Hanumani teekond Lollandile. Andrei Ivanov
Читать онлайн книгу.
otsekui koopas mu saatusekaaslane indialane Hanuman. Niisiis, magama heitsime me vastu hommikut; seda selleks, et mitte lükata teineteist ähmiga aknast välja, et mitte korraldada jaburat külakuhja kloppivate südamete, pimeduses hingeldamise ja selle „come on, man, come on”-iga akna all, mida me ettenägelikult lahti hoidsime. Aga enne seda pidime me äärepealt vahele jääma. Kord ilmusid mendid platsi, sadasid pimedusest sisse kui viirastused, nagu mingisugune keeristorm arvukate jäsemetega, laternaga igas teises käes, haukuvate häältega, ning uksed hakkasid paukuma nagu aknaluugid tuulise ilmaga, paukusid meie uksele järjest lähemal. Jommis peaga ei saanud me kohe aru, mis tramburai see keset ööd lahti läks. Paljugi kes tuli, mõtlesime meie, ja kes keda taga ajab, äkki vehkisid mustlased miskit sisse ja otsivad nüüd ostjaid… Ent kuuldes taanikeelset kõnet, taipasime ning jõudsime napilt välja hüpata ja maisipõllule liduda. Sellest ajast peale me öösiti ei maganud, hoidsime akent lahti ja Nepali noormees, kelle serblane Radenko oli ristinud Nepalinoks, maksis meile selle eest kätte omal moel.
Teda, nepallast, mendid esialgu ei kohutanud; mitte niimoodi nagu meid; tema elas kämpas, oodates ametlikku teadet selle kohta, et ta taotlus on läbi vaadatud ja oleks aeg kodumaale kerida; nii et esiotsa puudus tal vajadus öise haarangu ajal aknast välja hüpata; ta võis magada rahulikult ja tahtis magada kinnise aknaga. Kuid Hanuman hoidis akent lahti Nepalinoga arvestamata, viimase teoreetilistest peremeheõigustest põrmugi hoolimata.
Nepalino ja tema semu tamil olid meile, kodututele saamatutele illegaalidele, andnud sõna otseses mõttes peavarju, võtnud meid ulualla peaaegu nagu hulkuvaid koeri. Mäletan, kuidas ma rõõmustasin, et saan duši alla minna, päris šampooniga pesta, kuid tundsin igale valgele inimesele tuttavat vastikustunnet, kui rätiku asemel ulatas tamil mulle oma voodilina, et ma end sellega kuivataksin.
Tolle lina, mille ta oli enne pesemast tulles omale toogaks ümber keeranud ja ringi patseerinud nagu pooljumal. Ta kõndis sedasi mööda bildingut ringi, kõlistades oma sandaalide pannaldega. Kõndis tähtsalt ja rüüpas kiirustamata oma õlut, odavat Taani õlut ning krõmpsutas oma kõrbenud chapati’t, kastes seda pipardega vürtsitatud kastet täis salatikaussi.
Tamil ei elanud üldse laagris, ta üüris pinda oma sõbra juures; ta käis mustalt tööl, töötas kuskil vabrikus, see oli mingisugune puidutöötlemisettevõte. Ta käis laagris ühtelugu: kontrollimas posti, saamas taskuraha ehk toetust, jätmas näilise kohaloleku muljet, kuna asülant ei tohtinud seaduse järgi kämpast kuigi kauaks kaduda, ning ühtlasi pesemas. Ta säästis sõbra vett, aga võib-olla oli sõber mõista andnud, et tuleks säästa. Ta käis pesu pesemas. Viskab tunked ja muu seesuguse masinasse, avab õlle, istub, libistab märjukest, pugib midagi. Lobiseb kellegagi, saab minu käest males pähe, kraakleb Hanumaniga nende arusaamatus keeles, võtab pesu masinast välja, ütleb kõigile „farvel” ja kaob. Kui ta niimoodi sisse sadas, kangesti kehkvel (mine tea, mis kirjad võisid tema äraolekul saabunud olla, äkki on deport Sri Lankale? Ja milline Taani õlut tasuta kulistanud tamil tahaks sõita Sri Lankale, kus tuleb võib-olla verd sittuda ja oksendada?), üleni vetruv, oli ta tavaliselt kaetud peene tolmuga, isegi mitte saepuru ja ammugi mitte laastudega (ehkki ükskord tõi ta soki küljes ka ilusa spiraali keerdunud laastu), vaid puidutolmuga.
Hanuman rääkis mulle kord, kuidas sõbrad olid tööl käinud. Põgenikku, see tähendab, mitte põgenikku, vaid asülanti, kes alles esitanud asüülitaotluse ja ootab põgenikustaatust, palgata ei tohtinud – tamil tööl käia ei saanud. Siis mõtles tema sõber, kes oli samuti tamil, kuid kellele oli juba osaks saanud Taani kuningriigi arm ja heldus, välja järgmise kavaluse. Ta leppis miskitmoodi bossiga kokku, et hakkab töötama, ütleme, mitte just kakskümmend neli, vaid kuskil kuusteist tundi ehk kaks vahetust korraga, ja sai selleks loa. Motiveeris ta oma väsimatust ja töövõimekust sellega, et ta olevat lapsest peale joogaga tegelenud, hoiab vaimu ja keha puhtana, ei joo, ei suitseta, peab imettegevat dieeti ja nõnda edasi.
Tegelikult esinesid see tamil ja meie asülant, olles eurooplase silmale praktiliselt eristamatud, ühe isikuna. Tõsi küll, selleks, et sarnasust maksimumini viia, pidi too legaalselt Taanis elav tamil päriselt dieeti pidama ja kolm kilogrammi alla võtma, aga teine, alaväärtuslik, endal maha ajama ja pügama kõik selle, mida ta ei olnud pool aastat ajanud ega püganud. Loomulikult käisid nad ühtemoodi riides ja matkisid teineteise kõnnakut ning lühikese ajaga õppis meie tamil rääkima taani keelt sama hästi nagu tema vanem sõber. Ehkki kangelastegu ei läinud siin tarvis, sest too rääkis nii viletsasti, et teine ei pidanud pingutama; ja ega töögi nõudnud keeleoskust, kuna nad ei tegelenud muuga kui lõikasid hiiglasliku giljotiiniga vineertahvleid. Noh, aga miimika ja žestikulatsioon on kõikidel tamilitel ühesugune, mistõttu keegi ei märganud, et neid on kaks. Kahekesi koos nad inimeste sekka ei ilmunud. Baarideskohvikutes ei käinud. Sõid sama toitu ja samas koguses, et jumal hoidku, üks neist paksuks ei läheks või vastupidi. Nad muutsid oma elu mingisuguseks etenduseks või spioonimänguks. Hoolitsesid oma välimuse eest nagu modellid. Püüdsid olla sarnased kõiges, nagu köielkõndija hoiab tasakaalu, kuid antud juhul võis kujutleda, et köiel ei kõndinud mitte tavaline akrobaat, vaid peaaegu et Siiami kaksik.
Ma vaevasin pead küsimusega: kui palju saab meie tamil oma heategija käest; vaevalt leidlik litapoeg talle palju andis. Vaevalt isegi poolt poolest.
Ent tollel oli üsna ükspuha. Hea, et midagigi anti, ta oli valmis vineerilehega giljotiinitera juures rahmeldama ka tühise almuse eest. Iga päev tassis ta ja lõikas giljotiiniga vineertahvleid, riskides sandiks jääda. Hull mees.
Loomulikult ei oleks tamilil lastudki midagi muud teha. Mina poleks ka täispalga eest olnud nõus tolle masina ligi minema. Mul oli kord juhus sellises mööblivabriku tsehhis käia ja ma olin juba küllalt kuulnud lugusid sellest, kuidas saekettad maha tulevad ja vihinal töömeeste vahel lendavad. Ma poleks ka topeltpalga eest sellisesse tsehhi läinud.
Aga see tamil käis tööl ja oli õnnelik. Mis sa nüüd, selline võimalus! Pealegi oma pocket-money ta ei kulutanud, ta kogus. Nagu peaaegu kõik pagulased. Muidugi, kes teab, mis elus tulla võib. Saatus on tujukas mutt… Oh, need elult peksa saanud inimesed, paksust ja vedelast läbi käinud. Jah, nad olid näguripäevi näinud. Olid nuusutanud püssirohtu ja värsket, tükkideks kistud inimkeha lõhna. Olid maitsnud sitapirukat. Ja kes teab, mida elu veel tuua võib?
Nad ootasid alati negatiivset vastust, unistades hingepõhjas positiivsest; nad valmistasid end ette äraütlusega silmitsi seismiseks, nad olid – tümaks tümitatud – valmis seda saama ja vedama oma kergesti vedu võtvaid tagumente kuhugi järgmisse kohta õnne otsima. Kõik nad unistasid Ameerikast, maast, mis pidi nende meelest koondama kõikide maade põgenikke. Nad nägid oma vaimusilmas, kuidas vetevoogudest kerkib neile vastu Vabadussammas; kuidas nad lähenevad sellele valge laevaga; kuidas neid kaldal tervitatakse muusikaga; kuidas neile kandikul tuuakse Ameerika pass. Nad nägid oma unistustes end majja kolimas, kamina ees piipu popsutamas ja veini rüüpamas, pleed põlvedel ja kass pleedil; nägid, kuidas nende lapsed mängivad muruplatsil, kiik kriiksub, poni jookseb ringiratast, päike paistab läbi viirpuuokste ja kanarbik õitseb ja poni jookseb ringiratast, poni jookseb… „Kuid enne,” rääkis vana noorele, „õpi piskut hoidma, olgu see pealegi pisku, kuid sinu oma, õpi ka piskut kalliks pidama!” Ja noor õppis, meie tamil polnud erand, samuti ei olnud erand meie nepallane.
Nepalinol oli onu, kes elas kusagil Kopenhaagenis. Nepalino sõnutsi töötas onu mingis India restoranis. Nepalino rääkis sellest mulle arusaamatu uhkusega; sellepärast arusaamatu, et mul endal oli ka onu ja ka Kopenhaagenis, ja mitte sellepärast, et minu onu küüris vetsupotte… Isegi kui tema maalid oleksid rippunud kõige soodsamatel kohtadel kõikides moodsa kunsti galeriides!.. Vaevalt ma oleksin uhkust tundnud… Asi polnud selles… Võib-olla asjaolu, et tema onu töötas India restoranis, lõi Nepalino rinna uhkusest kummi, ma ei tea, võib-olla peetakse neil seal Nepalis India restorani nepallase jaoks maapealseks paradiisiks, arengu krooniks, ma ei tea… Veel oli mul Stockholmis tädi, kuid ka see ei andnud mulle iial alust uhkust tunda; tädi hooldas seniilseid vanureid, kuid see ei omanud tähtsust, ma lihtsalt ei rääkinud temast kunagi kellelegi! Ma häbenesin seda, et mul on onuke Kopenhaagenis ja tädike Stockholmis, aga mina, mina – sindrinahk! – istun kõrvuni pasas, selles läbinisti haisvas Jyllandi kämpas! Mida ma siin teen? Miks ma ei vedele