Tomat on valguse suhtes nõudlik ja vajab päikeseküllast kasvukohta. Vaid vähesed sordid taluvad pisut varju. Poolvarjus kasvav tomatitaim venib pikaks, vars on peenike, lehed helerohelised. Sellisel taimel moodustub vähe vilju, saak on väike. Taimed on haigustele vastuvõtlikud.

      Reeglina ei talu tomat ööpäevaringset valgustamist; on vaid üksikuid sorte, mis pideva valgustatusega lepivad.

      4.3. Muld ja toitained

      Tomati kasvatamisel on oluline teada, et taimed vajavad kasvamiseks suurel hulgal toitaineid. Hea saak saadakse väga erinevatel substraatidel (muld, turvas jt). Kõige parema maitsega viljad valmivad siiski mullas kasvatades. Hea on, kui sügisel on mulda antud sõnnikut või kevadel komposti või mõnda muud orgaanilist väetist, mis muudab mulla toitainete- ja õhurikkaks. Toitainete tasakaalult on tomatile kõige sobivamad sõnnikuliigid veise- ja hobusesõnnik. Muld peab olema nõrgalt happeline (pH 5,6–6,5).

      Tomat viib saagiga mullast ära kõige rohkem kaaliumi, seejärel lämmastikku ja fosforit. Kaaliumi kasutab tomat kõige suuremas koguses viljakandeperioodil ja taime arengu esimesel etapil. Lämmastik on eriti oluline tõusmetest õienuppude moodustumiseni, soodustab viljade teket ja nende juurdekasvu. Tomatitaimede lämmastikuvajadus kuni 3. õiekobara moodustumiseni on sama suur kui kaaliumivajadus. Viljade tekke edasisel arengul suureneb kaaliumi nõudlus, olles K: N vastavalt 2:1. Kuigi fosforivajadus on kaaliumi- ja lämmastikuvajadusest palju väiksem, kasutab tomatitaim seda elementi pidevalt. Kaltsium on kogu tomatitaime arengutsüklis vajalik. Kui mulla reaktsioon on optimaalsel tasemel, siis on tavaliselt kaltsiumi mullas piisavalt, pealtväetamisega lisaks anda pole vajadust. Magneesiumipuudust esineb sageli, kuid harva on tulemuseks saagi vähenemine. Puudus on tavaliselt seotud mulla madala pH-ga või juurte tsooni ebasoodsate tingimustega mullas – tihenenud muld, liigniiskus, veepuudus, õhu vähesus jt.