Liivakell. Friedebert Tuglas
Читать онлайн книгу.
—
Selge ja jahe, päikesepaistene ja kollaste lehtede pääl puhkav hommik, tume-rohelise ja rohekas-kollase muruga, ääretu ja pilvitu, selge ja sinise sügise taevaga ning ära lendavate kurgedega —
Hommik —
Täis valgust ja selgust, kulda ja rohelist siidi, nii ilus ja luulelik, nii puhas ja neitsilik, nii kurb ja nii suurepärane —
Kollaste lehtede varisemisel, kurgede lendamisel, enne vihma ja külma, enne tuulise ning tormise aja tulekut —
Pikkamisi tõusivad mustjas-hallid suitsusambad külade kohal selge taeva poole. Suits lagunes taeva all laiali ja heljus õrnana vinana tuulekese õõtsudes ida poole. Vares istus kaevulingul ja vaatas mõttes üle rõukude ning lagedate väljade.
„Aehee!” hüüdis tugeva kondiga mees, oma laia noaarmidest inetut nägu vastu Rebaseraba ääres seisva hurtsiku akent surudes. „Kurat, kas ei kuule või?”
Seest vastas jäme hääl:
„Mis sa karjud sääl? Kisendab, nagu oleks sarviline lahti. Oota, küll ma avan ukse.”
„Magavad kui lehmad,” urises akna all seisja. „Kes niiviisi õigel ajal laadaplatsile jõuab!”
„Jaak, kas sina oled?” küsis teine unine hääl seestpoolt.
„Kes kurat see veel peaks olema, kui mitte mina!”
Ukse taga oli kolinat kuulda, taba lükati kriginal eest ja lauaselgadest kokkulöödud uks läks lahti. Lävele ilmus unise näoga ja sasis juustega keskealine mees, ainult hallid ööräbalad ihu ümber.
„Hmhee – eh – ” urises ta ja pigistas silmalaugud pilukile. „Tõepoolest, juba nii valge, et silmad ei kannata. Mis sa veel ootad? Astu aga sisse.”
Võõras astus läve pääle, lõi päälae vastu ukse ristpuud ära ja jõudis alles siis hurtsikusse.
Kesk suitsunud tuba seisis mustades räbalates ja hilbendavate juustega vanamoor, kuna seina ääres krigiseva ja nagiseva lava pääl noorepoolne naine kolme-aastase tütarlapse kõrval lamas. Võõra sisseastumisel ärkas naine üles, aigutas ja sirutas, tegi rähmased silmad lahti ja küsis kähiseva häälega:
„Kas hommik juba?”
„Muidugi hommik! Näe, Jaakki juba siin ja ootab, millal minema saame. Mis sa veel põõnad? Katsu aga, et üles saad!” rääkis vanamoor omi hilpusid kohendades.
Laval lamaja tõusis üles ja hakkas end riidesse panema. Laps magas rahulikult edasi.
„Aadu, kas sul midagi osta ka on?” päris võõras.
„Mis sa räägid?” küsis mees, kes näo pesemise sulina pärast küsimust ei kuulnud. „Ah osta või? Eks ühtteist ikka. Aga sinul?”
„Mis kurat mina säält ostan! Ei saa suutäie viina jaokski raha, kust teda siis veel mujale saad!”
„Sina oled üksi ja ei saa!” tähendas Aadu. „Mina toidan nelja ja pean saama.”
„Mis nelja! Mis sa naiste eest muretsed! Krossigi ei maksa neile anda.”
„Ega ei annakski, aga kes nendega maad võib jagada. Katsu, et aga lahti saad.”
„Mistarvis nad siis naised on, kui ise ei oska teenida?” küsis Jaak ja sülitas lirtsti! porisele põrandale. „Nüüd laada aeg – ja nemad ei oska teenida!”
„Ah, või niiviisi sa siin arutad!” pahandas vanamoor, kuna noorem naine, punaseid juukseid pää pääl ühe käega püsti hoides ja teisega kammides, itsitama hakkas.
Jaak naeris täie suuga.
„Pole neist naistest ei villa ega karva. Noorelt tõmbavad ümber, aga saavad vanemaks, siis toitku neid mehed. Siin on nüüd Tiiu. Laps on tal kodus – “
„Kas sa, kurivaim, oled vait!” hüüdis noorem naine ja viskas riidetükiga Jaagu poole.
„Ära sa uhkusta nüüd midagi! Mis sa selle lapse-risuga õieti oled võitnud? Kutsikas on muretsetud, – Joosep naerab pihku, – ja nüüd olgu Aadu hää mees ja toitku. Pole see lapsega tüdruk parem maailmas, kui kellaga koer kirikus.”
„Kas sa pead oma suud või ei? Häbene ometi oma ema eeski vähe!”
„Pole temagi kes teab mis püha loom. Mõlemal on lapsed, kuid meest ei ole kummalgi. Juba terve sugu on sarnane.”
Vanamoor turtsus vihaselt anumatega kolistades.
„No kas saate juba valmis?” küsis Jaak ja tõusis üles.
„Ei tea, kes siin riidesse võib panna,” vastas Tiiu. „Tuleb sisse – “
„No mis sa siis mind veel häbened!” naeris Jaak. „Olen sind ju igapidi näinud. Ega hullemat ikka või olla.”
„Juba jälle algad sa oma laulu!”
„Ja sina kuulad, nagu näha, häämeelega seda,” tähendas vend pahaselt ja lisas siis: „Sa, Jaak, oota meid veel natukene. Meie võtame vähe hommikust ja läheme siis.”
„„Hommikust, – tont söögu teid ja teie hommikust! Ma astun parem aegamööda minema. Küll tulete metsa vahel järele.”
Nende sõnadega surus Jaak mütsinoti veel enam kuklasse, astus lävele ja lõi pää uuesti vastu põikpuud. Vaevalt paar sammu oli ta osmiku juurest lepikusse astunud, kui keegi pehme käsivarrega ta kaela ümber kinni võttis ja midagi ta kõrva sisse hakkas sosistama. Soe hingeõhk puutus Jaagu kõrva lehte ja pani selle õhetama.
Mees pööras järsku ümber.
„Sina, Tiiu?”
„Ei tea, kes siis muu!” naeris tüdruk lõbusalt, kuna ta omade lihavate huultega poisi huuli otsis.
„Mis sa, tüdruku mait, minu ümber liperdad?” urisas mees, ilma et end tüdrukust vabastada oleks püüdnud.
„Jaak, ära joo kõike raha ära. Sa lubasid mulle laadal sõrmuse osta,” naeris tüdruk.
„Mis sa veel ei taha! Kuna ma lubasin?”
„Ära nüüd põikle vastu,” rääkis Tiiu mehe karedat palget silitades. „Sina lubasid ja pead täitma.”
„Pead! Teeni ise sõrmuse raha ja ära mangu minu käest. – Käi minema!”
Selle juures võttis ta tüdruku ümber kinni ja hakkas tema huuli suudlema.
Tiiu palenukkidel lõi jumi pruunikas-punaseks. Ta hoidis kõvasti poisi ümber kinni, nagu kartes, et see ta tõesti eemale lükkab. Nad olivad nii üksteise ligi, et vaevalt hingata võisivad – naine poolalasti, täis hõõguvat tuld, mees ripendavates hilpudes, kuklasse heidetud pääkattega.
Naise silmis oli sära, – nagu vihasel kassil, – mis siis lõkkele lööb, kui naine igaühele kaela ripub, kui see aga mees on.
Metsikud, elajalikud nõiaringid piirasivad neid igaltpoolt.
„Aga sõrmus?” päris Tiiu. „Kas ostad?”
„Mine kus kurat!” hüüdis Jaak ja lükkas tüdruku eemale. „Oled üks – “
Ta sülitas ja astus minema.
„Kas ostad?” kostis talle tüdruku hääl veel kord järele.
Mees astus raginal üle kuivanud raagude.
Tee viis metsast läbi.
Kummalgi pool kõrval kasvasivad punakaskollase koorega männad ja valged, sirged kased. Raskelt tungisivad päikese kiired läbi puude krooni, et õrna videvikku metsa all laiali laotada.
Tõsise näoga, sügav korts otsaesisel ja suu kibedalt kinni pigistatud, astus Jaak teed mööda. Vana mütsinoü kuklasse visatud, oli tema sasis juuste ja rebenenud habeme karvadega kaetud pää õlale vajunud, kuna pikad luised käed nagu perpendiklid kahel pool liikusivad. Mõttes