Maalehe maasikaraamat. Väino Eskla
Читать онлайн книгу.
ISSEJUHATUS
Eelmise maasikaraamatu ilmumisest on nüüdseks möödas juba üle kümne aasta. Pidevalt tuleb turule uusi ja paremaid maasikasorte ning ka kasvatustehnoloogia täiustub jõudsasti. Praegugi on Eestis katsetamisel hulk uusi sorte, millest aga selles raamatus veel juttu ei ole. Soojema kliimaga piirkondades aretatud sordid ei pruugi meie tingimustesse sobida. Enne mujal perspektiivseks osutunud uute sortide või ka kasvatustehnoloogiate tootjale soovitamist tuleb neid sorte ebameeldivate üllatuste vältimiseks kindlasti kohalikes oludes katsetada.
Kiirelt muutuvad ka väetised ja Eestis kasutada lubatud taimekaitsevahendid.Teave nendest muutustest peab kiiresti tootjani jõudma. See eeldab, et järgmine maasikaraamat, kus teavet veelgi uuematest sortidest ja tehnoloogilistest võtetest, peaks ilmuma juba mõne aasta pärast.
Tegelikult on suur erinevus, kas kasvatada maasikat koduaias väikesel peenral või põllul mitmel hektaril. Väikesel pinnal võib viljeleda eri sorte ja katsetada mitut kasvatusviisi. Ebaedu korral pole kahju eriti suur ja vigadest õpitakse. Suurel pinnal peab olema ette kindel, et sort oleks kasvukohale sobilik ja vastupidav ning annaks head saaki.Valida tuleb kõige ökonoomsem tehnoloogia. Edukaks maasikakasvatuseks on vaja teadmisi, sageli isegi konsulendi abi.
Maasikakasvatajal peab algusest peale selge olema saagi kasutamise eesmärk: kas maasikad viiakse värske marjana turule, külmutatakse või töödeldakse. Seejärel tuleb otsustada, kas suudetakse ise marju müüa või on vaja sõlmida leping mõne kokkuostjaga. Oluline on ka kogenud või õppimisvõimelise tööjõu olemasolu.
Suurema istandiku rajamine on üsna kulukas. Kui endal raha ei ole, tuleb seda laenata või lepingulisel kasvatamisel rajamiskulud esimeste saakidega kokkuostjale tasuda. Hea on see, et maasikas annab saaki juba järgmisel aastal pärast istandiku rajamist, frigotaimede kasutamisel koguni istutusaastal. Nii saab osa kulusid tasa juba esimese saagiga. Turustuslepinguta maasikaid kasvatades on turustamine üheks raskemaks probleemiks. Lepingulisel kasvatamisel seda muret ei ole, kuid realiseerimishind võib olla märksa madalam. Soomlastel ja rootslastel on maasikakasvatuses pikaajalised kogemused ja nende arvates tasub põhjamaal maasikat kasvatada küll. Ehkki põhjanaabrid asuvad meist karmimas kliimas, viljeletakse seal maasikat mitu korda suuremal pinnal kui meil.
Sajandivahetuseks jõudis ka Eesti maasikakasvatus senisesse haripunkti, kuid nüüdseks on kasvupind ja saak toonasest kaks korda vähenenud.Viimasel kahel aastal on aga taas märgata huvi maasikakasvatuse vastu.
Käesolev raamat on mõeldud abistama maasikakasvatajaid sordivalikul, istutusmaterjali muretsemisel, istandiku rajamisel ja hooldamisel ning haiguste ja kahjurite äratundmisel.
Raamatu autorid tänavad asjalike nõuannete ja abi eest aiandusõpetajat Jaan Kivistikku, Eesti Maaülikooli töötajaid Anne-Liis Sõmermaad, Luule Metspalut ja Hedi Kaldmäed.
MAASIKA OLEMUS
Maasika süstemaatiline kuuluvus
Maasikas kuulub roosõieliste Rosaceae sugukonda, kibuvitsaliste Rosoideae alamsugukonda ja maasika Fragaria perekonda.
Maasikas on väga vormirikas perekond. Mitme autori andmetel on erinevad süstemaatikud kirjeldanud üle 50 liigi. Staudti (2009) andmetel tuntakse tänapäeval 24 Fragaria perekonna liiki ning arvatakse, et enamik olemasolevatest liikidest on teada. Erinevate liikide eristamisel on oluliseks tunnuseks kromosoomide arv, kusjuures baasarvuks on 7.On olemas diploidseid (2n=14), tetraploidseid (2n=28), heksaploidseid (2n=42) ja oktoploidseid (2n=56) liike. Eestis on looduslikult levinud 3 liiki.Maasikasortide tekkes on tähtsust 11 liigil, Eestis levinud sortide tekkes 5 liigil ja 1 teisendil.
Metsmaasikas ( Fragaria vesca )
Maasikas võib olla ka kollaseviljaline
Levinud peaaegu kogu Euroopas, Siberis, Kesk-Aasias, Himaalajas, Põhja-Aafrikas, Uus-Meremaal ja mujal. Eestis kasvab looduslikult raiesmikes, sega- ja lehtmetsades, puisniitudel, rohtunud nõlvadel ja teepervedel. Metsmaasikat hakati Euroopas kultuurtaimena kasvatama 14. sajandil. Pikka aega on tehtud jõupingutusi metsmaasika kasutamisel suureviljaliste sortide aretamiseks.Eelmise sajandi lõpul see ka õnnestus. Rootsis on aretatud metsmaasika ja aedmaasika ristamise tulemusena Fragaria x vescana hübriidsordid‘Annelie’(1977),‘Sara’ (1988) ja ‘Rebekka’ (1998) ning Saksamaal ‘Spadeka’ (1977) ja ‘Florika’ (1989).‘Annelie’ ja ‘Sara’ on olnud ka Polli aiandusuuringute keskuses katsetuses.Viljad on keskmise suurusega, võrdlemisi pehme viljalihaga, koos tupplehtedega halvasti korjatavad, kuid väga meeldiva aroomi ja omapärase, metsmaasikat meenutava maitsega. Puhmik sarnaneb aedmaasikaga.
Kuumaasikas ( Fragaria vesca var. semperflorens )
Metsmaasika tähtsaim teisend. Kuumaasika viljad on suhteliselt väikesed, enamasti piklik-koonusjad, punased või punakaskollased ja heamaitselised. Saagiaeg kestab juuni lõpust hilissügiseni.
Kuumaasikas on looduslikult levinud Euroopa kaguosas, kultuurtaimena kasvatatakse kuumaasikat peaaegu kogu Euroopas alates 18. sajandist. Eesti taluaedades kasvatati kuumaasikat alates 19. sajandi keskpaigast. Võsunditeta kuumaasikasortidest on levinumad ‘Rügen’, ‘Aleksandria’, ‘Weiβe Solemacher’ ja ‘Alpine delicious’. Soomes on saadud metsmaasika ja kuumaasika ristamisel maasikasort ‘Minja’. Kuna enamik kuumaasika sorte ei moodusta võsundeid, paljundatakse neid seemnetega.
Muulukas ( Fragaria viridis )
Muuluka puhmik on 5–20 cm kõrgune, võsundid lühikesed ja peened või puuduvad.Viljad on metsmaasika viljadest suuremad, äraspidi munajad või ümarad, kollakas- või rohekasvalged, punaste tippudega, viljapõhjalt raskesti eralduvad, väga maitsvad.
Levinud peaaegu kogu Euroopas, Kesk-Aasias ja Siberis. Eestis levinud rohkem Põhja- ja Lääne-Eestis.Eelistab kasvukohana liivakaid aasu ja künkaid, lodusid, jõekaldaid ja teeservi. Muulukas on lubjalembene taim.
Esmakordselt kasvatati muulukat aedades 16. sajandil Inglismaal. Sorte pole saadud, küll on aga muulukas mõne sordi üks aretuskomponente. Praegu kasvatatakse Euroopas mõningal määral aedades ilutaimena.
Kõrge maasikas ( Fragaria moschata )
Puhmik on 15–40 cm kõrgune.Võsundid on peened, sageli puuduvad. Lehed sarnanevad metsmaasika lehtedega, veidi suuremad ja vähem karvased. Õied asuvad lehtedest kõrgemal. Viljad väikesed, valkjad, päikesepoolselt küljelt punakad, munajad või ümarad, aromaatsed. Selle liigi taimed on ühesugulised, see tähendab, et emasõied ja isasõied asuvad eri taimedel
Levinud Euroopa parasvöötmes, hajusalt Vahemere maades. Metsistumise tagajärjel naturaliseerunud Inglismaal, Taanis, Lõuna-Skandinaavias, Baltikumis ja Venemaal Leningradi oblastis. Eestis kasvab hõredates metsades, parkides, põõsastikes, metsaservadel, eelistades poolvarjulist kasvukohta.
Kultuurtaim alates 16. sajandist. Sortidest on tuntumad ‘Di Milano’ ja ‘Royal Hautbois’.
Virgiinia maasikas ( Fragaria virginiana )
Puhmik on 20–30 cm kõrge, moodustab pikki võsundeid. Viljad suured, tumepunased, ümarad, sügavates lohkudes asetsevate seemnetega, aromaatsed ja maitsvad.
Looduslikult levinud Põhja-Ameerikas, eriti Virginia osariigis. Euroopasse toodi 1624. aastal.
Kultuurtaim alates 17. sajandist. Oli 19. sajandi keskpaigani peamine aedades viljeldav maasikaliik.
Tšiili maasikas ( Fragaria chiloensis )
Puhmik on 15–25 cm kõrge, pikkade võsunditega. Viljad suured kuni keskmise suurusega, ovaalkoonusjad või ümarad, kahvatupunased, madalates lohkudes asetsevate seemnetega, aromaatsed ja maitsvad.
Looduslikult levinud Põhja- ja Lõuna-Ameerika läänerannikul Alaskast Patagooniani. Kasvab metsades, raiesmikel ja mäenõlvadel. Euroopasse toodi 1714. aastal. Kasvatati aedades nii Euroopas kui ka Ameerikas 19. sajandi