Egiptimaa II: Eestlanna ja tuhat üks ööd. Nele Siplane
Читать онлайн книгу.
siidine rätik. Meie pilgud kohtuvad ja naine naeratab mulle. See naeratus on nii sõbralik, nagu oleks tegu ammuse tuttavaga, sellisega, mis paneb vastu naeratama, mitte kohmetuma.
Korraga on kogu ruumis olevad istekohad saanud inimesi täis, neid seisab ka seina ääres ja akna all, neid sagib kottidega pingiridade vahel. Esimesed joonduvadki piletikontrolli ritta, et reis püramiididemaale võiks alata.
Lennukile viiva bussi pealt maha astudes ja lennuki ees piletikontsu pealt oma istekoha numbrit kontrollides, kõnetab mind keegi korraga eesti keeles: „Vabandage, kas te olete eestlane?“
Mul läheb nägu kohe naeru täis, kui pead tõstes seisab minu ees blond ja sale keskealine naisterahvas, kes räägib eesti keelt ja on täiesti eestlase näoga. Imelik, et ma teda enne seal ootesaalis ei märganud!
„Jah, olen küll,“ vastan kiiruga. „Kas te sõidate ka Kairosse?“ küsin seejärel – milline rumal küsimus, kuhu siis veel! Aga küllap tuleneb see suurest heameelest kaasmaalase leidmise üle, kel mõlemal sarnane tee ees. Kes oleks küll osanud arvata, et Egiptusesse reisib ka suvekuudel nii palju eesti naisi, et juhtutakse tulema isegi ühe ja sama lennukiga.
„Jah, Kairosse ikka,“ vastab tema kui mööda treppi lennuki peale astume. Õnneks saame kiiresti ümber vahetada ka oma kohad ja istuda terve pika lennu kõrvuti. Nii kulgeb edasine sõit palju lõbusamas meeleolus, vesteldes ja muljetades, oma elusaatusest pajatades. Naine räägib mulle, et sõidab külla abikaasale, kes samuti moslem ja kellega kohtutud kuurordis. Kuna eelmisest abielust on naisel ka laps, kes alles koolis käib, ei ole kohe kuidagi võimalik tulla elama Egiptusesse ja sellepärast tuleb käia Egiptuses, kuni abikaasa saab võimaluse Eestisse tulla. Naine ei ole moslem, kuid on selle kohta palju uurinud, nii vestleme põhjalikult ka sellel teemal.
Korraga paistavad lennuki aknast pimeduses säravad tuled. Piirkonniti moodustuvad valgusvihkudes väiksemad ja suuremad külad ja linnad, kuni tuledemeri enam ei lõpe ja me hakkame maanduma.
Lennujaama sisenenud, suundub naine esmalt ühe putka juurde, kust ostab endale 15 dollari eest kuuajalise turistiviisa. See koosneb kahest postmargi sarnasest kleepsust, mille ta sealsamas endale passi kleebib. Minul on samasugused juba passis olemas – ostetud Eestis Egiptusesse reise korraldavast büroost, kellel veel mõned viisakleepsud äsja lõppenud hooajast üle olid. Mõlemad oleme passi vahele torganud ka maaletulekukaardi, mida jagati lennukis, kus see kohe oma andmetega ka täidetud sai. Astume passikontrolli sabasse ja tunnen, kuidas hinge poeb suurem ärevus kohtumise ees. Passikontroll läbitud, näeme juba varsti lindil keerlemas oma kohvreid ja liigume eessaali. Mohamed on mõni aeg tagasi saatnud sõnumi, et ootab mind väljas, kohe uste ees. Nii suundumegi läbi võre taga seisva rahvamassi välisuste poole, kohver käe otsas järele veeredes.
Korraga astub üks noormees minu juurde ja küsib: „Kas saaksin sind selle kohvriga aidata?“ Pilku tõstmata vastan talle eitavalt ja liigun edasi, kuni korraga kuulen selja taga seda sama häält, mis lausub: „See olen mina! Kas sa ei tunne mind ära?“
Tõstan nüüd pea ja minu ees seisab Mohamed. Ja muidugi tunnen ma ta ära, kuigi meie pilgud kohtuvad esimest korda, otse, ilma kaamerate ja arvutiteta. Ja sellest pilgust piisab, et vastata kõikidele peas keerlevatele küsimustele. Kuigi oleme mõlemad esmalt veidi kohmetunud, on selles hetkes teatav kinnitus, et on leitud see, keda on otsitud.
Teise eestlanna kaaslane ei ole veel saabunud ja nii jätame ta endast maha lennujaama ette lubadusega Kairos veel lähinädalate jooksul kindlasti kõik kokku saada. Ees parkimisplatsil ootavad meid Mohamedi neli sõpra, kellele ta mind üksipulgi tutvustab. Ja siis, korraga, palub Mohamed mind sealsamas endale naiseks ja torkab minu sõrme kihlasõrmuse. Meie esimene abieluleping on islami reegleid järgiv – ja see saab allkirjad sealsamas lennujaamas ühel autokapotil. Islamis on kõige olulisemad asjad ikka kõige lihtsamad, ainult inimene ise teeb need komplitseerituks, millega tulevatel kuudel Kairos tuleb ka kokku puutuda.
Tumedas suveöös siravad tähed pea kohal nagu lõpmatu hulk külalisi meie esimesel registreerimisel. Üks täht sädeleb hetkeks eriti erksalt justkui meile kinnitust andes. Jah, meie ühine elutee võib alata.
Takso viib meid läbi ööpimeduse lennujaama lähistel asuvasse Heliopolise nimelisse elamurajooni.
„Käisime sõpradega vaatamas mitmeid kortereid,“ räägib Mohamed minu kõrval, „aga see korter, kuhu praegu sõidame, tundus olevat kõige paremas korras.“ Naeratan talle uniselt.
Taksojuht vaatab imeliku näoga tahavaatepeeglisse ja keerab siis jälle pilgu sõiduteele. Tänavad suurte majade vahel on inimtühjad, vaid mõni üksik auto möödub meist. Mohamedi sõbrad sõidavad oma autoga meie järel.
Maja ette jõudes vinnab taksojuht minu kohvri auto katuselt alla ja me siseneme koos Mohamediga kõrge maja uksest, jättes tema sõbrad maja ette ootama.
„Oled sa näljane?“ küsib Mohamed korteri ust lahti keerates.
„Vägagi,“ vastan.
„Lähen jätan sõpradega hüvasti ja toon midagi hamba alla. Olen kohe tagasi!“ ja läinud ta ongi.
Korter on avar ja täielikult möbleeritud. Uksest sisse astudes asub kohe otse ees elutuba, kus moodsad diivanid ja antiikne laud, kapinurgal teler. Vasakule jääb piklik koridor, millest viib uks vasakul pool asuvasse kööki ja selle vastas olev uks teisel pool koridori paremat kätt söögituppa – suure ovaalse laua ääres on valgest puidust nikerdatud antiiksed toolid ja laua kohal suur kristallist lühter. Edasi viib kolm ust, kaks neist magamistubadesse ja üks vannituppa.
Istun eestuppa diivanile maha ja korraga tabab mind mõte, et kusagil kaugel Eestimaal on täna jaanipäev. Ja mina olen siin Egiptuses. Ja see kõik tundub mulle nii sürrealistlik.
Juba kolistabki Mohamed ukse taga. Kaasas on tal kotitäis munaga praetud kartulilõike ja põldubadest valmistatud tamija-kotletikesi. Nii head pidusööki ei ole ma ammu saanud – küllap annab oma panuse parima koka tiitlile ka vägagi tühi kõht. (Hiljem olen kordi neid kartuleid otsinud, aga nii võrratu maitsega, kui need toona tundusid, ei ole enam leidnud.)
Lisaks sellele otsib ta mulle oma kotist välja kõiksugu kingitusi. „Ma ütlesin ju sulle, et ära võta midagi kaasa!“ ütleb ta ise seejuures. Siin on kosmeetikatarbeid, riideid ja rätikuid, palvetamiseks mõeldud vaip, äbääjä ja roheline Koraan. „See Koraan kuulus kunagi minu emale.“ Isegi toasusside peale on ta mõelnud.
Ka minul on temale kingitusi, kuigi ta palus tungivalt mitte midagi tuua. Mis ma siis ikkagi tõin? Karbitäie pilte oma eluteest: lapsepõlvest ülikooli lõpetamiseni, T-särk kirjaga „Welcome to Estonia“ ja Eestit tutvustav ingliskeelne raamat, vahepeal külastatud Tuneesiast ja Kreetalt kaasa toodud meeneid.
Tegelikult ei ole need kingid muidugi olulised – tähtis on, et oleme mõlemad nüüd siin, oleme koos ja minna saab siit üksnes edasi. Ja ma tunnen, et see kõik on alles millegi suure algus.
Kohtumine perekonnaga
Täna on siis see päev.
„Pane omale see valge kostüüm,“ soovitab Mohamed. „Siis näid sa ametlik, minu isale meeldiks see.“
Sikutan endale püksid jalga ja jaki selga. Seejärel üritan omale rätikut pähe siduda, õigemini kinnitada, kuid ei ole midagi, millega seda teha. Mohamed on ostnud mulle kotitäie ilusaid erinevat tooni pearätte, kuid mitte midagi, millega neid kinnitada. Ka mul endal ei ole midagi sellelaadset, sest rätti kannan ma esimest korda.
„Kuidas mul läks küll meelest osta ka nööpnõelu?!“ ütleb Mohamed kurvalt. „Enam ei ole aega ka, et neid kusagilt tänavalt otsima minna. Aga El Mansûrast leiame kindlasti. Ja ma arvan, et koolis on palju tüdrukuid, kes sooviksid sulle õpetada, kuidas rätikut pähe seotakse. Ära muretse!“
„Pole hullu, ma üritan kuidagi selle pähe panna,“ ütlen talle ja tõmban räti lõua alt kinni umbes nii, nagu oleks mul hammas haige ja põsk mingit sooja katet vajaks. Juuksed topin kuidagimoodi räti alla. Ja me astume kiirustades uksest välja.
Läheme