Eemal hullutavast ilmakärast. Thomas Hardy
Читать онлайн книгу.
kuid ka teadlik üleolek võib vahel alamalseisvale mehele meeldiv olla, kuna viitab võimalusele naist vallutada.
See nägus ja võluv tüdruk puges peagi sügavale noore farmer Oaki tunnetesse.
Kuna armastus on erakordselt nõudlik liigkasuvõtja (sest tõeliste kirgede aluseks on südamete vahetamisest tulenev vaimne kasum, nagu kehaline ja aineline kasum on omane alamatele olenditele), olid Oaki tunded sama tundlikud nagu rahabörs, kui ta igal hommikul oma väljavaateid vaagis. Tema koer ootas oma toitu samamoodi, nagu Oak ootas tüdruku tulekut. Farmerit hämmastas see sarnasus, talle näis see alandav ja ta hoidus koera poole vaatamast. Kuid läbi põõsastara jälgis ta jätkuvalt tüdruku korrapäraseid tulekuid, ja nii süvenesid tema tunded tüdruku vastu, ilma et need tüdrukut vastavalt oleksid mõjutanud. Oakil polnud tüdrukule veel midagi lõplikku ega valmit öelda, ta ei suutnud teha armuavaldusi, mis lõpevad seal, kus algavad, kirglikke väljamõeldisi –
täis hälinat ja raevu,9
mis midagi ei tähenda,
ning nii ei öelnud ta midagi.
Järele pärinud, sai ta teada, et tüdruku nimi oli Bathsheba Everdene ning et lehm pidi umbes nädala pärast kinni jääma. Ta kartis seda kaheksandat päeva.
Lõpuks kaheksas päev saabuski, ning Bathsheba Everdene enam mäele ei tulnud. Gabriel oli jõudnud seisundini, mida ta veel hiljuti poleks osanud kujutledagi. Vilistamise asemel sai talle nüüd üksi olles harjumuseks korrata „Bathsheba”; ning ehkki ta juba poisipõlves oli vandunud truudust pruunidele juustele, hakkas ta nüüd eelistama musti juukseid; ta hakkas teistest eemale hoidma, kuni ruum, mida ta avalikkuse silmis täitis, jäi häbiväärselt väikeseks. Tegelikus nõrkuses võib armastusest jõudu saada. Abielu muudab meeltesegaduse toetuseks, mille tugevus peaks olema ning õnneks ka on otseses sõltuvuses meeletusega, mille ta välja tõrjub. Oak hakkas nüüd sealtpoolt valgust nägema ja kinnitas endale: „Ma kas teen temast oma naise või pole ma tõepoolest midagi väärt.”
Kogu selle aja vaevas ta end küsimusega, kuidas leida sobivat ettekäänet, et Bathsheba tädi juurde minna.
Selleks andis talle võimaluse ute surm, kelle tall oli ellu jäänud. Päeval, millel oli suve nägu, aga talve olek – ilusal jaanuarihommikul, kui paistis täpselt nii palju sinist taevast, et panna rõõmsameelseid inimesi seda veel rohkem näha tahtma, ja vahetevahel välgatas ka hõbedane päikesekiir, pani Oak oma lambatalle korralikku paremasse korvi ning suundus üle väljade Bathsheba tädi, emand Hursti maja poole – kannul koer George, kelle ilmest peegeldus mure tõsise pöörde pärast, mis nende senisesse rahulikku ellu tulla ähvardas.
Bathsheba tädi korstnast spiraalina tõusvat sinakat puusuitsu vaadates olid Gabrieli vallanud imelikud mõtted. Õhtul oli ta kujutluses laskunud korstnast alla selle jalamile, näinud kollet ja selle kõrval Bathshebat – ülerõivastes, sest riided, milles Gabriel oli teda mäel näinud, olid seoses tüdrukuga talle armsaks saanud, tema armastuse esimesel järgul moodustasid need vajaliku osa meeldivast kooslusest, mille nimi oli Bathsheba Everdene.
Riietumisel oli Gabriel valinud kuldse kesktee – ta rõivad olid ühteaegu korralikud, samas aga hooletult valitud lisanditega – need sobisid nii ilusa ilmaga turule minekuks kui ka vihmasel pühapäeval kandmiseks. Ta puhastas hoolikalt kriidiga oma hõbedast uuriketti ning pani saabastele uued paelad, vaatas üle vasksed saapapaelaaugud, läks pöögisalusse, et endale uus kepp teha, kooris seda koduteel innukalt; otsis riidekasti põhjast taskurätiku, pani selga õhukese vesti peene lillemustriga, milles õievarred ühendasid roosi ja liilia ilu, kummagi puudusi näitamata; oma tavaliselt kuivadele liivakarva ja loomulikult lokkis juustele määrimiseks kasutas ta ära kogu pumativaru, kuni juuksed olid omandanud suurepärase uudse värvi, midagi guaano ja punakaspruuni tsemendi tooni vahepealset, ja surunud juuksed pea ligi nagu muskaatõie pähkli ümber või nagu märg veekasv kleepub kivi ümber pärast mõõna saabumist.
Miski ei häirinud maamaja vaikust peale varblaste sädistamise pajudel, ning võis arvata, et keelepeks ja kuulujutud olid niisama omased linnuparvedele katusel kui selle all elavatele inimestele. Näis, nagu oleks tegemist mingi halva endega, sest juba Oaki saabumine algas õnnetult, kui ta, aiaväravani jõudnud, aias kassi märkas, kes tema koera George’i nähes igatpidi küüru selga tõmbas ja vaenulikult tõmblema hakkas. Koer ei teinud kassist väljagi, sest ta oli jõudnud ikka, kus ta haukumist kui liigset jõupingutust häbitult vältis – tegelikult haukus ta isegi lambaid üksnes käsu peale ning tegi seda täiesti ükskõikse ilmega, nagu manitseks tuhkapäeval patuseid, mida, ehkki see lambaid häiris, oli nende endi huvides aeg-ajalt vaja teha.
Loorberipõõsast, kuhu kass oli pagenud, kostis kellegi hääl.
„Vaeseke – kas mõni vastik koer tahtis sind tappa – oh sa vaeseke!”
„Palun vabandust,” ütles Oak häälele, „aga George lonkis mu kannul vaguralt nagu talleke.”
Vaevalt oli Oak need sõnad öelnud, kui ta hakkas mõtlema, kes see võis olla, kes neid kuulas. Nähtavale ei ilmunud kedagi ja ta kuulis, kuidas keegi põõsaste vahel eemaldus.
Gabriel jäi mõttesse, ning nii sügavalt, et väikesed kurrud talle otsaette tekkisid. Kus vestluse tulemus võib tähendada olulist pööret halva või hea poole, tekitab iga alguse oodatust kõrvalekaldumine piinavaid eelaimusi ebaõnnestumisest. Oak jõudis ukse juurde natuke hämmeldunult: tema mõttes läbimängitud algus ja tegelikkus erinesid teineteisest oluliselt.
Bathsheba tädi oli kodus. „Kas te ütleksite neiu Everdene’ile, et keegi tahaks temaga rääkida,” palus isand Oak. (Ennast ilma oma nime teatamata lihtsalt kellekski nimetamist ei tohi võtta maainimeste kasvatamatusena: selles on peent tagasihoidlikkust, millest linnarahval oma nimekaartide ja teatamistega aimugi pole.)
Bathsheba oli väljas. Ilmselt oli kuuldud hääl olnud tema oma.
„Astuge sisse, isand Oak.”
„Oh, aitäh,” ütles Gabriel ning järgnes emand Hurstile kamina ette. „Ma tõin neiu Everdene’ile lambatalle. Ma mõtlesin, et talle ehk meeldib talle kasvatada: neiudele see tavaliselt meeldib.”
„Võib-olla,” lausus emand Hurst mõtlikult, „ehkki ta on siin ainult külas. Kui te ootate hetke, Bathsheba tuleb kohe.”
„Jah, ma ootan,” lausus Gabriel ning istus. „Tegelikult, emand Hurst, ei tulnud ma lambatalle pärast. Ühesõnaga, ma tahtsin temalt küsida, ega ta ei taha mehele minna.”
„Jah?”
„Jah, sest kui ta seda tahab, oleks mul väga hea meel temaga abielluda. Kas te teate, ega tal mõnda teist austajat ole?”
„Las ma mõtlen,” ütles emand Hurst ning segas tarbetult kaminas tuld. „Jah – tegelikult on tal terve rida noori mehi. Teate, farmer Oak, ta on nägus ja kõrgelt koolitatud – kord pidi temast koduõpetaja saama, aga ta oli selleks liiga tormakas. Ükski tema austaja pole küll siin käinud, aga taevake, temasugusel tüdrukul on neid kindlasti terve tosin.”
„Kahju,” ütles farmer Oak ning silmitses nukralt pragu kivipõrandas. „Ma olen üksnes tavaline mees ja minu ainus võimalus oli esimene kosilane olla… Noh, siis pole mul enam mõtet oodata, sest see oligi, mille pärast ma tulin. Ma hakkan siis minema, emand Hurst.”
Kui Gabriel oli umbes kakssada jardi mööda mäekülge sammunud, kuulis ta, et keegi hõikab tema selja taga „hei!” heledama häälega, kui tavaliselt üle välja hõigati. Ta vaatas tagasi ning nägi, et üks tüdruk jookseb talle järele ning lehvitab valge taskurätikuga.
Oak jäi seisma – ning jooksja jõudis lähemale. See oli Bathsheba Everdene. Gabriel punastas, ka tüdruku nägu punetas, kuid nagu selgus, mitte tunnetest, vaid jooksmisest.
„Farmer Oak – ma –” alustas ta ning peatus siis, et hinge tagasi tõmmata, ning jäi Gabrieli ette seisma, pea viltu ning kätt vastu külge surudes.
„Ma käisin just teie juures, et teid näha,” ütles Gabriel vahele.
„Jah
Tsitaat William Shakespeare’i tragöödiast „Macbeth”.