---

Скачать книгу

---

et ei teadnud midagi ettevõtte väidetavatest seostest organiseeritud kuritegevusega ja nõustus teda oma kliendiks võtma, kuna selle nõukogusse kuulus härra Putin. Viimane astus SPAGi nõukogust tagasi 2000. aastal pärast presidendiks saamist. Veel üks SPAGi nõukogu liige, Liechtensteinis tegutsev rahandustegelane Rudolf Ritter, mõisteti õigeks süüdistuses üle miljoni dollari rahapesus Colombia Cali narkokartelli huvides, kuid jäi süüdi kohtuasjas, milles teda süüdistati ebaseaduslikus äritsemises ettevõtte aktsiatega. Newsweek78 ja Le Monde märkisid oma vastavalt 2001. ja 2000. aastal ilmunud artiklites ära Saksamaa võimude mure SPAGi pärast. Härra Putini lähedane sõber oli Vladimir Smirnov, kes juhtis SPAGi Peterburi tütarettevõtet Znamenskaja. Samuti oli ta tihedalt seotud linna tulutoova kütuseäriga. Veidi pärast seda, kui härra Putin sai presidendiks, suundus härra Smirnov Moskvasse, töötades algul Kremli asjadevalitsuses, mis haldab kunagise Nõukogude kommunistliku partei tohutut pärandit. Hiljem asus ta tööle rikastatud uraani eksportivasse agentuuri. Saksa ajakirjanik Jürgen Roth kirjutab raamatus, mis käsitleb nii seda kui ka teisi afääre ja kannab pealkirja „Gangsterid idast” (Die Gangster aus dem Osten), et tegu on olnud süstemaatilise jälgede segamise ja uurijate valeteele juhtimisega.79

      Parima seletuse selle kohta, kuidas Venemaa toimib, olen ma leidnud ühest avaldamata allikast, mille on koostanud suure lääne ettevõtte, millel on tihedad sidemed Venemaaga, äriteabeteenistus. Äriteabeteenistustel on suuri sarnasusi luureasutustega: nad palkavad tihtipeale endisi luurajaid, suudavad vahetada teavet ja mõtteid veel salateenistustes töötavate kolleegidega ning neid ei piira enamasti juriidilised ja bürokraatlikud tõkked, mis seavad piire avaliku teenistuse töötajatele. Selle ettevõtte analüütikud on tõe paljastamisel jõudnud vahest lähemale kui enamik teisi (kindlasti lähemale kui mitmedki valitsused).

      Nende teooria järgi on Venemaal kaks valitsemiskihti. Härra Putin on „juhatuse” eesotsas, kuhu kuuluvad avalikult nähtavad isikud, näiteks härra Setšin. Kuid ta on ka varju hoidva „nõukogu” liige, mis koosneb endistest luurajatest ja teistest Peterburi päevade kaaslastest ning milles on võib-olla kõigest neli liiget. Vähemalt üks neist (kelle nime ma ei saa juriidilistel kaalutlustel avalikult mainida) ei ela Venemaal. Tema hüüdnimi on Kassiir. Teised oletatava neliku liikmed on veel tundmatumad. Nende hulka kuuluvad härra Putini kunagine töökaaslane ajast, kui ta töötas KGB ohvitserina Dresdenis, ja üks Peterburi antikvaar, kellel on tihedad sidemed linna allilmaga. Putinit ja nelikut ei nähta kunagi koos, kuigi lääne luureagentuurid on tabanud mõningaid tegevuse koordineerimise märke. Härra Putin ja üks neliku liige viibisid 2007. aastal Sotšis vahetult enne seda, kui Venemaa president tagandas peaministri ja määras ametisse tundmatu härra Zubkovi. Teine välismaine teabeteenistus arvab, et kui härra Putin võttis 2008. aasta suvel ette seitsmetunnise lennu Venemaa Kaug-Idasse, oli presidendilennuki pardal ka üks „nõukogu” liige. Ühele „nõukogu” liikmele kuuluv firmalennuk paistab täitvat teiste jaoks takso ülesannet. 2008. aasta märtsis lendas see näiteks Prahasse, et võtta peale võimleja Alina Kabajeva, keda Venemaa kollane ajakirjandus on seostanud härra Putiniga. Neiu lennutati Sotši kuurortisse kohtuma samal päeval sinna saabunud Venemaa juhiga.

      Mõne teooria kohaselt seisab härra Putini võimuletõusu taga tegelikult Peterburi organiseeritud kuritegevuse võikamate harude, näiteks Tambovi maffia, liitumine linna KGB riismetega ning selle mõjuvõimsa ühenduse tõstmine võimule Moskvas. Samuti on üpris ahvatlev pidada kuritegevust, äri ja luuret Venemaa võimumasina kolmeks talaks. Ent niisugused seletused on liiga elegantsed ja lihtsad. Gangsterid, luurajad ja bürokraadid on segunenud sel määral, et nad on pigem üksainus kolme tahuga tala, omamoodi ebapüha kolmainsus.

      Kõigi nende rohkete hargnemistega väidete ja teooriate lahtiharutamine ja süsteemi seadmine on keeruline, osaliselt ka seepärast, et sellega kaasneb lakkamatult vägivalla ja kohtulike süüdistuste oht.80 Kuid olgu juhuse läbi või tahtlikult, varjutab meie arusaama Venemaast väärteave ja soovmõtlemine. Mõnel juhul on selgeid tõendeid hirmutamisest ja petmisest. Nihkes arusaamad on üks põhjus, miks lääs on nii kesiselt reageerinud järgmise peatüki teemale – režiimi tegevus välismaal.

      3

      Surmavad mängud ja kasulikud idioodid

      Paljud seda lohutut lugu lugevad inimesed võivad siiski arvata, et ahned, seadusest mittehoolivad ja asjatundmatud luurajad on peamiselt venelaste probleem. Me võime ju neile sügavalt kaasa tunda, aga miks peaks üldse välismaalasi huvitama, mis toimub Kremli valdustes? Nagu ma selles peatükis näitan, on šovinismi ja kuritegevuse mürgine segu ometi probleem ka ülejäänud maailmale. Ühelgi teisel maal ei ole gangsterid ja riigivõim nii ohtlikus ulatuses kattunud. Kõige võimsamatel narkokartellidel võivad olla kõrgtehnoloogilised sidevahendid või oma mehed õiguskaitseorganites või ka mõned kinnimakstud poliitikud. Kuid nad jäävad kaugele maha Venemaa valitseva kuritegeliku sündikaadi võimalustest. Selle käsutuses on peaaegu piiramatult raha, nende geograafiline haare ulatub üle maailma ja nende päralt on riigi tehniliste ja logistiliste ressursside täielik spekter alates luuresatelliitidest kuni allveelaevadeni, mis tagab neile enneolematu nuhkimis- ja manipuleerimisvõime. Nii töötavad Venemaa maailmaklassist kräkkerid mõnikord valitsuse heaks, mõnikord ametliku kaitse all, mõnikord aga puhtalt enda kuritegelikes huvides.81 Venemaa räpane raha ja ebaausad ärikombed määrivad ja rikuvad fi nantssüsteeme, ärikultuuri ja poliitikat kõigis riikides, kuhu nad jõuavad. Visa ameeriklasest režiimikriitik Don Jensen nendib, et Venemaa peamine ekspordiartikkel pole nafta ja gaas. Selleks on korruptsioon.82

      Ametiisikud ei räägi sellest kuigi palju avalikult, aga eraviisiliselt on nad päris mures. 2010. aasta augustis Ameerika saatkonnast Madridis saadetud telegrammis (nüüd loetav Wiki Leaksis) nimetati Venemaad „virtuaalseks maffiariigiks”.83 Selles öeldi otse välja, et Venemaa luureagentuurid kasutavad maffi abosse kuritegelike operatsioonide teostamiseks, näiteks relvade salakaubanduseks. Telegrammis rõhutati salajast toetust ja kaitset, mida Venemaa luure osutab Hispaania gangsteritele, kes omakorda tegutsevad „riigistruktuuri käepikendusena” ülesannete täitmisel, millega Venemaa valitsus ei saa ennast avalikult siduda. Telegrammis märgiti relvade toimetamist Türgi kurdi separatistidele, samuti 2009. aastal kaaperdatud kaubalaeva Arctic Sea keerulist juhtumit, mille taga seisis tõenäoliselt katse toimetada Venemaa õhukaitsesüsteemi S- 300 koostisosi Iraani.84

      Nende teadete allikaks oli juhtiv Hispaania prokurör José Grinda González, hüüdnimega Pepe, kes on juba kümmekond aastat Vene maffiat uurinud. Tema saavutused võitluses Vene organiseeritud kuritegevusega jätavad teistest Euroopa riikidest jõuetu ja suutmatu mulje. Ta tegeles Zahhari Kalašovi süüasjaga, kes on kõige kõrgem Euroopas vangi mõistetud „Vene maffia” (rahvuselt on ta grusiin) liige. Viimastel aastatel on härra González olnud seotud kahe suure maffiavastase operatsiooniga, „Avispa” (2005–2007) ja „Troika” (2008–2009), mille raames vahistati üle kuuekümne kahtlusaluse.

      2010. aasta jaanuaris jagas härra González oma teadmisi USA-Hispaania töörühmale. Ta nimetas Venemaad ja Valgevenet maffiariigiks, kus „pole võimalik eristada valitsuse ja OK [organiseeritud kuritegevuse] rühmade tegevust”. Samuti kinnitas ta Venemaa poliitilise pagulase Aleksandr Litvinenko, kes mürgitati 2009. aastal Londonis polooniumi isotoobiga, sensatsioonilisi väiteid. (Endine FSB töötaja Litvinenko väitis kahes raamatus, mis mõlemad on Venemaal keelatud, et endine KGB oli seotud palgamõrvade ja narkoäriga ning kasutas poliitilistel eesmärkidel ära terroristlikke aktsioone.)

      Muude väidete seas sõnas härra González, et Venemaa Liberaaldemokraatliku Partei rajasid luureteenistused ja see on tihedalt seotud maffiaga (parteid juhib klounina käituv Vladimir Žirinovski ja see asub poliitiliselt äärmuslikel seisukohtadel, kuid Riigiduuma saadikud hääletavad siiski kuulekalt Kremli poolt). Tema sõnul on FSB-l riigi ja kuritegeliku maailma sümbioosis otsustav osa. Kurjategijate juhid, kes ei järgi juhtnööre, riskivad tapmise või vangiheitmisega. Vahest

---

Скачать книгу