Eemal hullutavast ilmakärast. Thomas Hardy
Читать онлайн книгу.
naerda, püüdes kõigest väest naise sõnu heaks kiita, sest ta võttis teravaid solvanguid sama vääramatu hea tujuga nagu parlamendikandidaadid valimisvõitluses.
Samal viisil hõigati välja ka ülejäänud nimed.
„Nüüd on vist kõik,” ütles Bathsheba, sulges arveraamatu ning raputas näolt sinna eksinud juuksesalgu. „Kas William Smallbury on juba tagasi tulnud?”
„Ei ole, preili.”
„Uuel lambakarjusel läheb abilist vaja,” arvas Henery Fray, kes oli ennast külgepidi Bathsheba tooli juurde nihutanud ja püüdis jällegi talle oma teenistusvalmidust näidata.
„Oh – seda küll. Kes see võiks olla?”
„Noor Cain Ball on väga tubli poiss,” pakkus Henery. „Ega karjus Oak tema noorust pahaks pane?” lisas ta, pöördudes andekspaluva naeratusega lambakarjuse poole, kes oli äsja nähtavale ilmunud ning nõjatus uksepiidale, käed vaheliti.
„Ei, sellest pole midagi,” vastas Gabriel.
„Kuidas Cain endale säärase nime sai?” küsis Bathsheba.
„Oh, preili, ta vaene ema polnud suur piiblilugeja ja eksis tema ristimisel, arvas, et Aabel tappis Kaini, ja andis pojale nime Kaini järgi, ise aga mõtles kogu aeg Aabelit. Pastor parandas küll vea ära, aga oli juba liiga hilja, sest kogu küla teadis teda juba selle nime järgi. Poisi jaoks oli see suur õnnetus.”
„Õnnetu lugu tõepoolest.”
„Jah. Aga me püüame seda leevendada, nagu oskame, ja hüüame teda Cainyks. Ah, see tema vaene lesknaisest ema! Ta nuttis endal selle pärast peaaegu silmad peast. Teda kasvatasid üsna paganlikud vanemad, kes ei saatnud teda kirikusse ega kooli, ja see annab tunnistust, preili, kuidas vanemate patud nuheldakse nende laste kätte.”
Siinjuures manas isand Fray näole üksnes kergelt kurva ilme, mis on vajalik, kui kõnesolevast õnnetusest tabatud inimesed oma perekonda ei kuulu.
„Hea küll siis. Cainy Ballist saab lambakarjuse abiline. Aga sinule on vist su kohustused teada – ma mõtlen sind, Gabriel Oak.”
„Aitäh, on küll, neiu Everdene,” vastas lambakarjus Oak ukselävelt. „Kui ei ole, eks ma siis küsin.” Gabriel oli üsna vapustatud Bathsheba ülimalt jahedast käitumisest. Keegi, kes ei teadnud, poleks osanud arvata, et Gabriel Oak ja nägus naine, kelle ees ta seisis, olid kunagi olnud midagi enamat kui võõrad. Kuid ehk oli Bathsheba hoiak paratamatuks tagajärjeks tema seisuslikule tõusule lihtsast maamajast häärberisse suurte põldude keskel. Seda on juhtunud ka kõrgemates paikades. Kui hilisemate luuletajate värssides Jupiter oma perekonnaga neile kitsaks jäänud Olümpose mäelt selle kohal laiuvasse taevasse kolis, kajastus nende sõnades vastavalt enam kõrkust ja vaoshoitust.
Koridorist kostsid kellegi sammud, mis polnud eriti kärmed, vaid rasked ja mõõdetud.
(Kõik:) „Billy Smallbury on Casterbridge’ist tagasi.”
„Mis uudist?” küsis Bathsheba, kui William, saali keskele jõudnud, kaabust taskurätiku võttis ja otsaesist pühkis, keskelt alates kuni äärteni.
„Ma oleksin varem tagasi jõudnud, preili, kui ilm oleks parem olnud,” lausus ta. Seejärel trampis ta mõlemat jalga kõvasti vastu põrandat ning teised märkasid alla vaadates, et mehe mõlemad saapad olid lumised.
„Lõpuks jõudsid ikka kohale,” tähendas Henery.
„Mida sa Fannyst kuulsid?”
„Noh, preili, enam-vähem on selge, et ta laskis koos sõduritega jalga,” teatas William.
„Ei, Fanny-sugune tasakaalukas tüdruk ei saanud seda teha.”
„Ma seletan teile täpselt, kuidas asi oli. Kui ma Casterbridge’i kasarmutesse jõudsin, öeldi mulle: „Üheteistkümnes tragunirügement on läinud, uus väeosa on asemele tulnud.” Üheteistkümnes rügement oli eelmisel nädalal suundunud Melchesteri poole ja sealt edasi. Valitsuse käsk teele asuda tuli ootamatult nagu alati, ning enne kui üheteistkümnes rügement veel taibata jõudis, olid mehed juba teel. Nad läksid siit mööda.”
Gabriel oli teda huviga kuulanud. „Ma nägin neid, kui nad läksid,” sõnas ta.
„Jah,” jätkas William. „Räägiti, et nad ratsutasid uljalt hobustel mööda tänavat ja mängisid võidukalt lugu „Tüdruk, kelle ma maha jätsin”. Suure trummi põrin pani kõigil pealtvaatajatel sisikonna rappuma ja linna litsimaja asukatel ja prostituutidel olid kõigil silmad märjad.”
„Aga sõdurid ei läinud ju sõtta!”
„Ei, preili, aga nad läksid asendama neid, kes ehk läksid sõtta, ja need asjad on tihedasti omavahel seotud. Ja nii ma ütlesin endale: Fanny austaja oli selles rügemendis, ja Fanny läks temale järele. See on ilmselge, preili.”
„Kas sa said selle mehe nime teada?”
„Keegi ei teadnud seda. Küllap oli ta auastmelt kõrgem kui lihtsõdur.”
Gabriel seisis mõttes ega lausunud sõnagi, kuid teda vaevasid kahtlused.
„Noh, vähemalt täna õhtul ei õnnestu meil ilmselt midagi rohkem teada saada,” lausus Bathsheba. „Aga keegi teist peaks farmer Boldwoodi juurde minema ja talle seda vähestki teatama.”
Ta tõusis püsti, kuid enne minekut pöördus veel mõne sõnaga meeste poole ning tegi seda meeldiva väärikusega, millele tema leinariietus sõnades endas puuduva kainuse lisas:
„Teil on nüüd peremehe asemel perenaine. Ma ei tea veel, kuidas ma farmipidamisega hakkama saan, aga ma teen, mida suudan, ja kui teie mind teenite, siis teenin ka mina teid. Ärgu ükski teie hulgas ülekohtuselt arvaku (kui selliseid leidub, ehkki ma loodan, et neid pole), et kuna ma olen naine, ei tee ma vahet halva ja hea vahel.”
(Kõik:) „Ei, preili!”
(Liddy:) „Väga hästi öeldud.”
„Ma tõusen enne, kui te ärkate; ma olen põllul enne, kui teie tõusete; ja olen hommikust söönud enne, kui te põllul olete. Lühidalt, ma üllatan teid kõiki.”
(Kõik:) „Jah, preili.”
„Niisiis, head õhtut.”
(Kõik:) „Head õhtut, preili.”
Seejärel astus väike seaduseandja laua äärest tagasi ning väljus hoogsalt suurest elutoast, kusjuures ta musta siidkleidi saba mõned õlekõrred kaasa haaras ning neid krabistades mööda põrandat vedas. Liddy, väärikast sündmusest elevil, hõljus Bathsheba järel uksest välja natuke vaoshoituma väärikusega, milles ei puudunud omajagu naljaga pooleks matkimist, ning uks sulgus nende järel.
ÜHETEISTKÜMNES PEATÜKK
Kasarmute juures. Lumi. Kohtumine
Raske on kujutleda igavamat väljavaadet kui natuke hiljem samal lumisel õhtul Weatherburyst kakskümmend miili eemal asuvas linnas ja sõjaväebaasis, kui üldse võib väljavaateks nimetada muutust, mis peamiselt seisneb pimenemises.
Oli üks neid õhtuid, mil kurbus võib tabada ka kõige elurõõmsamat inimest, ilma et selles midagi kohatut tunduks olevat; kui tundlikule inimesele muutub armastus murelikkuseks, lootus aheneb kahtluseks ning usk alaneb üksnes lootuseks, kui mälus ei teki kahetsust mööda lastud võimaluste pärast midagi saavutada, ning ootused ei erguta ettevõtlikkust.
Vaataja nägi enda ees jalgrada, mille kõrval vasakul voolas jõgi ning selle taga paistis kõrge sein. Paremale jäi avar maastik, osaliselt aas, osaliselt nõmm, mis laius taamal paistva lainelise kõrgustikuni.
Säärastes paikades pole aastaaegade vaheldumine nii märgatav kui metsamaastikul. Kuid lähemal vaatlusel on need siingi tuntavad, esinevus seisneb vaid selles, et need pole kõigile nii tuttavad ja teada kui üldtuntud nähtused nagu pungade puhkemine ja lehtede langemine. Kuid mitmedki muutused ei toimu siin nii vargsi ja pikkamööda, nagu võiks kujutleda, arvestades nõmme või kõnnumaa