Tagasitee koju. Kaarli ja Jette seiklused võrgus. Tiia Kõnnussaar
Читать онлайн книгу.
tüdruk ühe hingetõmbega.
Poiss kaalutles hetke. „Tule sisse, ma vaatan,” ütles ta ükskõiksel ilmel.
Ja lisas siis viisakalt: „Minu nimi on Kaarel.”
Tegelikult oli tal päris hea meel, et ta nüüd ometigi ühe oma maja lapsega tuttavaks saab.
Tüdruk kõndis Kaarli järel tema tuppa ja vaatas uudistades ringi.
„Oi, sul on hamster! Kas ma võin talle pai teha?” küsis ta innukalt.
Kaarel kükitas, tegi puuriukse lahti, pistis käe puuri ja võttis Harrisoni välja.
„Võta,” ütles ta suuremeelselt ja ulatas hamstri tüdrukule.
Jette võttis unise loomakese ettevaatlikult pihku ja ütles tasa: „Kui armas sa oled! Mis ta nimi on?”
„Harrison,” vastas Harrison end tagakäppadele ajades. „Ja kuidas sinu nimi on?”
Kaarel ja Jette põrnitsesid hamstrit. Jette silmad olid pärani: „Kas ta räägib?”
„Miks sa minuga enam rääkinud pole?” hüüatas Kaarel etteheitvalt, kuid ta süda juubeldas. See siis oligi tõsi!
Harrison hõõrus esikäppadega oma pead ega vastanud.
„Minu nimi on Jette ja ma olen Kaarli naaber,” ütles Jette nüüd viisakalt ja pöördus Kaarli poole: „Kas tohib, ma hoian teda veel? Ta on niiii armas ja pehme ja soe!”
Harrison turtsatas solvunult. „Ma olen ka tark!” ütles ta.
„Oi, vabandust,” ütles Jette piinlikkust tundes. „Kas sa oled nõus… ee… mu peopesal olema?”
„No olgu,” vastas Harrison armulikult. „Sina meeldid mulle ka.”
Kaarel nihverdas end uuesti arvuti taha, salamisi lootes, et Jette veel ära ei lähe. Ta pani mängu uuesti käima ja peagi käis ekraanil tõsine madin nagu vanades muinasjuttudes: raiud lohel pea maha, kasvab seitse asemele.
Langenud kollide asemel tungisid peale üha uued ja uued, ja rüütlite mõõgad välkusid ja kõlisesid ägedas heitluses. Jette seisis Kaarli kõrval ja jälgis huviga poisi sõrmede kiiret liikumist klaviatuuril.
„Ma tean üht eriti lahedat mängu,” ütles ta järsku. „Tahad, ma näitan?”
„Olgu,” kehitas Kaarel õlgu. Kindlasti mingi igav plikade kodumäng, arvas ta, ent ajas end siiski püsti ja loovutas tooli Jettele.
„Vabandust, Harrison.” Jette asetas hamstri ettevaatlikult arvuti kõrvale lauale, istus ja toksis aadressi sisse.
„Vau!” hüüatas Kaarel ekraanil avanevat värvisäravat maailma nähes. „Lahe graafika!”
Keset kuusemetsa asuvat lagendikku põles lõke, mille ümber istusid mängutegelased: õlgadeni ulatuvate juustega laiaõlgne mees, kes kandis nahkset turvist, halli habemega vanamees, kel oli seljas ebamäärast karva pikk rüü ja käes mühklik kepp ning veider, seninägematu olevus: erkroosa sileda nahaga, suurte kõrvade ja ümmarguste säravate silmadega. Lõke praksus ja sädemeid lendas õhku, kõik oli justkui päris.
„Mu vanem vend sai mulle selle mängu,” seletas Jette. „Ta ütles küll, et see on alles katsetamisel ja tegelikult seda veel avalikult kasutada ei saa. Ainult väga väike folkarite ja informaatikute seltskond teab sellest mängust. Ta käskis ettevaatlik olla, sest see on täiesti uut tüüpi tehnika. Ma ei saanud küll hästi aru, mida ta selle kohta rääkis.”
„Ossa! Kas ma võin proovida?” küsis Kaarel õhinal ja vaatas uuesti ekraanile. Vasakul ülemises nurgas oli väike helekollane kast, millesse oli kirjutatud: SALASÕNA?
„Mis salasõna on?”
„Mul ei tule praegu meelde,” kõhkles Jette, „aga mul on see kodus ühe paberitüki peale üles märgitud…”
Kaarel hüppas püsti. „Lähme sinu juurde! Ma panen Harrisoni puuri tagasi.”
„Ma tuleksin heameelega teiega kaasa,” märkis Harrison tagasihoidlikult. „Ma pole siin kandis eriti ringi vaadata jõudnud.”
„Võtame ta kaasa?” tegi Jette ettepaneku.
„Olgu,” nõustus Kaarel. „Ega sul kassi pole?”
„Ei,” raputas Jette pead. „Ma küll väga tahaksin, aga mu isal on kassiallergia.”
Kaarel haaras nagist oma siniseruudulise ohtrate taskutega jaki ja toppis selle käigu pealt selga ning torkas tossud jalga, ilma et oleks viitsinud nööre kinni siduda.
Nad müdistasid treppidel ohtlikult komistades kiiresti kolm korrust allapoole. Jette keeras ukse lukust lahti.
„Kedagi pole kodus,” seletas ta ja avas oma toa ukse.
Kaarel ahhetas.
Muidu oli tuba nagu tuba ikka, aga seinal rippus päris ehtne rõngassärk, tehtud sadadest, ei, tuhandetest väikestest metallrõngastest, mis olid oskuslikult üksteise külge põimitud.
„Aa, see on mu venna oma,” märkis Jette. „Mitte keegi, kes seda näeb, ei usu, et ta tegi selle ise. Aga mu vend käib rollimänge mängimas ja istus tõesti kolm kuud õhtuti kodus ja keeras neid rõngaid. Tal läks mitu rulli traati selle peale.”
„Oot, ja kes need folkarid ja informaatikud on?” uuris Kaarel.
„Üliõpilased. Folkarid õpivad rahvaluulet ja pärimust,” kehitas Jette õlgu. „Nad käivad ka muidu koos, laulavad regilaule ja… Ja informaatikud on üliõpilased, kes õpivad programmeerimist. Arvutipoisid, noh.”
Kaarel kuulas huviga. Temal polnud ühtki õde ega venda, ja kui ta väiksem oli, oleks ta kangesti endale venda tahtnud. Vanem vend oleks muidugi eriti äge olnud…
„Nendes rollimängudes oli Asso, mu vend, noh, keskaegne sõdalane,” rääkis Jette edasi. „Kujutad ette, jooksis sõpradega öö läbi metsas ringi, see asi seljas.” Jette küünitas rõngassärki seinalt alla võtma. Kaarel läks talle appi ja jahmus: turvis oli nii raske, et seda jõudis vaevu kahe käega hoida. Kindlasti kümme kilo, kui mitte rohkem!
Jette tuhnis sahtlites. „Kuhu ma selle salasõna küll kirjutasin? Ma olen kindel, et see oli kollane märkmepaber… aa, siin!”
Kaarel võttis paberitüki enda kätte. Sellele oli suurte konarlike trükitähtedega kirjutatud HÄRMÄVÕRK ja alla väiksemalt: „NB! Vasak – katsetamisel, ära kasuta! Ohtl.”
„Imelik salasõna,” mühatas ta.
„Härm tähendab võru keeles ämblikku. Mu vanaema elab Võrumaal, me olime Assoga ikka suviti vanaema juures,” seletas Jette veidi kohmetult. „Siis ma natuke õppisin võru keelt. Oi, aga tintekat unustasin ikka sinu käest võtta!”
Kaarel kamandas: „Lähme üles ja proovime seda salasõna. Ja ma annan tinteka kohe sinu kätte, muidu läheb jälle meelest ära.”
Kaarel teadis seda vanasõna hästi. See tähendas, et kui oli midagi vahvat oodata, siis ei tohtinud oma rõõmu välja näidata, muidu võis kõik untsu minna. Niisiis surus ta oma hõiske alla ja läks koolitükke tegema.
Jette haaras elutoa laualt vaagnalt mõned küpsised kaasa ja pistis jaki taskusse ning keeras siis ukse väljastpoolt lukku. Lapsed tormasid trepist üles: Kaarel pikkade hüpetega ees, Harrison tüdruku pihus ärevusest võdisemas, Jette poisi kannul.
KUUES
Kaarel astus kiiruga koduuksest sisse ja komistas ämbri otsa. Oeh, koristaja oli tulnud. Täna on ju neljapäev ja neljapäeviti käis neil nüüd üks tädike koristamas, sest korter oli suur ja emal oli abi vaja. Tumedate juustega venelanna küüris parasjagu laeni ulatuvat esikupeeglit. Kaarel tuhises sõnagi lausumata temast mööda oma tuppa ja kuulis veel, kuidas Jette viisakalt tere ütles.
Jette astus üle poisi toa läve ja vaatas Kaarlile suurte