Kuu ordu. Siim Veskimees
Читать онлайн книгу.
lasi Athos end veejoa all tahapoole, uurides veel selle kahtlevveidrat veetlust esilekutsuva olevuse tihedat, umbes viiesentimeetrist ja tumesinist soengut. „Mul on küll raske kujutleda, et ta mulle meeldida võiks… Võib-olla, kui ta üleni inimvärvi oleks… Aga ka siis oleks ta kehakuju kahtlane… Nii on ta täpselt see, mis ta on.”
Frank noogutas. „Võiksid proovida. Suguelundiimitatsioonid ja seksuaalse käitumise juhised on tal muide USA-st. See on üks ala, kus maalased meist kaugel ees on. Ma saadan ta õhtul sinu juurde?”
Athos vangutas pead. „Enne peab kuradi palju brändit üles minema. Sa ütlesid kaks aastat?”
Teine noogutas. „Noh, alguses oli ta mul niisama, mu enda sugufunktsioon taastus nii poolteist aastat tagasi. Alguses käis Lion mulle aeg-ajalt seltsiks, aga rohkem vanast sõprusest. Siis ilmus Angel välja ja… et su küsimust ennetada – see vana supi ülessoojendamine Angeliga oli tegelikult väga halb mõte, sest esiteks tunnen end selle koha pealt ikka veel mõõtmatult sandisti ja teiseks tundus vahepeal vist Lisas mingi omanikutunne tekkivat.”
Robot ulatas mehele rätiku ja vedas vooliku kalju taha peitu tagasi.
„Väliselt oled sa nagu mees muiste. Kui ma ei teaks, ma ei saaks üldse midagi aru.”
Franki näoilme oli segu tüdimusest ja küünilisusest. „Jäta, kui võid.”
Athos sättis end varju istuma, sulges hetkeks silmad ja aktiveeris modemi – tellis endale suure klaasi külma limonaadi. Minut hiljem seda Mary Shelley’lt vastu võttes pomises ta: „Oota,” ja suutmata kiusatusele vastu panna, kobas veelkord androidi rindu, libistas alumisi ribisid otsides sõrmed üle inimese kohta vast ehk liiga lameda, pea nõgusa kõhu ja uuris pikemalt pisut ülalpool põlve algavat peegeljat metalli, või täpsemalt üleminekuid tavalise inimnaha imitatsiooniks. Korraga selle koomiksikangelanna seni apaatselt sõbralikuna püsinud inglinägu naeratas meelalt, sujuva märkamatu liigutusega võttis see Athose klaasi ja asetas maha, liibus kirglikult ta vastu, põimides käed ümber mehe kaela ja surudes huuled ta suule. Saledad jalad põimusid madudena ümber ta puusade, jalgevahe sättis end täpselt õige koha peale mehe sülle ja alustas rütmilist kiikumist – pehmelt, ent nõudvalt. Athos lasi sel paarkümmend sekundit sündida, siis lükkas roboti eemale.
„Stopp.”
Ta vaatas ringi vaid pigem tõdemaks, et Frank on kadunud. Hetke selle üle arutledes ja kõrvu teritades arvas ta kuulvat eemalduvaid samme.
„Ma tajusin küll, kui sa oma mänguasjale korralduse andsid,” pomises ta rohkem endale, silmitsedes pisut pahandatud-petetud pilgul vaheldumisi võltstüdrukut ja oma toimuvast väga üheselt ja sihipäraselt aru saanud riista.
„Diable. Jätkame sealt, kus pooleli jäi.”
Tardunud naeratus elustus taas ja keha, millist nähes aastatuhandevahetuse mannekeenid kadeduspisaratesse oleksid uppunud, sulas ta embusesse.
Kui ta teistkordselt pesemise lõpetas ja peale klaasi võtmist üles vaatas, avastas ta Franki häirimatult sealsamas varjus kalju vastu toetumas.
„Kuidas oli? Ei olnudki brändit vaja…”
Athos võttis kõigepealt mitu mehist lonksu. „Vennas, su huumor läheb aina haiglasemaks. Aga midagi selles peitus… Ma pean selle üle mõtlema…”
Frank muigas. „Vahelduseks räägi, miks vastuluure närilistega tegelema on hakanud?”
Athos jõi klaasi tühjaks, tellis uue joogi ja piilus seda vastu võttes valvsalt teise poole.
Ohkas siis: „Sa ju tead, kuidas on pooliku projekti kontrollimata andmetega…”
„Ehk teisiti öeldes on see viisakas vabandus mitte öelda või valetada. On tuhat pisiasja, mis võivad valesti toimida, kui ma ei tea, milleks seadet kasutama hakatakse.”
Athos kõhkles mõned sekundid, siis vaatas üles, teisele silma.
„Ma ei hakka sinuga salatsema. Valmistasin terve loengu ette, sest siin on mõned momendid, mis sulle kohe kindlasti ei meeldi. Siin rannas peaksime muidugi virtuaali minema…” Ta heitis kahetseva pilgu paradiislikule ümbrusele.
„Ei pea, mul on siin projektor.” Nende vahelt liivast ronis välja valge luukere, kummardas ja hajus hõbedaste sädemetena olematusesse; liiv oli puutumata.
„Kus see sul on?” Athos maigutas.
„See kalju. Pole ainult Mary Shelley’le püstijalu tukkumiseks.”
„Palju sa siia seda tehnikat oled vedanud… Olgu siis…” Õhku tekkis kooruva maksapruuni värviga puidust uks, see avanes käginal, sealt astus liivale umbes meeterkahekümnene kuidagi nagu laiaks litsutud arhetüüpne koolmeister, noogutas hajameelselt ja koputas kaardikepiga vastu kriidist tahvlit, mis eksisteeris vaid sekund enne ja pärast koputamist.
„Termin „zombi” on tuttav igale inimesele ja enamik isegi teab, et tegu ei ole pelgalt neegrite muistsest ebausust inspireeritud filmitegelastega, vaid see mõiste tähendab hävitatud või allutatud mõistusega orja…”
„Seis!” Franki suunurgad venisid õpetajat vaadates kõrvuni. „Kas see pole mitte Kabi Smith?”
„On,” Athos irvitas ka.
„Kes selle kokkupressitud virtuaalitegelase tegi? Kas ta ise teab?”
„Ma ei tea täpselt, kes tegi. Mingi seltskond minust paar aastat vanemast kursusest. Teab küll. Eks ta pisut sidrunisöömise näoga oli…”
Frank mugises natuke, siis noogutas: „Jätka, Kabi.”
Liikumatuks tardunud kergelt läbipaistev õpetaja tegi metall-lüliti plõnni ja jätkaski poolelt sõnalt: „…samas aga oskavad vähesed vahet teha teadvuse redutseerimise erinevate meetodite vahel. Kui mõistet „zombi” kasutatakse üldisemas tähenduses, siis „zombotoomia” tähendab erialakeeles vaid algset suhteliselt primitiivset tehnoloogiat, mille tagajärjed on pöördumatud ja mõtestatud tegutsemise võime hävib nii täielikult, et umbes kuuendik opereeritutest ei ole kasutamiskõlblikud. Kust on termin pärit?” Koolmeister vaatas Frankile nõudlikult otsa.
„Aafrikast.”
Õpetajajupp kummardas. „Õige. Meetod on ligi sajand vana ja esimesena hakkasid seda massiliselt kasutama Angola patrioodid, kuna neil oli LAV-ist saadud parem tehnika. Kõigil vangilangenud vaenlastel tehti ajuoperatsioon – lihtne, odav ja pöördumatu, ja peale seda olid need tõesti sisuliselt zombid – tahtetud ringloivavad nukud. Sihuke kest elaks põhimõtteliselt aastakümneid, aga halvad tingimused (nad enam iseseisvalt ei pese ega söö ja kohalike korralikkuse juures unustatakse seda neile ka öelda) viisid need mõne aastaga hauda. Alailma unustati selline tööline päikese kätte, ja õhtuks oli küpse. Operatsioon teostati kokku…”
Frank andis läbi modemi korralduse ja õpetaja „keris edasi” – jättis midagi vahele, kusjuures ta tõesti käitus nagu oleks filmilinti kiiresti edasi keritud – tegi vidinat ja raputas ülikiirelt pead.
„…edasi sooritati selline operatsioon kõigil Keenia sõjaväkke võetud tutsidel…”
Edasikerimine.
„…üldiselt hääbus nähtus koos Aafrika kollapsiga, sest on ju zombotoomia alati tuntavalt olnud pigem üks genotsiidi vorme. Algne zombide kasutamine oli nii majanduslikult, sõjanduslikult kui poliitiliselt mõttetu…”
„Ma tean seda kõike,” kohmas Frank vabandavalt. „Nähtud selliseid päris palju.”
„Ma lihtsalt ei teadnud, kustkohast peale hakata. Enamiku sellest võid sa vaevata leida kasvõi kooliõpikust. Panin sulle siia ka lähedased alad. Näiteks SKT klassi närvimürgid?”
Frank mõtles hetke. „Nii umbes kaheksakümmend aastat tagasi üritasid venelased Kesk-Aasias islamiusulisi juhmideks loomadeks muuta?”
Athos noogutas. „Mõjub üldist aktiivsust langetavalt, aga peamiselt peatab meestel sugufunktsiooni. Nad segasid