Hüvastijätt. Peeter Urm
Читать онлайн книгу.
on olemas, Marta.”
„Kus?”
„Pagasiruumis.” Hinnov ronis autost välja ja sirutas end mõnuga. See oli ju sõgedus, kuidas nad ei pannud tähele ergavat päikest pea kohal ning mahedas vaigulõhnases tuules end kerivat päeva. Istuda taolise ilmaga kuskil umbses toas! Vihastagu, kui tahavad, saavad siis tagasi oma toad.
„Olgu, vähemalt ilm on täna hea,” nõustus Martagi ning vaatas Eva ja Pauli suunas. „Tea mis neil seal omavahel jagada on,” pomises ta ning käratas heatujuliselt: „Kohe hakkame lõket tegema, igaüks korjab hagu.”
Päike kõrvetas tuulepluusi seljal. Hinnov vaatas Evat, kes istus päevitusriietes teisel pool lõket ning valmistas koos Martaga võileibu. Arvestades maikuud, oli see muidugi liigne hulljulgus ja silmas pidades Eva tervist, isegi ohtlik julgus. Nad kõik sarjasid teda, aga Eva ainult naeris. Muidugi, kes pole hoolinud elust, ei pea kartma jahedat tuultki. Paul püüdis talle seada õlgadele oma kuube, aga Eva puges sellest välja. Ometi saavad nad Pauliga hästi läbi, mida ei saa öelda tema, Hinnovi kohta. Paul hoiab temast viimasel ajal eemale, nähtavalt väldib. Kui on põhjust, öelgu otse. Võib-olla ta küsibki pärast just nii otse. Hinnov ei kannata hõõrumist oma osakonnas. Neid on ju nii vähe. Kui pikk on arm Eva kõhul. Ulatub kõrgele pükstest välja. Algul ta häbenes seda armi. Hinnov mäletab hästi, kuidas häbenes. See oli teisel suvel peale operatsiooni, kui Marta korraldas haigla personalile kahepäevase ekskursiooni bussiga mööda mereäärset teed kuni Läti kuurordi Jurmalani. Ilmaga vedas, kõik päevitasid ja käisid meres, aga Eva istus kõik need päevad, kleit seljas, öeldes end valvavat nende asju. Nad käisid talle peale, aga ta keeldus, tuues ettekäändeks kehva tervise. Aga hilisõhtul sügavas hämaras käis ta päris ihuüksi meres. Hinnov sattus talle jalutades peale. Nüüd ta enam ei karda, Hinnov näeb hästi armi jämedat punakat triipu. Nad vananevad ja hirmudki muutuvad. Aga Eva on veel küllalt noor naine. Tema, Hinnov, saab täna nelikümmend viis, aga Eva on temast kümme aastat noorem. Kolmekümne viie aastane naine võiks veel rajada perekonna. Ehk temagi, Hinnov, võiks veel seda? Imelik, nad on siin kõik üksikud peale Pauli. Paul on juba kahe lapse isa. Võib-olla tuleb tal neid rohkemgi, võttis endale naiseks tubli ja terve maakooli õpetaja. Aga Olga saatis enda ja Sveni poolt ainult kaardi. Kaks aastat ühtmoodi – mõned kirjad-kaardid aastas. Vahel tunneb ta ängi, kuid on juba leppinud. Ja küllap on Eva ja Martagi leppinud. Ei lepita ainult sellega, mida loodetakse muuta. Aga Loboviga ta ei lepi. Ei anna oma aparaati nõnda lihtsalt käest. Ei loobu oma õigusest, kuigi kõik on väga keeruline. Ta käis leiutiste ja avastuste komitees, aga seal laiutati käsi. Mis nad teha saavad? Kuigi talle on väljastatud diplom, mis kinnitab autorsust, ei keela see lähedasi samatüübilisi leiutisi. Ning kui Lobov registreeris selle otse Moskvas (kus siis mujal), siis on võimalik, et talle on antud seal juba ka täiesti kehtiv tunnistus. Pole midagi parata, paberid liiguvad praegu aeglaselt ja esinevat üsna sageli ka dubleerimisi, öeldi talle komitees. Aga see on tema, mitte Lobovi aparaat, nii ta ütleski neile. Lobov varastas selle, mis sest et peatraumatoloog. Aga nad kehitasid ainult mõistvalt õlgu. Muidugi võivat ta sõita Moskvasse leiutiste ja avastuste peakomiteesse ning seal taotleda Lobovi autoritunnistuse tühistamist. Aga see olevat väga keeruline, lisasid nad samas. Moskva vastavad instantsid ei armasta oma otsuseid muuta, pealegi sellisel tasemel. Kas see tasuvat kogu vaeva? Pealegi on ju tegemist autorsusega meditsiinialal – ei kavatse ju Toomas nõuda nende aparaatide ärakorjamist haiglatest. Kui haigetel on nendest kasu, seda parem. Ei, ta ei kavatse seda nõuda, aga ärgu Lobov sidugu ka oma nime tema aparaadiga. Kui tarvis, sõidab ta Moskvasse, küllap sõidabki. Leidub Lobovigi vastu rohtu. Ta võtab oma aparaadi kaasa, las vaatavad ja võrdlevad …
„Toomas, kui ilus päev. See oli sinust küll tubli.”
Marta astub tema juurde, ulatab talle vardaga šašlõkiportsu ning valab kruusi teed, seab end siis istuma Tooma lähedale. Temagi on soojas jopes, ei usalda veel kevadist päikest, on ainult hõlmad lahti nööpinud.
„Söö, Toomas.”
„Aitäh … üks moment.” Hinnov läheb auto juurde ning avab pagasiluugi. See on vana „Pobeda”, mis pool aastat tagasi vahetas välja „Moskvitši”. Suurem, aga samuti päevinäinud ning vajab sageli remonti. Ta võtab tekki pakitud šampusepudeli ning läheb tagasi teiste juurde. Tee juuakse kähku ära ning asemele valatakse šampanja.
„Õnne, Toomas … õnne sünnipäeva puhul …”
Ta lööb nendega kokku. Täna on laupäev. Eile oli kabinet lilli täis. Ta oli tellinud terve kasti šampust ja arstide tuba oli inimestest tulvil. Pärast läksid nad hulgakesi Marta juurde ning tantsisid. Ta oli tantsinud nende uue anestesioloogi Natalja Käoga ja hiljem Marta ja Evaga. Ja ta oli purjus peaga püüdnud suudelda Evat ning oli vist suudelnudki. Võib-olla peab Eva sellepärast tema peale viha? Aga ta ei näi siiski vihane, vestleb elavalt millestki Paul Jõega.
„Toomas, miks on meil naistel üksi elada nii raske? Loodus on siingi nii ebaõiglane, on teid selleks paremini ette valmistanud.” Marta joob aeglaselt oma kruusi tühjaks. Aga ta ei vaata rääkides mitte Toomast, vaid teisel pool lõket end päikese ja tule vastu seadnud Evat, kelle kõrval Paul Jõgi mugib rahulikult võileiba. Ja Marta ei ootagi vastust. Ta räägib aeglaselt edasi, võib-olla tulele ja iseendale. „Teie mõtlete ja räägite rohkem tööst ja meie armastusest. See on meil kogu aeg südames ja silmades ning väga sageli tõrjub peaski muu tagaplaanile. Aga te võidate meid siingi, võtate sellestki suurema osa.”
„Aga te oskate end ka kaitsta.” Toomas Hinnov naeratas.
„Seda muidugi, mis meil muud üle jääb.” Marta muigas samuti. „Sa oled jäänud liiga kaua üksi, Toomas, ja tema samuti.” Uuesti vaatas ta Evat, kes tõusis nüüd ja tõmbas selga pikad püksid ja džempri. „Teie võiksite üksteist hästi mõista.”
„Ma ei tea,” kohmas mees, „pole sellele mõelnud.” Toomas vaatas tusaselt enda ette. Marta jutt miskipärast ärritas teda.
„Siiski võiksite,” kordas naine, „isegi ilma armastuseta. Ka nii pole kõige hullem.”
Nad sõitsid tagasi hilisel pärastlõunal. Ilm püsis ilus. Taevas pea kohal oli siravvalus teda täitvast päikesest, aga tuul, mis mere poolt puhus, oli jahe. Kuni Marta pesi nõusid ning mehed kustutasid lõket, käis Eva metsas ning ilmus tagasi, peos suur pihlakaoks, millel punetas veel mulluseid marju. Marjad olid suured, lindudest millegipärast puutumata ning magusmõrkjad. Eva jagas neid peoga teistelegi. „Sööge vitamiine,” käskis ta. Tema tuju näis paranenud. Ta aitas Martal pakkida toidunõud ning mehed kandsid need tagasi autosse. Uuesti istus Eva tagaistmele Pauli kõrvale ning Hinnov pööras auto lagendikul ringi. Hommikul veel porised teerööpad olid juba kuivad ja paakunud. Kahel pool teed laius kilomeetrite kaupa võsavaba noor männimets. Kõrged siledad tüved tõusid tihedast ühtlasest põdrasamblast nagu hõbedasest vahust.
„Nagu park, jumalik park.” Marta vaatas vaimustatult läbi külgakna.
„Sa vaata, milline puhas sammal, nagu samet. Tahaks heita sinna pikali ja puhata, magada suure-suure peatäie.” Marta puudutas Toomas Hinnovi rooli hoidvat kätt. „Sa tegid meile suure kingituse, Toomas. Ja mina olin algul isegi nördinud. Ei viitsi külaliste eest hoolitseda ning veab nad eest ära metsa. Aga ma ei teadnud, et Eestimaal on veel nii ilusat metsa. Tänan sind, Toomas, meie kõigi eest tänan, eks ole, Eva ja Paul?”
„See pole mets, vaid lausa park,” toetas teda Eva, „ja see viib otse mereni. Imeilusad liivaluited ja puhas valge liiv, ainult okastraat oli ees. Me peame vaatama läbi okastraadi merd, imelik, eks?”
„Need on pannud piirivalve,” sõnas Paul, „randaminek ja ujumine on siin kindlapeale keelatud.”
Ta ütles seda Hinnovile uudsel järsul teraval toonil. Hinnov nägi tahavaatepeeglist tema pingul kinnise ilmega nägu. Korraks kohtus nende vaade ning üle Pauli näo libises vari, mis näis väljendavat justkui piina. Kuid see kestis ainult hetke ja võib-olla Hinnov ka eksis, sest pea pöörati samas kõrvale ja Paul silmitses läbi külgakna juba ükskõikselt möödavilksatavat metsa. Mis temaga on, küsis Hinnov endalt teab juba mitmendat korda sel päeval.
„Paul