Tuumahiid. J. J. Metsavana
Читать онлайн книгу.
aga kuulda tasast vihinat või undamist, mis näis metsa taga aegamisi lähemale tulevat. Ning nüüd teadis Nevel, et teda poldud sugugi maha jäetud. See oli ebamäärane, kindla kujuta hirm, mis hinge puges ja vere tarduma pani, seesama tuttav tunne, et siin pole tegemist selle ilma rahvaga. Ja et nad on vihased. Väga vihased.
Nüüd polnud muud, kui tuppa tagasi, kasukas selga ja asjad kaasa! Hillo, kes ka oli üles ärganud nagu vanad inimesed ikka varahommikuti, ei saanud Neveli rabelemisest midagi aru ning ei jõudnud tolle rutuga visatud hüvastile sõnagi vastu lausuda. Nevelil oli nüüd kiirem kui kunagi varem. Vihin kasvas, selle teelt tuli iga hinna eest kaduda. Nevelil polnud mahti vaadata, kas uks ikka sai tema järel korralikult kinni või mitte, ta lihtsalt tuiskas lepikusse, jättes Hillo ja tarekökatsi hommikusse uduvihma.
Ta oli kiire, kuid sellest hoolimata lähenes mattev undamine ühtlaselt. Ta aina jooksis, vahepeal komistas ja kukkus näoli, aga tõusis taas ja jooksis edasi. Sealjuures katsus ta risti Hillo nõuandele just nimelt paremale, kergelt lõuna poole hoida – kui üldse mingi pääsemiselootus oli, siis Kurvitsa juures, sest praegu aitas kurja vastu vaid kuri ise. Vahepeal jäid teele vastikud tihnikud, kuid ta rabeles neist läbi, taas avarama peale. Kott takerdus kuhugi koledal kombel kinni ning jäigi sinnapaika. Süda peksis kui segane, jalad ei tundnud väsimust. Vihin aga tõusis kohinaks ja seejärel mürinaks, mis aina kurjemalt kuklasse hingas. Viimaks, pärast laia söödi ületamist ning metsatuka juurde jõudmist oli Nevel sunnitud siiski peatuma.
Metsatukk oli hõre ning eraldas osaliselt sööti teisest, hulga avaramast lagendikust. Lagendiku keskel asus elamine. See oli igati võimas – kõrge ja lai pihttara, mis vägevuse poolest ületas kõik, mida Nevelike varem näinud oli, ümbritses hooneid, millest ainult üks oli tara tagant korralikult näha, samas kui teistest võis aimata vaid katuseharjasid. Rasked väravad sulgesid õue võõraste pilkude eest, aga väravate ees karjamaal otsis varajasest hommikust hoolimata söögipoolist lugematu hulk tokerjaid lambaid, ümbritsetud koertega karjustest, pruunikirjude sulgedega ehitud mütsid peas.
Nevelile oli paugupealt selge, kelle koduga tegemist. Ta vist koguni naeratas kurjalt enesele. Siin siis elaski Kurvits, kõikvõimas ja kardetud ülemnõid. Ja need siis ongi äranõiutud hinged, vagurad kui voonakesed. Nevel oli suunaga täppi pannud.
Samas lakkas müragi nagu noaga lõigatult ja Nevel heitis pilgu üle õla. Vaatepilt pani vere tarretama. Söödi teises otsas oli end üles rivistanud uhke, kuid kahtlemata igas vähegi tavalises inimeses suurt kõhedust tekitav malev. Valged mustasäbrulised olendid, kes meenutasid küll inimest, aga päris kindlasti seda polnud, istusid ratsa huntide, ilveste ja metssigade seljas, äärtes väiksemad tegelased kotkaste, kakkude, sookurgede, metsiste ja laanepüüde turjal. Kõik nad vaatasid oma kollaste hõõguvate silmadega ainiti Nevelit, keda see metsik pilk lausa kõrvetas. Väe keskel istus ühe väga-väga suure põdrapulli seljas pikk sammalt meenutava habemega vanamees, kellel turritasid ka endal laiad harulised sarved peast välja. Kahtlemata kogu metsarahva kuningas, Laanevanaisa ise. Kõik tema juures tundus olevat terav – nii sarveotsad, hambad, mida Nevel hoolimata vahemaast selgelt nägi, kõrvad, sõrmed, mis läksid sujuvalt üle nõeljateks küünteks, ja isegi pilk, mis puuris läbi jälitatu kere ning pani Neveli mõtete sisemuses kõlama ähvardavad sõnad:
«Sa ei pääse kuhugi!»
Nevel oleks koleda Laanevanaisa sõnu isegi uskuma jäänud – niivõrd sisendusjõulised olid need –, kui aga järsku poleks lammaste juurest kostnud erutatud kisa. Seda tegid lambaid valvanud karjused, kes olid eemalt juhtumisi tähele pannud metsarahva tasuväge. Metsatukake ei varjanud ju kogu vaadet nõia talu juurest söödile. Nevel tegi kärmelt kindlaks, et teda ennast polnud lambavahid tähele pannud, ning ei viitnud rohkem aega. Kas nüüd või mitte iial! Karjused alustasid karja ajamist kaitsva tara taha, ent esialgu hoidsid segaduses lambad korratult puntrasse. Sinna Nevel end rebase kombel maadligi hoides hiiliski. Tal oli õnne. Üks utetall oli teistest pisut maha jäänud ning leidis nüüd ootamatu lõpu Neveli noa tehtud kõrilõike läbi. Nevel võttis lambakorjuse endale selga, üksikasjalikumaks maskeerimiseks polnud enam mahti. Poolkükakil sibas ta määgiva karja sisse, kes oli nüüd karjuste ja krantside utsitusel taibanud avanevate väravate poole liikuma hakata.
Kohingi tõusis taas. Metsalised olid liikuma hakanud. Lambad kiirendasid ärevusest sammu, Nevelil oli tükk tegemist, et nendega sammu pidada, sest ainult karja keskel suutis ta enam-vähem märkamatuks jääda. Sedagi vaid inimeste jaoks, sest metsarahva ees ei läinuks taoline lollitamine nii ehk teisiti läbi. Ta pidi usaldama lojuste suunda – ise ta pead tõsta ei saanud, vaatamaks, kuhu läheb. Läbi lammaste haleda määgimise ja jalgade trampimise kuulis Nevel mehehäält: «Mis siin sünnib?» Üks karjustest seletas kiiruga midagi vaimudest ja tontidest, kes kogu väega kallale tulevad, aga rohkem Nevel ei kuulnud. Igatahes oli selge, et nad olid jõudnud Kurvitsa õue peale. Selja taga kostis sulguvate väravate ägin.
Esmalt tasahilju piiludes, ega keegi ometi tähele ei pane, lipsas Nevel, surnud lammas endiselt seljas, aida taha varju. Siit võis jälgida hoovi ja sellel toimuvat. Tõepoolest, Hillol oli igati õigus olnud. Elumaja oli väga kõrge, vähemalt nelja korrusega, milletaolist kodukandis keegi polnud ehitanud. Aga mida Hillo polnud teadnud või unustas mainida, oli hämmastav asjaolu, et tare seisis kahel määratul kanajala kujuliseks tahutud postil ning keerles aeglaselt vastupäeva. Keerlemist polnud Nevel ennist kaugemalt tähele pannudki. Polnud siiski võimalik aru saada, kuidas keerlemine täpsemalt toimus, sest postid ise paigast ei nihkunud, liikus ainult tare nende peal. Igatahes tuli nüüd salaja kuidagi tarre pääseda: nii nägi plaan ette. Mis hoovist väljaspool toimus, polnud näha, kuid valjenev ja siis taas vaibuv undamine andis mõista, et seal käis mingi vihasemat sorti möll. Siiski võis Nevel esialgu kindel olla, et metsaliste tasu teda praegu ei ähvarda. Veel.
Lambad olid endiselt närvilised ja rabelesid siia-tänna ringi. Ka koerad olid väga rahutud; otsekui ühest suust hakkasid nad korraga läbilõikavalt ulguma. Lautadest kostis lehmade ja härgade sügavahäälset ammumist. Õuele ilmus kiirel sammul üks neiu, kes sosistas lammastele midagi kõrva, mille peale loomad tuntavalt rahunesid. Neveli meelest oli tüdruk väga ilus – pikad lahtised pruunid juuksed olid osaliselt hallikasvalge, kuid väga puhta kasuka all (ilmselt oli kasukas tehtud mõne õnnetult lambaks moondatud hingekese ihukattest) ning palged õhetasid hommikusest külmast. Tüdruku silmad olid sügavpruunid ja soojad, kuid hoolimata lohutusest, mida tüdruk lammastele jagas, võis neis siiski aimata ärevust.
«Mis juhtus?» küsis neiu ühelt karjuselt.
«Metsast tuli terve suur vaimude vägi, sute ja põtrade seljas, ründasid meid. Me tulime kohe karjaga sisse ära ja isand ise läks nendega maid jagama. Nüüd nad seal taplevad,» seletas karjane kiiresti.
See lisas neiu näole murevarje. Ta tõttas kohe aida juurde ning sealt Nevel ta kätte saigi. Välkkiirelt kattis ta ühe käega tüdruku suu, teisega surus noatera talle vastu selga. Võib-olla natuke liigagi tugevalt.
«Kui karjud, löön väitse selga ja kisun sealtkaudu sooled välja,» sosistas ta pantvangile kõrva.
Tüdruk noogutas vaevuaimatavalt. Tal oli olnud ebaõnn kunagi taolist asja ise pealt näha. Siis, kui üks röövretk nende kodu juurde oli tulnud ja omad mehed nad viimseni maha nottisid. Seetõttu mõistis ta ähvardust.
«Kas tares on kedagi?» küsis Nevel.
Tüdruk raputas pead. «Mkmm.»
«Petad?!»
Neiu tõmbas Neveli käe suust eest ära, nii palju, kui too seda võimaldas, ning sõnas: «Ei peta. Teenijad on praegu kõik välja kamandatud ja sõsarad…» Tema häälest aimdus ebamugavust, «…sõsaraid pole praegu siin.»
«Kuidas tarre pääseda?» päris Nevel kiiresti edasi. Kanajalgadel maja kõhu all ei paistnud eemalt vaadates ühtegi luuki, kust sisse saada.
Vastuseks pomises neiu midagi arusaamatut enda ette. Silmapilkselt nad mõlemad lausa tõmmati suure jõuga aida juurest maast üles maja poole. Ja… läbi põranda otse tarre.
Nevel ahmis hämmastusest õhku, kuid hoidis tüdrukut endiselt kõvasti kinni. Eks võiski ta ju aimata, et nõia elamises nõidust juba jätkub.
Pajaauk