Juudit. Anton Hansen Tammsaare
Читать онлайн книгу.
et peaksin oma ihusoo lunastama! Olen vana, olen vaene, olen inetu, olen sigimata, olen alatum Iisraeli naiste seas. Palun ainult piisakese vett, Juudit. Otsi oma kruusid läbi, ehk leidub ometi kuskil tilgake; pööra oma astjad uurakile, armuline emand, ehk nõrgub niiskust uurdesse. Ehk pani ümmardaja su linased riided ööseks kaste alla, ehk viis ta sinna su kallid Egiptuse lõuendid; too, ma katsun neid väänata lapsukese suu kohal, ehk puserdub kuskilt piisake. Näe, alles liiguvad teise huulekesed, käed kerkivad, silmalaud paonevad… Juudit, halasta, heida armu!.. ,
JUUDIT. Jehoova ei anna kastet ega vihma, Jehoova on taeva ja maa Iisraeli eest lukku pannud, Jehoova meel haudub kättemaksmist. Mine, et ma palvetaksin.
NAINE. Enne tilk vett, emand, piisakenegi… Ma orjan sind selle eest eluaeg.
JUUDIT. Mul on muidugi orje küll. Ma tahan paluda.
NAINE. Anna enne vett, palu siis… palu ka minu lapse eest.
JUUDIT. Ma palun Iisraeli eest.
NAINE. Mis on mulle Iisrael, kui mu laps sureb. Oleks Iisrael minu päralt, siis annaksin terve Iisraeli tilga vee eest.
JUUDIT. Naine, sa räägid arutuid sõnu, kurbus on su meeli puutunud.
NAINE. On see siis ime, Juudit? Kogu Petuulia olen läbi jooksnud, et lapsukesele tilga vett saada, aga nüüd saadad sinagi mu tühjalt ära. Inimeste meeled on kivist ja nende südamed on pinnitud vask. Ennem leiab rikka silmas armu koerapoeg kui lesenaise laps.
JUUDIT. Tänapäev on Jehoova katsuma tulnud rikkaid ja vaeseid. Ainult kelmid ja petised lähevad rasva, nagu murdjad suure katku ajal.
NAINE. Emand, sa ütled: kelmid ja petised. Aga kes võib Petuulias sellega hoobelda, et ta on aus ja õiglane? Kelm on igaüks, kes sööb, kui naaber nälgib; kelm on igamees, kes veel elab, kui seltsimees juba võitluses langenud; petis on iga naine, kes end ehib, kui võitlejad on alasti. Aga kas närbivad ja nälgivad Petuulias juba kõik? Kas on juba kõik mehed linnamüüril võitlemas või kas on naised juba ehtimise jätnud? Eks ei ole kõrvus alles rõngad, kaelas keed, jalus ehitud kammitsad, et oleks tippamisi käik! Ma vihkan ja põlgan Petuuliat; vähe puudub, siis neaksin ta.
JUUDIT. Naine, ära nea parem, ära nea mind ühes Petuuliaga mu enda kojas.
NAINE. Anna tilk vett, Juudit, halasta meeletu ema peale. Muidu lähen turuplatsile, lähen lausa taeva alla, lähen sinna, kus on palju teisi nälgijaid, ja nean seal… nean kõikide kuuldes… nean oma lapsukese pärast, kellele ei saa tilgakest vett kogu Petuuliast.
JUUDIT. Ära nea ka turuplatsil, naine; ei ole hea, kui neetakse tilga vee pärast.
NAINE (pöördub minema, uksel tuleb talle vastu tudisev vanake väikse poisiga käe kõrval. Naine neile) Ärge tulge parem – mine tagasi, Siimeon: Juudit on nagu teisedki, tema halastus on kurt, tema heldus on surnud. Juudit tahab palvetada, aga mu laps tahab juua, mu laps tahab vett… kust leian oma lapsele tilga vett. Siimeon, Juhata sina ometi, heida armu, halasta!
SIIMEON. Turul müüakse vett, räägiti.
NAINE. Turul? Turul müüakse vett! Issand jumal! Ja mina olen siin! Müüakse vett ja mina ei teadnud. Jään jällegi ilma… (Välja.)
SIIMEON. Rahu olgu Juuditi majale.
JUUDIT. Siimeon, sa elad alles! Pole sind ammugi näha olnud.
SIIMEON. Istusin kodus, ootasin surma, aga surm on mu unustanud, ei saada mulle ei katku ega nälga järele; need armastavad nooremaid, tugevamaid.
JUUDIT. Mis sinu siis täna välja ajas?
SIIMEON. Otsin poisile abi ja armu.
JUUDIT. Ah Siimeon, Siimeon! Kohatul ajal otsid sa abi ja armu. Puhtest videvikuni koputavad abipalujad ustele, aga kes suudab neid tänapäev aidata. Kus on Petuulias see, kes jõuaks kõiki januseid joota ja kõiki nälgijaid sööta? Siimeon, Jehoovalt peab abi otsima, Issandat peab paluma, mitte inimesi, nõnda õpetasid ise kord mind.
SIIMEON. Nõnda õpetasin kord, aga häda unustab kõik sõnad, häda vastu ei saa ükski õpetussõna. Jehoovat olen kogu eluaja palunud, nüüd pööran inimeste poole, nüüd palun sind, Juudit.
JUUDIT. On siis Jehoova kurdiks jäänud, et pöörad inimeste poole palvega?
SIIMEON. Jehoova on Iisraeli vastu kurjust täis, tema meel on äritatud tulisest vihast.
JUUDIT. Mis võin siis mina? Ega ometi naine pea Jehova juures eestkostjaks hakkama?
SIIMEON. Varja mu lapselast, hoia mu poissi, anna talle ulualust, kaitse teda.
JUUDIT. Ei mõista, Siimeon, kelle eest pean teda varjama, kelle eest kaitsema.
SIIMEON. Varja mu poissi omaste ja sugulaste eest, – nemad ihkavad ta hinge.
JUUDIT. Siimeon, sa räägid hirmsaid sõnu! On siis omaksed metsalisteks saanud, et ihkavad poisi hinge? On nad aru kaotanud? Nälg on su meeltele liiga teinud, sa jampsid.
SIIMEON. Ei, ma ei jampsi ja mu aru on selge. Inimesed on näljased nagu kõrvehundid ja saaki otsivad nad kui noored lõvid. Prohveti sõna on tänapäev tõeks saanud: liisku heidavad nad oma laste peale.
JUUDIT. Halastaja Issand! Vägede Jehoova! Su rahvas on meeletu rahvas, su rahvas on õnnetu rahvas! (Haarab omal peast kinni.) Mu meeled lähevad segi… (istub) Iisraeli häda ei mahu mu südamesse. Peaks midagi võimatut sündima, meie igaüks peaksime midagi võimatut tegema, muidu läheme kõik hukka ja Iisrael ühes meiega… Nad söövad juba oma ihusugu! Siimeon, miks ei ole Jehoova noormees, et naine oma liikmetega võiks ta meelt muuta!
SIIMEON. Miski ei või tema meelt muuta, mitte miski; ei kunagi pole ma näinud, et keegi oleks tema meelt muutnud. Sellepärast pöörangi inimeste poole, tulen sinu juurde, Juudit, palvega oma poisi pärast. Ema suri tal nälga, isa katku, nad jätsid poisi minu hooleks. Tahaksin teda hoida, et ta ei läheks isale ja emale järele ja et ta kannaks mu ihusugu tulevatesse põlvedesse, kui see on Jehoova tahtmine.
JUUDIT. Siimeon. ka sina mõtled ainult iseenda ja oma poisi peale, ka sina mõtled, nagu kõik teised. Kellelegi ei tee Iisrael muret, kõik mõtlevad ainult iseenda peale.
SIIMEON Ei, Juudit, mina mõtlen Iisraeli peale, mõtlen, et lapsed on tulevane Iisrael. Endast ei hooli ma, aga poisi, selle päästaksin, sest iga päästetud laps võib tänapäev tulevase Iisraeli isaks või emaks saada.
JUUDIT. Minu maja oleks lapsele halvaks varjuks, siin sureks ta nälga.
SIIMEON. Veel elab ta mõne päeva ja seni näitab ehk Jehoova Iisraelile oma palet.
JUUDIT. Janu tapab ta.
SIIMEON. Mitte täna ja homme võib juba päästmine tulla. Halasta, Juudit! Võta poiss oma kotta, siit ei leita teda nii pea, siin ei teata tema hinge varitseda. Tule, pojuke, langeme Juuditi ette maha, ehk võtab ta meid siis kuulda, ehk nõrkub ta süda (põlvili).
JUUDIT (Siimeoni juurde, härdalt) Tõuse üles, Siimeon, minu ees ei pea sa mitte põlvitama, minu ees mitte (tõstab vanamehe ja poisi jalule).
SIIMEON. Siis kuule meid, kuule mind, keda nimetid millalgi oma isaks, ja ära pööra oma silmi kõrvale, nagu pöörab Jehoova Iisraeli pealt.
JUUDIT. Mu koda pole ju kindlus, kus hädalised võiksid varju leida.
SIIMEON. Siia ei tule, ei tea nad nii pea tulla ja küllap leiad poisile mõne salaurka, kus ta kellelegi silma ei puutu.
JUUDIT. Mu koda jääb tühjaks, ma lähen siit ära. Nii tõesti kui ma siin seisan, tahan siit ära minna.
SIIMEON. Aga kuhu siis, mu tütar? Kuhu tahad sa minna, Juudit?
JUUDIT. Mõtlen Iisraeli peale. Iisrael õhkab päästmise järele.
SIIMEON. Peab siis naine Iisraeli päästma?
JUUDIT. Miks ei peaks ka naine Iisraeli päästma, kui see on Jehoova tahtmine; meie igaüks peame katsuma Iisraeli päästa. Sellepärast jätan oma koja maha ja lähen.
SIIMEON. Kuhu?
JUUDIT. Siimeon, ära päri. Kui see on jumala