Uppumiste suvi. John Burnside
Читать онлайн книгу.
sisse maha muud kui täpirea, mis võis sama hästi olla tuhk või tolm. Rea, mille vihm uhtus ära enne, kui keegi seda näha jõudis – kuigi mina nägin seda ja näen vaimusilmas ka nüüd, peenike täpirida aasaserval, mis sulandus kiiresse tumedasse vihma, enne kui jõudsin sotti saada, millega tegu. Nii et jah, tol aastal juhtunu kummitab meid kõiki, isegi kui me sellest enam ei räägi – aga selle pärast, mida ma nägin ja millest rääkida ei saanud, kummitab see mind rohkem kui enamikku teisi.
See oli kümme suve tagasi. Mu kaheksateistkümnenda eluaasta suvi; suvi, mil mu surnud isa välja ilmus ja kadus siis vaikusse, millest ta tulnud oli; vaimude ja saladuste suvi; viimane suvi, mil ma end Jumala spioonide hulka kuulujaks pidasin. Pikk valge suvi täis lugusid, mida keegi poleks ilma pealgi uskuda suutnud, ja lugusid, millega me kõik leppisime, ehkki teadsime, et need on algusest lõpuni valed. Suvi, mil huldra oma redupaigast välja tuli ja kolm meest ükshaaval Malangeni vaiksetesse külmadesse voogudesse uputas. Nüüd, kus kõik teised on lakanud tol suvel juhtunust rääkimast, on alles vaid üks lugu ja ma ei saa seda välja rääkida, sest see kuulub ühte teise maailma. Nägin seda maailma vaid vilksamisi, aga kui üritaksin rääkida, mida ma ikkagi nägin, peaksid meie linna inimesed mind hulluks nagu Kyrre Opdahli – ja järsku ma olengi hull, sest ehkki ma ei usu, mida Kyrre nende uppumiste kohta ütles, tean, et midagi hirmsat ikkagi juhtus, ja ma tean, et tol viimasel päeval, mil Kyrre ja Maia haihtusid, nägin ma seda, mida ma nägin. Meie linna rahvas ütleks, et see kõik oli lihtsalt üks õnnetute kokkusattumuste jada, kuna nad tahavad üle kõige sellele loole seletust leida, aga teisalt ütles Kyrre ikka, et meie linna rahvas on rumal. Ta oli kogu elu üllatunud ja pettunud, et kõik ümberkaudsed asju nii täht-tähelt võtavad: nad arvasid, et trollid on masajad torssis näoga koletised, kes silla all elavad ja hulkuma läinud kitsi söövad; nad arvasid, et huldra on ilus punase kleidiga naine, kes aasal ringi tantsiskleb ja ootab mõnd noormeest, keda tüssata ja hävitada. Linnarahvas selliseid asju ei uskunud, muidugi mitte, nii et nad viskasid nende vanade lugude üle nalja, mõistmata, et Kyrresuguse surmtõsise uskuja jaoks pole mitte miski nii mustvalge. Aga mina mõistan; mina tean. Kyrre majas olid iga teki kurdude vahel varjud, igas lauale pandud veeklaasis või koorekausis märkamatud värelused, tegelikkuse kangas imetillukesed vaateavad, mis võisid lahti hargneda ja sind üles leida, nii nagu esimene tormiaimus leiab üles avamerel aerutaja. Kyrre majas olid mälestused tegelikest sündmustest, ammusurnud talupoistest ja koolitüdrukutest, kes viiskümmend aastat tagasi koos esimeste ehakiirtega välja läksid ja tulid koju kogu ülejäänud eluks puudutatuna – puudutatuna millestki nimetamatust, tiivalöögist või tuulepuhangust oma peas, kus pidanuks olema mõtted. Kyrre uskus kõike sellist, aga sel polnud mingit pistmist koletiste ega haldjatega – ja nüüd, selle pärast, mida ma näinud olen ja seletada ei oska, leian ka mina end seda uskumas. Kui ma ei taha sellest linna peal rääkida või kui ma istun koos emaga õhtust sööma ja ta vaatab mind, mõistes, et midagi on muutunud – midagi, mida ta oma üllatuseks ei suuda tabada –, kui ma ei taha Kyrre lugusid eluilmaski kellelegi korrata, siis mitte sellepärast, et ma neid häbeneksin. Isegi mitte sellepärast, et ma kardaksin, et linnarahvas ütleb, et ma olen täpselt sama hull kui see vanamees, kes kõik need aastad tagasi peast segi läks ja minema uitas. Ma juhtumisi ei arva, et linnarahvas rumal oleks – vähemalt ei pea ma neid põrmugi rumalamaks kui mujal elavaid inimesi. Ma lihtsalt tean, et nemad kuuluvad ühte maailma ja need lood teise. Kuskil nende kahe vahel läks neli hinge kaduma ja huldra haihtus, aga ma ei saa kindla peale öelda, et ükski neist on jäädavalt läinud, ja ma muudkui naasen kohtadesse, kus ma neid viimati nägin, ja otsin juhtlõngu, mis kunagi ennemuistsel ajal pidid seal olemas olema, aga mis nüüd on ammu kadunud.
I osa:
viirastuste nägemine
Sain juba selsamal hetkel, kui üles ärkasin, aru, et midagi on lahti. Mind tabas tunne, mis mõnikord ärkamisega kaasneb, hirmutunne, mis saab alguse unenäost ja siis, kui öine loogika enam paika ei pea, tahkestub hetkeks mingiks tumedaks ähvardavaks kujundiks, enne kui variseb kokku ei millekski muuks kui päevavalguseks ja muinasjutuklišeeks. Fantoomseisund, virvatuluke, tüüpiline vimka, mida teadvus iseendale viskab, kui on liiga palju lugusid kuulnud. Üksik ebausulõng, ehtsam kui miski muu, ehtsam ja veenvam, kuni oled lõpuks ärkvel ja see muutub jaburaks. Ma vist olin hetke tõesti hirmul ega saanud päriselt aru, kus ma olen. Siis kuulsin allkorrusel hääli ja taipasin, et on laupäevahommik meie hallis päikesepaistelises majas aasa kohal, majas, millest on aastatega saanud teatud eluviisi metafoor – metafoor või ehk hoopis talisman –, halliks värvitud palkmajas, mida on nähtud kõikjal Oslo ja Londoni ja New Yorgi galeriiseintel harvadel ja kõrgelt auhinnatud maastikel, mille autor on oma erakluse poolest kuulus maalikunstnik Angelika Rossdal – naine, kes juhtub olema mu ema, kuid ei sarnane temaga tegelikult üldse.
Kuna otse mu voodi all asuvas söögitoas kõlasid hääled, pidi kell olema üksteist läbi, mil ema sõbrad – ema kosilased – külla tulid nagu igal nädalal, ilmale vaatamata, ilusatel päevadel Mjeldest või Kvaløyslettast kohale sõites, või kui lund sadas, siis üle maastiku suusatades, olles alati täpselt kohal ja tuues alati kingitusi. Seemnepakikesed või noored taimed Harstadilt, kellel oli ranna kaugemas otsas mägitaimekasvatus; raamatud ja ajaleheväljalõiked
Ryvoldilt, meie vaguralt õpetlaselt, kes nagu Kyrre Opdahlgi tegeles lugude kollektsioneerimisega – ehkki tookord tundus, et eri põhjustel. Rott, kes mõnes mõttes tundus selles ühepoolsete armastajate õnnelikus salgakeses ema lemmik olevat, tõi oma Tromsø poest kondiitritooteid ja maiustusi või peeneid teesid. Nad ei tulnud kunagi tühja käega ja nad ei tulnud kunagi mõne jutustamiseks kõlbliku loota, äsja möödunud nädala jooksul kogutud klatšipalukese või kohaliku uudiseta, mille üksikasjad olid hoolega meelde jäetud, et neil oleks tee ja küpsetiste kõrvale midagi rääkida. Nad kõik olid tublid mehed ja aktiivset antipaatiat polnud mul ühegi vastu, aga kui vähegi võimalik, vältisin seda seltskonda. Ükshaaval võttes olid nad kõik korralikud või isegi imetlusväärsed; aga kambakesi tegid nad mind kurvaks, mitte sellepärast, et nende elu oleks olnud hullem kui teistel, vaid sellepärast, et nad kõik olid igaüks omal moel emasse nii armunud ning ükski neist ei oodanud ilmselgelt vastutasuks mitte kui midagi.
Ajasin end istukile ja vaatasin kella öölaual; kell oli täpselt üksteist ja viiskümmend viis minutit ning see tähendas, et nad olid seal olnud ligi tunni, aga mina olin endiselt kodus, kust ma pidanuksin juba ammu läinud olema. Tavaliselt veetsin laupäevahommikud Kyrre Opdahli seltsis, uneledes tema liga-loga köögis kohvikruusi ääres, sellal kui tema ise nokitses mingi iidvana kella või päramootori kallal, mida keegi teine parandada ei osanud, istudes väljas paadikuuri ääres ja vaadates, kuidas praamid ja kaubalaevad teel Nordkappi või Venemaale mööda sõidavad, või koristades ehk järgmise majatäie üüriliste jaoks Kyrre väikest suvilat, tema hytte’t – polnudki tähtis, kus ma olin, peaasi, et mitte siin. Mul oli kombeks väljas olla, kuni kosilased läinud olid, ja kui ma siis koju jõudsin, tegin näo, nagu oleks söögituba kõik see aeg tühi olnud. Selleks ajaks polnud sissetungijatest enam märkigi: ema oli taldrikud ära koristanud ja puru laualt minema pühkinud, enne kui ta üles ateljeesse läks, et jätkata tööd selle kallal, mida ta parajasti maalis, ja maja oli jälle minu päralt. Koridor, söögituba, trepp olid täiesti vagased, ebaloomulikult vaiksed. Vaiksed ja tühjad ja pealtnäha saastamata.
Kosilased. See oli minu, mitte ema nimetus: kosilased, nagu need mehed selles kreeka müüdis, kes on tulnud Penelope pead segi ajama või teda võluma või lihtsalt seni ootama, kuni tema vastupanu raugeb, sellal kui ta kaotsiläinud abikaasa mööda veinpunast merd uitab ja koduteed leida üritab. Ema oli mulle seda lugu ette lugenud, kui ma laps olin, koos kõigi teiste klassikaliste lugudega kangelastest ja viikingitest ja seitsmendate poegade seitsmendatest poegadest, mida ta nii väga armastas – ja mulle tundub, et ta oli mõnevõrra segaduses, kui elu hakkas kunsti matkima ja need mehed oma lugude ja kingitustega tulema, kannatlikud mehed, kes olid selles lähisarktilises asulas aastaid oodanud, et saabuks keegi temasugune. Angelika Rossdal. Tunnustatud kunstnik, kes oli pööranud suurele laiale maailmale selja ning tulnud põhja, et elada erakuna sellel kaugel saarel, kuid kes juhtus ühtlasi olema see tippkaunitar, keda nad olid kogu elu oodanud,