Leidmata. Marje Ernits
Читать онлайн книгу.
muusika, vaid laienenud kilpnäärmest tingitud köhatamine. Urve tundis seda kurguhäält, sest sama häda all olid kannatanud ka paar vanemat naist ta hooldepiirkonnas. Ingel sarnanes välimuselt paljude ta patsientidega, kuid keegi neist polnud oma olemusega nõnda vastuolus kui see inimene. Ometi ei kasvatanud see pettumus Urve südames viha inimkonna vastu, vaid sundis otsima rahumeelset väljapääsu enda kitsikusest. Alateadlikult ja kindlasse rütmi süüvinult vaatas Urve aine aknakese poole lae all, justkui oleks sealt paistmas valgus tunneli lõpus.
„Kiiret pole. Hea, et ise ei pea enam koorima. Lõpuks võin ka mina tibi olla… hihh-hii,” itsitas vana naine ja tõstis kondise käe luugile, et oma maniküüri imetleda.
„Aga ma olen koorinud, oi kui kaua,” pobises ta ja läks rääkides tuldud eluteed pidi tagasi. „Ei! Ega ma polnud mingi kokaabi, aga olukord nõudis. Ma olin ikka kõva vana kooli haridusega sanitar. Töötasin Barclay de Tolly platsi ääres asuva linna karnisoni staabi hospidalis. Aga kartuleid koorisin polkovniku prouale. Tema oli hea, ta mees oli hea. Aga soldatid – need oli rämps. Nemad tahtsid ainult nussi. Rahagi polnud neil, aga ikka tahtsid. Ja kui ei andnud, siis võtsid. Ma olin algul loll. Aga pärast – siis piisas paarist sõnast polkovnikule ja mehed lendasid tööpatti nii kui loogu.”
Urve mõtles enda mõtteid, aga vanamuti mõttemõlgutused riivasid siiski ta kõrva. Igal teisel juhul oleks ta sellise saatusega naist haletsenud, kuid mitte naist, kelle vang ta oli.
„Hää küll, aitab! Too ämber siia ja astu ise tagasi. Küll ma kassikest tean,” lõpetas vanamutt oma heietuse järsult.
Urve pesi kraanikausis käsi. Ta tegi seda väga aeglaselt. Vesi oli külm. Seina taga undas miski, aga seegi hääl oli juba peaaegu võrdne vaikusega. Polnud aega, polnud ruumi ja vegetatsioon tundus sama mõttetu kui mõtte otsimine sellest. Urve kõndis pisut ruumis. Ta vaatas ühte seina. See oli sein. Ta vaatas teist seina ja ka see oli vaid sein, värvitu pealegi. Jäi veel vaid klaastellistest aknaorv trellide taga – seal oli midagi! Tundus nagu vari või mingi valguse tumenemine. Urve elavnes, sest seda, et valgus aknas oleks varjude mängust ilmestunud, juhtus harva. Hetkel tundus vangis naisele, nagu vaataks keegi sealt ruumi. Välkkiirelt oli Urve taburetil ja küünitas kätt läbi trellide klaasi poole, kuid sellest 70 sentimeetrist ei piisanud isegi poole ulatuseni. Need müüris pidid ikka väga paksud olema, mõtles ta ja loobus pähe karanud mõttest mingil moel klaasile koputada.
„Ei-ii,” viiksatas ta käega oma häält summutades.
Mis oleks siis saanud tema lastest, kui kaval eit oleks märganud tema püüdlust välismaalima poole? Need olid väga ilmekad pildid, mida Vadim oskas Urvele maalida. Kord vägistas ta kusagil proovikabiinis roosas jopes Ingritit, siis lohistas ta tüdruku laipa luha peale või pussitas auto tagaistmel. Isegi Margus oli selle mehe ees kaitsetu. Urve teadis, et ta poeg oli aus ja usaldas kõiki inimesi. Sportlase figuurist hoolimata oli tedagi lihtne mõnda urkasse meelitada, narkotsi täis toppida ja jõkke visata või teele lamama jättes autoga üle sõita. Kõik need pildid oli Vadim kavala mutikese abiga suutnud Urve piinatud peas elavaiks muuta ning selle abil naise vastuhaku alandlikkuse köidikuisse aheldanud.
Sein sahises. Seda häält Urve juba tundis, sest uksest käis vaid Vadim. Vanamutt suhtles vangiga vaid läbi luugi, või käis poja kannul. Välgukiirusel viskus Urve sängile ja haaras tekiserva peale. Veel üks liigutus oleks ta ärkveloleku juba reetnud.
Pikk talvine koolivaheaeg tundus Rainerile lausa lõputu. Mees oleks meelsamini talunud töölkäimise rutiini kui vaba aega, millega polnud õieti midagi peale hakata. Lapsed hoidsid omaette ja kodus oli tühi ning jahe. Rainer oli harjunud, et karm treenerisõna liitis meeskonda, aga kodus ja oma laste peale kärkimine toimis pigem vastupidi. Margus istus hommikul ärgates esmalt arvutitooli ja alles seejärel ilmus ta kööki. Ingrit ei ilmunudki mõnel hommikul kööki. Ta meikis end lõunani ning läks siis sõbranna poole, nii ta vähemalt väitis. Rainer ei osanudki õigupoolest oma lastega suhelda, sest seda suhet oli alati puhverdanud abikaasa. Urvet polnud enam aitamas ja Rainer tundis, kuidas need kaks ainsat vagunit tema vedurist lihtsalt eemale veeresid.
„Ma lähen jalutan veidi linnas,” sõnas pereisa kõigile kuuldavalt, lootes endale seltsi, kuid sai vastuseks vaid poja köhatuse.
„Sina, Ingrid?” küsis isa tütre poole vaadates.
„Jessas grr, sa ei ole ikka veel mu nime selgeks saanud! Mine, mine jaluta! Kes sind keelab,” tõstis tüdruk häält ja lisas, et tal on muud teha.
Nii lonkiski Rainer taas üksi viiendalt korruselt alla ja jäi õues trepikoja ees seisma. Ta ei teadnud, kummale poole astuma hakata. Tegelikult oli tal küll üks mõte, mida ta polnud seni täiel määral lahti harutanud. Ainus inimene, kes Urvet tol kadumisõhtul näinud oli, oli naist viimati näinud vana pärmivabriku poolt tulemas. Ja kuigi see nägemine oli vaid oletus, oli see oletus Raineril veel üle kontrollimata. Nii võttiski mees sel hommikul lõpuks kindla suuna ja sammus selverist mööda, et minna paneelmajadega piirnevat vanade eramajade kvartalit läbi kammima.
Rainer sammus kauplusest paari maja jagu mööda ja keeras siis majadevahelisse hoovi. Veel paarist hoovist läbi minnes jõudis ta kõnniteega piirneva silikaattellistest eramaja õue. Maja hoovis seisid lumised elupuud ja õhk nende vahel oli jahe. Imelikul kombel jäi Rainerile silma madal keldriaken. Selle ümbert oli lumi sulanud, justkui õhanuks maa seest soojust. Rainer kummardus ja katsus mustas nahkkindas käega klaastelliseid aknasüvendis, siis kostis aga maja välisukse klõpsatus ning mees ajas end sirgu, et lävele ilmunud vanainimest rahustada.
„Ei, ei! Ärge muretsege,” asus Rainer ukseketi vahelt trepile piiluvale vanainimesel oma käitumist seletama, „ma ei ole uus postiljon, Ei…”
„Ei? Mida te siis siin hoovis teete?” päris vanainimene ehmunult.
„Ma otsin kadunud inimest,” lausus Rainer spontaanselt ja võttis taskust välja Urve pildi, et seda vanatädile näidata.
„Miks te arvate, et… Et siit peab otsima?” küsis vanake hirmunult ja kitsendas uksepilu veelgi.
„Ei! Ega ma teda siit ei otsi. Oodake,” vastas Rainer kiiresti, sest kartis, et vanainimene tõmbab kohe ukse kinni. „Oodake! Ma tahtsin vaid pilti näidata. Ehk olete näinud? Ma käingi mööda maju ja kortereid ja näitan igal pool. Inimesed ikka teavad ju! Politsei ei jõua ka igale poole.”
„Ah politsei ei jõua. Ei noh, vaadata ikka võib,” lausus eit ja rahunes silmanähtavalt.
Vaadanud otsitava pilti raputas vanainimene pead. Rainer pidi taas oma tärganud lootuse kuivale jätma ja tülitamise pärast vabandades võõrast aiast lahkuma. Ometi oli ta lumiste elupuude alt läbi sammudes kummaline tunne, õigemini kummaline lõhn. Selles õhus oli midagi, mis meenutas talle Urve riideid, mis naise töölt tulles sarnaselt lõhnasid. Rainer tõmbas hooviõhku sügavale kopsu ja tal hakkas rinnus soe. Lahkudes pilku madalale keldri aknale heites Rainer naeratas, nagu oleks midagi meeldivat kohanud.
Edasi minnes tundiski mees end kuidagi erksamalt, justkui otsimismängu, kuum-kuum ja külm-külm, mängides. Ta astus võõrastesse hoovidesse, koputas ustele, näitas Urve pilti ja küsis ning vabandas, aga sai vastuseks vaid pearaputusi. Kaks kuud oli liiga pikk aeg, et veel jälgi leida, aga liiga lühike, et leppida kaotusega.
Rainer jätkas otsimist, aga ehk tegi ta seda juba sportlikust hasardist, sest see oli talle üldiselt loomuomasem kui romantiline igatsus elukaaslase järele. Rainer ei kavatsenud enne õhtut koju naasta ja istus lõunatunniks selveri kohvikusse. Ta ostis pudeli õlut ja kaks kiluvõileiba. Neid mäludes mõtles ta millegipärast Urve lõhnast ja vanast naisest ühes eramaja tuulekojas. Võib-olla oleks ka Urve kolme-neljakümne aasta pärast selline välja näinud, kui nad koos oleks vananenud. Ka Urve oleks olnud ilus ja puhas vanainimene, hoolitsetud ja kodu hoidev ning ka neil oleks võinud olla oma väike maja elupuudega aias ja sooja saunaga keldris.
Märganud kohvikuleti juures tuttavat, kiirustas Rainer tema poole. Ta kutsus Veera oma lauda ja kuigi naisel oli aega vähe, istus ta ometi.
„Ma vaid hetkeks. Mis sa tahtsid küsida?” kiirustas ta meest rääkima.
„Ma