Maalehe maasikaraamat. Väino Eskla
Читать онлайн книгу.
(F. virginiana) ristamisest. Levinud subarktilistest aladest kuni troopikani. Aedmaasikas esineb ainult kultuurtaimena. Aedmaasikatoodang on aastatega suurenenud, ulatudes ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni andmetel üle 2,5 miljoni tonni. Põhiline maasikatoodang saadakse põhjapoolkeral (98 %), kuid pole ei geneetilisi ega klimaatilisi takistusi tootmise laienemiseks lõunapoolkerale. Kaubanduslikul otstarbel kasvatatakse põhiliselt kahte tüüpi maasikasorte: lühipäeva- ja neutraalsed sordid; esimeste puhul arenevad õiealgmed lühipäeva tingimustes, teiste puhul ei sõltu õiealgmete arenemine päeva pikkusest. Pikapäevasordid (remontsordid) on samuti olemas, neid kasvatatakse kaubanduslikul otstarbel vaid Californias.
Aretustöö tulemusena on saadud hulgaliselt maasikasorte, praeguseks on maailmas üle 2000 maasikasordi.
Maasikasortide kujunemise ajaloost
Arheoloogilised leiud tõendavad, et maasika vilju kasutati toiduks juba kiviajal.
Maasika kultuuristamine algas 14. sajandil Prantsusmaal, esialgu ilutaimena, hiljem ravim- ja toidutaimena. 17. sajandini kasvatati kultuurtaimena kolme looduslikult levinud liiki: metsmaasikat ja selle teisendit kuumaasikat, muulukat ja kõrget maasikat. Maasikaid kasvatati enamasti lossi- ja kloostriaedades, neid serveeriti peolaudadel koos veini, suhkru ja meega.
1624. aastal toodi Prantsusmaale Ameerikast virgiinia maasikas, millel olid palju suuremad viljad ja parem maitse kui Euroopas seni viljeldud maasikaliikidel. Euroopa aedades levis virgiinia maasikas kiiresti. Kui seemnetest kasvatatud virgiinia maasika vormid looduslikust lähtevanemast paremaks osutusid, hakati neid ka Ameerikas alates 1750. aastast kultuuristama.
Teiseks pöördeks maasika kultuuristamise ajaloos oli tšiili maasika Euroopasse toomine 1714. aastal. Tšiili maasikas viljastus oma õietolmuga puudulikult.Virgiinia maasikas tagas tšiili maasikale viljaka tolmlemise ja nii saadigi aedmaasikas, mida on esimesena kirjeldanud Philip Miller 1759. aastal Inglismaal. Prantsuse botaanik Antoine Nicolas Duchesne tõestas, et see suureviljaline aedmaasikas on tšiili ja virgiinia maasika hübriid.Temalt pärineb 1766. aastast ka aedmaasika botaaniline nimi Fragaria x ananassa. Et tšiili maasika sissetoomise aeg Euroopasse on täpselt teada, loetakse aedmaasika tekkimise ajaks vahemikku 1714–1759.
Teadlik maasika sordiaretus algas Inglismaal 19. sajandi alguses. Venemaal hakati maasikat kultuurtaimena kasvatama 17. sajandi teisel poolel Romanovite pärusmõisas Izmailovos. Esimesed kirjalikud andmed maasika viljelemise kohta Eestis pärinevad 1777. aastast.
Maasika sordiaretuses on suur tähtsus inglise aednike Thomas Andrew Knighti ja Michael Keeni aretustööl 19. sajandi alguses. Nende aretatud suureviljalised ja väga heade maitseomadustega sordid ‘Downton’, ‘Elton’ ja ‘Keen’s Imperial’ olid sensatsiooniks kogu maailmas. Aktiivselt tegutsev inglise sordiaretaja oli ka Thomas Laxton, kelle tegevus jääb 19. sajandi hilisemasse ossa.Tema aretatud maasikasordid ‘Noble’ ja ‘Royal Sovereign’ olid populaarsed 20. sajandi keskpaigani. Eelkäijate tulemuslik aretustöö innustas maasika sordiaretusse lülituma asjaarmastajaid, botaanikuid, geneetikuid, füsiolooge, pomolooge ja aednikke. Samal ajal tegeldi maasika sordiaretusega aktiivselt ka Ameerika Ühendriikides, tuntumad aretajad olid Georg Darrow Marylandis, Harold Thomas ja Earl Goldsmith Californias ning Albert Brooks Floridas. 20. sajandi keskel algatati Ameerika Ühendriikides, Inglismaal, Saksamaal, Hollandis jt Euroopa maades arvukalt aktiivseid aretusprogramme. Sellesse ajajärku jääb ka ‘Senga Sengana’ aretamine Reinold von Sengbuschi poolt 1954. aastal Saksamaal. Traditsiooniliste meetodite kõrval on kasutusele võetud molekulaarsed meetodid, mis võimaldavad aretustööd paremini suunata ja ajaliselt lühendada.
Praeguse aja arvukatest aretusprogrammidest suurimad on käimas Prantsusmaal, Itaalias, Hollandis, Hispaanias, Suurbritannias ja Põhja-Ameerikas, samuti Jaapanis. Ühe näitena on maasika F1 hübriidsordi seemnete tootmine. Sellised seemned saadakse sisearetuse (inbreeding) teel elujõuliste homosügootsete liinide omavahelise ristamise tulemusel.
Eestison maasikasorte aretanud Johannes Parksepp (‘Edu’, ‘Helean’), Martin Liias (‘Mall’, ‘Jõgeva hiline’) ja Konstantin Kuzmin (‘Regatt 80’). Lätis aretatud sortidest on meil katsetes olnud ‘Ligo’ ja ‘Junija smaids’. Leedus on aretatud maasikasortidid ‘Venta’, ‘Nida’, ‘Jaune’, ‘Dange’ ja ‘Saulene’, neist kaks viimast alles hiljuti.
Põhjamaad on maasika sordiaretuses meist edukamad olnud. Soomes on aretatud maasikasordid ‘Hiku’, ‘Mari’, ‘Suvetar’ ja ‘Valotar’ ning metsmaasika ja kuumaasika hübriidsort ‘Minja’. Rootsis on aretatud maasikasordid ‘Lina’, ‘Kristiina’, ‘Sara’ ja ‘Elin’, viimane on remontantsort. Taanis on aretatud sordid ‘Zefyr’ ja ‘Dania’. Põhjamaadest on kõige edukam maasikaaretus olnud Norras, kust on pärit meilgi levinud sordid ‘Jonsok’ ja ‘Hella’ ning vähem tuntud ‘Solprins’,‘Glima’,‘Gyda’,‘Nora’,‘Inga’,‘Oda’ ja ‘Rita’, viimane on taasviljuv sort. Hiljuti aretatud maasikasort ‘Frida’ on üsna populaarne. Päris uued Norras aretatud sordid on ‘Blink’,‘Gudleif ’ ja ‘Iris’.
Maasika bioloogia
Juurestik
Maasikas on maasisese varrega – risoomiga – mitmeaastane rohtne püsik. Risoomist saavad alguse lisajuured, mis koosnevad tumedatest juhtjuurtest ja heledatest juuretippudest ehk toitejuurtest.Toitejuured on kaetud juurekarvakestega, mille abil võetakse mullast vett ja toitaineid ning suunatakse need juhtjuurte kaudu maasikataime maapealsetesse osadesse. Juured võivad tungida 120 cm sügavusse, kuid 70–90 % nende põhimassist asub pindmises, 20 cm sügavuses mullakihis. Laine Ilusa Polli aiandusuuringute keskuses tehtud maasika väetuskatses selgus juurte uurimisel, et puhmiku püstteljest 0–20 cm kaugusel paikneb 79–85 % juurte põhimassist.Täiendav väetamine ei suurendanud oluliselt juurte kogumassi ega – pikkust.
Maasika juured alustavad kevadel kasvu, kui mulla temperatuur on tõusnud +2 kraadini, juurte kasvuks optimaalne mullatemperatuur on 18–26 °C. Juurtel on kaks intensiivsemat kasvuperioodi: vegetatsiooniperioodi algusest kuni saagi valmimiseni ja saagiaja lõpust mullatemperatuuri alanemiseni 2–3 kraadini.Viimane temperatuur soodustab toitumist õiepungade tekkimise ajal ja varuainete kogunemist.
Risoom kujuneb välja järgmisel aastal pärast istutamist. Risoom on maasikataime väga oluline elund, kuhu kogunevad varuained, mis aitavad taimel üle elada karmi talveperioodi ja kevadel varakult kasvu alustada. Risoom on maasikataime maasisene vars, mis on sümpodiaalse harunemisega (s.t harunemisega, mille puhul külgharu jätkab varre kasvu, tõugates senise juhtharu kõrvale). Iga risoomiharu lõpeb ladva- ehk terminaalpungaga, millest areneb õisikuvars õisikuga ja mis pärast saagikandeaega sureb. Uued risoomiharud tekivad ladvapungadest madalamal paiknevatest külgpungadest. Seega kasvab risoom ülemisest osast; alumisest, vanemast osast aga kõduneb. Risoomiharude arv suureneb taime vanusega ja võib ulatuda 30 või rohkemagi haruni vanal taimel. Risoomi kasv on kõige intensiivsem kevadel vegetatsiooniperioodi algusest saagiajani ja pärast saagiaega. Risoomi pikkuskasv lakkab hilissuvel kasvukuhiku diferentseerumise ja õiealgmete tekkimisega.
Risoomil moodustub rohkesti uusi toitejuuri, neid tekib kõige rohkem 1–3-aastastel risoomiosadel. Seetõttu ongi noored, 1–3-aastased maasikataimed elujõulisemad ning põuale ja külmale vastupidavamad. Kuna risoomi vanem osa kõduneb ja uued risoomiharud tekivad kõrgemale, peaks aastate jooksul risoom mullast välja kerkima. Tänu uute juurte tekkimisele noorematel risoomiharudel seda ei juhtu. Uued juured tõmbavad risoomi sügavamale mulda. Kui risoom mullast siiski välja kerkib, ei saa juured enam areneda, taim hakkab kiratsema ja vananeb enneaegselt.
Maapealne osa
Maasikal on juurmised pikarootsulised kolmetised lehed, kuid on ka erandeid, näiteks esineb sortidel ‘Polka’ ja ‘Sonata’ lisaks neljatisi ja viietisi lehti. Leherootsu alusel on abilehed, mis on oluliseks sorditunnuseks, erinedes värvuse, pikkuse ja laiuse poolest. Mõnel sordil on rootsul säilinud rudimentsed abilehekesed. Lehtede arv puhmikul, nende suurus, värvus ja kuju on sorditi erinev. Lehtede arvust