Salamõrtsuka teekond. I osa. Robin Hobb
Читать онлайн книгу.
võttis Verity krooni, teades, et vend on elus… Kuningas Shrewd ei tahtnud enam elada, kui sai teada, et Regal on võimeline selliseks teoks. Ta tahtis, et ma oleksin kuninga meheks, laenaksin talle nii palju taiujõudu, et ta saaks Verityga hüvasti jätta. Aga Serene ja Justin ootasid.” Vaikisin hetke, piltmõistatuse järgmised tükid läksid paika. „Ma oleksin pidanud aru saama, et kõik oli liiga lihtne. Kuninga juures polnud valvet. Miks? Sest Regalil polnud seda vaja. Sest Serene ja Justin olid kaanidena tema küljes. Isaga oli Regal selleks ajaks lõpetanud. Ta oli end noorkuningaks krooninud, Shrewdilt polnud tal enam midagi saada. Nii et nad imesid kuningas Shrewdi taiujõust tühjaks. Nad tapsid ta. Enne, kui ta oleks jõudnud Verityga hüvasti jätta. Tõenäoliselt oli Regal käskinud neil tagada, et Shrewd ei saaks enam Verityga taiduda. Nii et siis ma tapsin Serene ja Justini. Tapsin nad samal moel, nagu nad olid tapnud mu kuninga. Andmata neile võimalust vastu hakata, hetkekski halastust tundmata.”
„Rahu. Rahu nüüd.” Burrich tuli kiiresti minu juurde, toetas käed mu õlgadele ja surus mu tagasi toolile. „Sa värised, nagu algaksid sul kohe krambid. Rahune.”
Ma ei suutnud midagi öelda.
„Seda me Chade’iga ei osanudki välja mõelda,” ütles Burrich. „Kes oli meie plaani reetnud? Mõtlesime kõigile. Isegi Narrile. Mõnda aega kartsime, et saatsime Kettrickeni minema reeturi hoole all.”
„Kuidas te saite seda mõelda? Narr armastas kuningas Shrewdi rohkem kui keegi teine.”
„Meil ei tulnud enam pähe kedagi muud, kes oleks meie plaanidest teadnud,” vastas Burrich lihtsalt.
„See polnud Narr, kes meile saatuslikuks sai. See olin mina.” Ja ma arvan, et see oligi hetk, mil ma täielikult endasse tagasi tulin. Olin öelnud seda, mida oli kõige raskem öelda, olin vastamisi kõige rängema tõega. Olin reetnud nad kõik. „Narr hoiatas mind. Ütles, et minust saab kuningate surm, kui ma ei õpi sekkumist jätma. Chade hoiatas mind. Püüdis panna mind lubama, et ma ei käivita enam ühtegi protsessi. Aga ma ei lubanud. Nii mu tegevus tappiski mu kuninga. Kui ma poleks teda taiu juures aidanud, poleks ta olnud mõrtsukatele nii avatud. Mina avasin ta, otsides Verityd. Tulid aga hoopis need kaks kaani. Kuninga salamõrtsukas. Oh, nii mitmes, mitmes tähenduses, Shrewd. Anna andeks, mu kuningas. Anna mulle andeks, mu kuningas. Mul on kahju, et see nii läks. Kui poleks olnud mind, poleks Regalil olnud põhjust sind tappa.”
„Fitz.” Burrichi toon oli kindel. „Regal ei vajanud oma isa tapmiseks põhjust. Ainult seda, et põhjused tema elus hoidmiseks otsa saaksid. Ja sinna ei saanud sa vähimatki parata.” Järsku kortsutas ta kulmu. „Miks nad tapsid ta just siis? Miks nad ei oodanud, kuni nad oleksid saanud ka kuninganna?”
Ma naeratasin. „Sina päästsid ta. Regal arvas, et kuninganna on neil käes. Nad mõtlesid, et on meie plaanile lõpu peale teinud, kui takistasid sul tallist hobuste võtmist. Regal isegi uhkustas sellega, kui minu kongis käis. Et Kettricken pidi lahkuma ilma hobusteta. Ja ilma soojade talveriieteta.”
Burrich muigas mõrult. „Tema ja Narr lahkusid Shrewdi jaoks valmis pandud varustusega. Ja nad said kaks kõige paremat Hirvelossi tallist pärit hobust. Poiss, ma võin kihla vedada, et nad jõudsid turvaliselt mägedesse. Tõenäoliselt söövad must ja punane praegu mägikarjamaal rohtu.”
See polnud suurem asi lohutus. Sel ööl läksin ma välja ning jooksin koos hundiga, Burrich aga ei hakanud mind keelama. Kuid me ei jooksnud piisavalt kaugele ega piisavalt kiiresti ning veri, mida me valasime, polnud veri, mida ma oleksin tahtnud voolamas näha, ja soe värske liha ei suutnud täita tühjust minu sees.
Nii et ma mäletasin oma elu ja seda, kes ma olin olnud. Päevad möödusid ja me hakkasime Burrichiga jälle sõprade kombel avameelselt rääkima. Ta loobus oma üleolevast suhtumisest minusse, jätmata aga nöökamisi nimetamata, kui kahju tal oli seda teha. Meenutasime vanu koosoldud aegu, ühiseid naerusid ja kunagisi vaidlusi. Aga mida püsivamaks ja normaalsemaks meie suhted said, seda teravamalt tundsime mõlemad kõike, mida meil enam polnud.
Polnud piisavalt tööd, et Burrichi päevi täita. Ta oli valitsenud Hirvelossi tallide, kõigi neis elanud hobuste, jahikoerte ja pistrike üle. Nüüd nägin, kuidas ta mõtles endale välja tegevusi, millega tunde täita, ja teadsin, kui väga ta igatses loomade järele, kelle eest ta oli nii kaua hoolitsenud. Ka mina tundsin puudust askeldustest ja lossi inimestest, kõige teravamalt janunesin aga Molly järele. Kujutlesin vestlusi, mida ma temaga peaksin, korjasin enelaid ja päevapiirililli, sest need lõhnasid nagu tema, ning õhtul magama jäädes meenutasin ta käe puudutust oma näol. Aga nendest asjadest me ei rääkinud. Selle asemel klapitasime oma servi kokku, et saada midagi tervikule sarnanevat. Burrich püüdis kala ja mina pidasin jahti, oli vaja nahku puhastada, särke pesta ja parandada, vett tuua. See oli elu. Üks kord proovis ta mulle rääkida sellest, kuidas ta tuli vangikoopasse mind vaatama, et mulle mürki tuua. Ta käed tegid väikesi tõmblevaid liigutusi, kui ta rääkis, kuidas ta oli mind kongi jättes eemale kõndinud. Ma ei saanud lasta tal jätkata. „Lähme kalale,” pakkusin järsku. Ta hingas sügavalt ja noogutas. Me läksime kalale ja sel päeval rohkem ei rääkinud.
Aga mind oli puuri pandud, näljutatud ja surnuks pekstud. Teadsin, et kui ta vahel minu poole vaatas, nägi ta arme. Habet ajasin ma põsel oleva armi ümbert ja seal olid mu juuksed lauba kohal valged, kus mu peanahk oli lõhki olnud. Me ei rääkinud sellest. Ma keeldusin sellele mõtlemast. Aga ükski mees ei jää selliseid asju läbi tehes muutumata.
Hakkasin öösiti jälle unenägusid nägema. Lühikesi värvikaid unenägusid, tardunud hetki tulest, kõrvetavast valust, lootusetust hirmust. Ärkasin, juuksed külmast higist märjad, hirm ajas iiveldama. Kui ma end pimedas istuli ajasin, ei jäänud neist unedest midagi järele, mitte ainukestki niiti, millest tõmmates neid lahti harutada. Ainult valu, hirm, viha, masendus. Eelkõige siiski hirm. Kõikehaarav hirm, mis pani mu värisedes õhku ahmima, silmad vett jooksmas, sapi maik kurgus.
Kui see esimest korda juhtus – kui ma esimest korda end sõnatu karjega tikksirgelt istuma ajasin, veeretas Burrich end voodist välja, toetas käe mu õlale ja küsis, kas kõik on korras. Tõukasin ta nii jõuliselt eemale, et ta põrkas vastu lauda ja oleks selle peaaegu ümber lükanud. Hirmust ja vihast sai kokku hetkeline raev, mille jooksul ma oleksin võinud ta tappa ainult seepärast, et ta oli mu käeulatuses. Sel hetkel tõrjusin ja põlgasin ma ennast nii täielikult, et ihaldasin hävitada kõike, mis oli mina või piirnes minuga. Ma tõukasin kogu maailma ja oleksin peaaegu oma teadvuse pigast nihutanud. Vend, vend, vend, kiunatas Öösilm meeleheitlikult minu sees ja Burrich tuikus ebamääraselt hüüatades tagasi. Hetke pärast suutsin neelatada ja Burrichile pomiseda: „Luupainaja, muud ei midagi. Anna andeks. Ma nägin und edasi, lihtsalt luupainaja.”
„Ma mõistan,” ütles ta järsult ja kordas siis mõtlikumalt: „Ma mõistan.” Ta läks tagasi oma voodisse. Teadsin aga, mida ta oli mõistnud – ainult seda, et ta ei saa mind kuidagi aidata.
Luupainajad ei käinud igal ööl, kuid siiski nii sageli, et hakkasin oma voodit pelgama. Burrich teeskles magamist, kuid ma teadsin, et ta lamas ärkvel, kui ma üksi oma öiseid võitlusi pidasin. Ma ei mäletanud unenägude üksikasju, ainult piinavat õudust, mida need minus tekitasid. Hirmu olin ma ennegi tundnud. Sageli. Hirmu sepistatutega võideldes, hirmu lahingus punalaevnikega, hirmu, kui olin vastamisi Serenega. Hirmu, mis hoiatas, kannustas, andis tillukese eelise, et ellu jääda. Aga see öine hirm oli jõuetukstegev, jättes vaid lootuse, et surm tuleb ja lõpetab selle, sest ma olin murdunud ja teadsin, et annaksin sellest valust pääsemiseks ära kõik.
Miski ei saa vastu sellisele hirmule või häbile, mis sellele järgneb. Ma proovisin viha ja proovisin vihkamist. Seda ei suutnud uputada pisarad ega brändi. See imbus minusse nagu paha lõhn ja andis tooni kõigile mu mälestustele, varjutas mu ettekujutust iseendast. Ükski neist rõõmu, kire või vapruse hetkedest, mida ma suutsin meenutada, ei olnud enam päris see, mis see oli olnud, sest mu mõistus lisas reetlikult: „Jah, nii võis see korraks ju olla, siis tuli aga see ja nüüd oled sa niisugune.” Lolliksajav hirm kükitas lakkamatult minu sees. Teadsin mingi haiglase kindlusega, et pingelises olukorras jääb minust alles ainult hirm. Ma polnud enam FitzChivalry. Olin see, mis jäi järele, kui hirm oli ta kehast välja ajanud.
Teisel