Haihtunud hingede aeg.. Toomas Paul
Читать онлайн книгу.
ei olnud kahekümnendatel aastatel
mingeid paguneid. Aga see tegi nii palju segadust,
et hiljem ennistati kõik välised eraldusmärgid.
Muidu ei tea, kes peab kellele au andma.
Veel olulisem: kes peab kelle käsku täitma.
Mundreid võib pidada lapsikuks, aga nad
lihtsustavad suhtlemist – näitavad,
kellega on tegemist.
Kas need, kes praegu laulupidudel rahvariideid
kannavad, kõik ikka teavad,
milline tähendus oli tanul muiste? Tanu ja põll
(põlleta ei astunud abielunaine iialgi üle koja
läve, ka mitte koduõuele!) teatasid igale võõrale,
et tegemist on abielus naisega.
Ta ei tohtinud käituda nii nagu vallalised neiud,
kes lootsid, et ka nemad kord tanu alla saavad.
Tanu oli märk, mis kuulus olemuslikuna
pereema seisuse juurde.
Munder liidab kõik selle kandjad korporatsiooniks.
Kõigil tuleb kaitsta mundriau,
au ja häbi jaguneb kõikidele.
Au kaitsmist on vahel pahaks pandud.
Aga ülekohtuselt – see ei pea olema
vahelejäämiste mätsimine.
Pigem ordu sisedistsipliin!
Hoopis hullem oleks, kui seda autunnet ei oleks.
Kui ei ole isegi ideaalis,
mida kaitsta määrdumise eest.
Mundriau on loomulikult fiktsioon,
kokkuleppelisele aukoodeksile vastav käitumine.
Võiks öelda, et spetsiifiliselt inimlik nähtus –
kultuuri seesmine sund.
Loomade maailmast võiks analoogiks lugeda
teatavaid kiskjaliste pidurdavaid instinkte,
mis ei lase liiga teha liigikaaslasele,
kes on sisse võtnud alistumispoosi.
Inimesel taolised instinktid puuduvad.
Neid peavad asendama tingitud refleksid.
Inimlast võib kujundada väga erinevaid reegleid järgima.
XX sajandi algul raseeris inglise džentelmen
oma lõuga kaks korda päevas,
ka siis, kui ta oli džunglis ekspeditsioonil.
See ei olnud niivõrd teiste jaoks, ta oli
lihtsalt nõnda dresseeritud, et muidu ei olnud tal
õiget valge härrasmehe tunnet.
See näide läks meie eesti elust natukene kaugele.
Võtame siis midagi kohalikku, näiteks
auto suunatulede kasutamise.
On autojuhte, kes näitavad alati suunda,
ka üksinda põlluteel sõites. Aga mõnel tegelasel
on risti vastupidised põhimõtteid –
tema juba suunda ei näita, vahtigu või võmmid!
Kuidas sellist ässa teiste hulgast ära tunda?
Oleks lahe, kui mõni automark oleks
juba vabrikust suunatuledeta – siis teaksid kõik,
et tegemist on tuusaga ega peaks teda algajaks,
kes ei saa auto juhtimisega veel hästi korda.
Kord tehti katset roolijoodikuid märgistada nõnda,
et numbrimärk algaks O-tähega.
Oskaks oinaid karta.
Sellest ei tulnud midagi välja. Vastuväide oli:
ega nad alati ka võtnud ei ole, kui sõidavad.
Kui nüüd Riigikogu seadustab
pohmellis peaga autojuhtimise,
peaks andma vahetatava märgi.
Või vähemalt vimpli.
See pooleldi pilkamisi tehtud ettepanek ei olegi
nii rumal, kui paistab. Probleem on ju selles,
kuidas ühitada mees ja munder.
Vormirõivad aitavad teha selget vahet
rohkete rollide vahel, mida meil elus
vaheldumisi tuleb etendada.
Poja, isa, abikaasa, ülemuse, kodaniku, sõbra
jne roll – igaüks nõuab eri käitumist.
Lipsu kaelast võtmine ja toatuhvlite jalga panemine
teeb karmi konstaabli või kindrali
mõnusaks papaks.
Aga kui minister kihutab läbi asula
üle kahe korra lubatust kiiremini, sest
tema beebil on kõht tühi,
siis ta pingutab isarolliga ilmselt üle.
Mõnes suhtes jääb munder ka pärast äravõtmist selga.
Mõnest märgist ei pääse iial –
ühest Eesti tippjuristist rääkides mainitakse
ajakirjanduses alati, et ta on ekspastor.
Arst ei pääse ka saunas kaasvihtlejatele (tasuta!)
meditsiinilist konsultatsiooni andmast,
ja häda talle, kui ta diagnoosib: hüpohondria.
Prantslastel on ilus väljend Noblisse oblige.
Kõrge seisus kohustab!
Sisselülitatud signaali ja vilkuritega kiirabiauto
ei tohi stoilises rahus liiklusummikus koperdada,
vaid peab nõudma tee andmist.
Vanad roomlased ütlesid, et
mis on lubatud Jupiterile, ei ole lubatud härjale
(Quod licet Iovi non licet bovi).
Ent sama õige on: mis on lubatud
tavalisele künnihärjale, ei ole lubatud Jupiterile.
Ka siis, kui Jupiteril on seljas
vaid mõtteline munder.
Kartulikoorte söömisest
KÜMME AASTAT TAGASI, LAULVA REVOLUTSIOONI AJAL
oli populaarne tõotus süüa vajadusel
ka kartulikoori, kui ainult saaks oma riigi.
Praegu ei räägi keegi enam nii. Riik on käes.
Mõned söövadki koori, aga need ei maitse enam.
Miks?
Vastata võib mitmeti. Üheks põhjuseks on kindlasti,
et vabaduse saavutamiseks ei olnudki vaja
millestki loobuda – ahelad varisesid,
nagu oleksid nad pudedad.
Ent unistused on alati teistsugused kui tegelikkus,
eriti siis, kui minnakse uuele katsele.
Esimene vabariik terendas mälestustes imekaunina.
Kui ainult pääseks okupatsioonist!
Aga – inimmaterjal jäi ju samaks,
millest seni ehitati kommunismi.
Kuidas saaksid need, kes ei võtnud tõsiselt
toonast