Teineteise kütkeis. Sylvia Day
Читать онлайн книгу.
ja te kaks tülitsesite või midagi. Arvan, et ta on natuke armukade. Ta saab sellest üle.“
„Ära muretse. Kõik on kombes.“
„Tean. See on lihtsalt nõme, et ta ei suutnud just täna end vaos hoida. Igatahes olen ma põnevil ja tahtsin sellest sulle lihtsalt teada anda.“
„Aitäh sulle.“
„Aga ma ei kavatse lilleneiu olla. Olen liiga vana selle jaoks. Aga pruutneitsi tahaksin küll olla. Isegi audaam või mis iganes. Lihtsalt mainisin suusoojaks.“
„Olgu.“ Mu suu kaardus naeratuseks. „Ütlen Evale edasi.“
Olin just kõne lõpetanud, kui Scott teatas kontori siseliini kaudu: „Preili Tramell on siin.“ Taipasin, kui palju kell juba on. „Ja meeldetuletuseks see, et videokonverents California arendustiimiga algab viie minuti pärast.“
Lükkasin tooli lauast eemale ja nägin Evat nurga tagant välja ilmumas. Oleksin võinud tunde tema kõnnakut vaadata. See, kuidas ta oma puusi õõtsutas, tekitas minus iga kell soovi teda keppida, ja otsusekindel lõug erutas kõiki mu dominantseid instinkte.
Tahtsin tema hobusesaba rusikasse tõmmata, ahmida tema suud ja end tema vastu hõõruda. Just nii, nagu tahtsin seda esimesel korral, kui teda nägin. Ja iga kord pärast seda.
„Saada tiimile pakkumuste pakett,“ ütlesin Scottile. „Vaadaku see läbi ja ma liitun nendega varsti.“
„Jah, härra.“
Eva astus sisse.
„Eva.“ Ma tõusin. „Kuidas päev läks?“
Ta astus ümber laua ja haaras mu lipsust kinni.
Olin kohe kõva ja täielikult temale keskendunud.
„Ma armastan sind neetul kombel,“ ütles Eva, enne kui tõmbas mu suu alla enda suule.
Panin ühe käe talle ümber talje ja teisega kasutasin pulti, et klaasid läbipaistmatuks teha, ühtaegu lastes tal end suudelda nii, nagu ma kuuluksin talle. Ja nii oligi. Absoluutselt.
Eva huuled minu suul ja tema tegutsemine eksimatu omanikuinstinktiga olid täpselt need, mida ma pärast tööpäeva vajasin. Hoides teda embuses, ma pöördusin, seadsin end poolistukile kirjutuslaua servale ja tõmbasin ta oma reite vahele. Tahtsin öelda, et see oli turvalisem viis teda hoida, kuid ausalt öelda olid mul endal põlved nõrgad.
Tema suudlused mõjusid mulle alati niimoodi. Tegid seda, mida kolm tundi treeneriga poksimist ei suutnud.
Hingasin raskelt, mu iha kasvas, ahmisin Evat sisse, lubasin tema lõhnaõli mahedal aroomil ja provokatiivsel lõhnal, mis oli vaid talle omane, end joovastada. Tema huuled olid pehmed ja niisked, nõudlikud kõige õrnemal viisil. Tema keel lakkus hellalt, mõnuledes, õrritades ja erutades mind suurt vaeva nägemata.
Eva suudles mind, nagu oleksin kõige hõrgum asi, mida ta iial on proovinud, maitse, mida ta ihaldas ja millest oli abitus sõltuvuses. See tunne oli uimastav ja muutunud mulle vajaduseks. Ma elasin tema suudluste nimel.
Kui ta mind suudles, teadsin, et kuulusin täpselt sinna, kuhu vaja.
Pead kallutades oigas Eva mulle suhu: naudingu ja alistumise vaikne hääl. Tema sõrmed olid mu juustes, silitasid neid, sakutasid neid. Tunne olla kinni püütud – enda omaks kuulutatud – erutas mind kõige sügavamal tasandil. Tõmbasin teda lähemale, kuni tema sile kõht surus mu kõva erektsiooni vastu.
Mu riist oli tuikav, valuline.
„Sa ajad mul paugu lahti,“ pomisesin ma. Kõik jõupingutused, mida minevikus oli vaja teha, et olla orgasmi saamiseks piisavalt erutatud, olid Eva juures ülearused. Ainuüksi see, et ta oli olemas, pani mul vere keema. Tema iha suurus oli piisav, et ma plahvataksin.
Eva naaldus veidi tagasi, sama hingetu kui mina. „Mul pole midagi selle vastu.“
„Mul poleks samuti, kui mind ei ootaks koosolek.“
„Ma ei taha sind kinni hoida. Tahan sind vaid tänada selle eest, mida sa mu isale ütlesid.“
Naeratades pigistasin mõlema käega Eva tuharaid. „Mu advokaat ütles, et saan selle eest head punktid kirja.“
„Mul oli nii palju tööd, et polnud võimalust talle helistada enne lõunaeinet. Pabistasin kõvasti, ei tahtnud, et ta kuuleb meie kihlusest enne, kui mina talle seda ütlen.“ Ta toksas mind vastu õlga. „Sa oleksid võinud mind hoiatada, et kuulutad sellest kogu ilmale!“
Kehitasin õlgu. „See ei olnud planeeritud, aga kui küsiti, ei hakanud ma eitama.“
Eva kõverdas mõrult huuli. „Loomulikult mitte. Kas sa nägid seda naeruväärset postitust beebikõhu kohta?“
„Praegu on see küll hirmutav mõte,“ ütlesin, püüdes säilitada lõbusat tooni, hoolimata ootamatust ärevushoost, mida tundsin. „Kavatsen hoida sind mõnda aega ainult endale.“
„Ma tean ju.“ Eva raputas pead. „Kartsin, et isa eeldab, et olen kihlunud ja rase ning arvab, et ma lihtsalt ei viitsinud talle sellest teada anda. Selline kergendus oli talle helistades teada saada, et sa olid talle juba kõike selgitanud ja teed sillutanud.“
„See tegi mulle heameelt.“ Oleksin kogu maailma põlema pannud, et Evale teed sillutada, kui seda vaja oleks läinud.
Eva sõrmed hakkasid mu vesti lahti nööpima. Tõstsin hääletult küsides kulme, ent ei peatanud teda.
„Ma ei ole isegi veel lahkunud ja juba igatsen sind,“ ütles Eva vaikselt mu lipsu otseks sättides.
„Ära siis mine.“
„Kui ma lihtsalt tahaksin Caryga koos natuke lõbutseda, teeksin seda siin, kodus, mitte San Diegos.“ Ta tõstis pilgu ja vaatas mulle otsa. „Aga ta on sassis Tatjana raseduse pärast. Pluss see, et ma tahan isaga koos aega veeta. Eriti nüüd.“
„Kas on midagi, mida ma peaksin teadma?“
„Ei. Ta tundus heas tujus, kui temaga rääkisin, aga arvan, et ta loodab, et me saame rohkem koos olla, enne kui ma abiellun. Talle näib, et ma alles kohtusin sinuga.“
Teadsin, et pean suu kinni hoidma, kuid ei suutnud. „Ja me ei saa unustada Kline’i.“
Eva surus hambad kokku. Ta suunas tähelepanu tagasi sinna, kus tema sõrmed mu vestinööpide kallal askeldasid. „Ma lahkun varsti. Ei taha jälle tülitsema hakata.“
Haarasin tal kätest. „Eva. Vaata mulle otsa.“
Jõllitasin tema trotslikke silmi ja tundsin rinnus tõmblust: lahkumisvalu kihvatust, mis oleks mu peaaegu segi pööranud. Eva oli ikka veel mu peale vihane ja ma ei suutnud seda taluda. „Sa ei saa ikka veel aru, mida sa minuga teed. Kui hulluks sa mind ajad.“
„Ära heida mulle midagi ette. Sa poleks pidanud Corinne’i kohta nii ütlema, nagu sa ütlesid.“
„Võib-olla tõesti. Aga kui aus olla, sa ise alustasid täna hommikul juttu Kline’ist, sest oled mures temaga kohtumise üle.“
„Ma ei ole mures!“
„Inglike.“ Vaatasin Evat kannatliku pilguga. „Sa oled mures. Ma ei usu, et sa temaga magad, aga arvan, et sa muretsed, et ületad piiri, mida ei peaks. Sa vajasid tugevat reaktsiooni minult, seega olid avameelne, ja sa said selle. Sul oli vaja näha, mida see mulle teeks. Kuidas ainuüksi mõte teist kahest ajab mind hulluks.“
„Gideon.“ Eva haaras mul õlavartest kinni. „Midagi ei juhtu.“
„Ma ei otsi ettekäändeid.“ Paitasin sõrmeotstega Eva põske. „Tegin sulle haiget ja palun vabandust.“
„Ka mina palun vabandust. Tahtsin vältida igasuguseid probleeme ja need tulid ikkagi.“
Teadsin, et Eva kahetses meie tüli. Ma nägin seda tema silmist. „Me õpime kogu aeg. Aeg-ajalt rikume kõik ära. Sa pead mind lihtsalt usaldama, inglike.“
„Pean, Gideon. Sellepärast olemegi nii kaugele jõudnud. Aga