Teraspoiss. Jüri Parijõgi
Читать онлайн книгу.
mööda Emajõe kallast kaugele Jänese poole ja tulid siis Tallinna teed tagasi.
Veidihaaval sai Jaan tagasi oma endise elurõõmu ja teotsemistungi. Ta tõi kojanaisele vett, lõhkus poeprouale puid, pühkis tänavat ja sattus teiste poiste hulka mängimagi. Mõnikord jäi siiski keset kõige hoogsamat tööd mõttes seisatama ja meenutas mõnd väikest üksikasja tollest ajast, kui ema elas. Kui ta alul kaua aega sellega harjuda ei suutnud, et ema on surnud, ja teda iga hetk tagasi ootas, siis oli nüüd vastupidi: talle näis, nagu oleks ta juba ammu elanud ilma emata, nagu oleks kooselu emaga olnud kauge unenägu.
Ühel päeval tuli linna üks tema kaugelt sugulane, taluperenaine oma mehega. Nad seisid kaua kohmakalt hooviväraval ja vaatasid ringi. Siis küsisid kojamehe käest, kes parajasti kaevu ääres nahalappe leotas, tema ja ema järele, et kas siin elas Anni Kattai oma pojaga.
Kojamees tunnistas võõraid tükk aega, kes talle sugugi ei näinud meeldivat, ja küsis omakorda:
„Mis siis? Elasid küll.”
„Oli kuulda, et Anni olevat surnud,” läks perenaine nüüd jutukaks. „Meie tulime vaatama, kus see poiss nüüd on ja mis tast sai. Ju sellest Annist midagi varandust ka järele pidi jääma… Tulime siis, et poissi ära viia – me ju vanasti sugulased. Ja paneme kraami ka peale, oleme üksiti hobusega linnas. Karjapoiss läks ka minema… Noh, et poiss käiks seni meil karjas, kuni kooliminek tuleb.”
„Sedasi jah,” tõendas mees omalt poolt.
Nüüd tuli ka kojanaine pesuköögi uksele ja tunnistas võõraid õige vaenlikult. Ta astus võõraste ette, pani käed puusa ja küsis:
„Mida teil vaja oli?”
„Poisi pärast tulime,” seletas jälle perenaine. „Meie oleme sugulased, et viime poisi ära. Karjane läks ära, ei ole kedagi karja järele saata. Käiks niikaua karjas, kuni kooliminek tuleb. Ja Anni kraami viiksime ka ära, oleme üksiti hobusega linnas. Ei tea, kui palju seda kraami peaks olema?”
„Seda kraami on ikka õige palju kohe,” läks kojanaine ägedaks. „Ei seda ühe korraga ära vii, saate kogu aasta midagi vankri vahele panna, kui linnas käite. Sellest saaks suure voori, kui korraga tahate ära viia. Aga kus te siis olite, kui Anni haige oli?”
„Ei teadnud, kibe tööaeg oli…”
„Sedasi jah, kibe tööaeg oli.”
„Soo! Nii!” ägestus kojanaine üha rohkem. „Nüüd viiksite ta kraami ära – olete üksiti hobusega linnas. Kus te siis olite, kui ta haige oli? Miks te küsima ei tulnud, kuidas selle vaese lesknaise maamulda saab? Nüüd on teile karjust vaja – miks te ennemalt ei küsinud, kuidas see vaeslaps üles kasvab ja kes ta eest hoolt kannab?”
„No ei saanud…”
„Jaan, tule siia!” hüüdis kojanaine valju häälega puukuuri, kus poiss parajasti lennukit meisterdas. „Sugulased on siin, tahavad su ära viia. Et nüüd oled sina vaeslaps, ei ole su eest hoolitsejat… neil on karjast vaja.”
Jaan tuli puukuurist, haamer käes, ja jäi võõrastades kaevu juurde seisma.
„Ma ei tunnegi neid,” kohmas ta viimaks. „Ma ei teagi, et nad meie sugulased on.”
„Neil ei olnud ennemalt aega tulla,” läks kojanaine õige tigedaks. „Neil oli kibe tööaeg. Nüüd läks karjane ära, ja nad hakkavad su eest hoolitsema. Ja ema asjad panevad kohe vankrile, nad üksiti hobusega linnas. Kas lähed nendega kaasa?”
See kõik tuli Jaanile nii äkki, et ta ei osanud vastata midagi. Hirmunult taganes ta mõne sammu ja jäi suuril silmil võõraste otsa vaatama.
„Kas lähed nendega kaasa?” hüüdis kojanaine läbi nutu kriiskava häälega. „Ma küsin, kas sa lähed nendega kaasa?”
„Ei lähe… Ei läheks, kui siia saaks jääda,” sai Jaan vastuseks pingutada ja taganes veel, surudes end kojamehe vastu, kes seisis kaevu juures ja jälgis asjade käiku.
”Kas näete, poiss ei taha ise tulla!” kriiskas nüüd kojanaine juba hea meelega. „Poiss ei taha ise tulla, jääb siia.”
”Kui ei taha, siis ei taha,” arvas perenaine, kohendades rätikunurki ja seades minekule.
Ega nemad siis paha pärast, nemad oleksid poisi enda juurde võtnud heast südamest. Kes ta eest siin hoolitseb ja kuidas ta saab, neil karjapoissi ka hädasti vaja. Ja kraaminatukese oleksid nad kohe kaasa võtnud, neil selle peale rohkem õigust kui võõrastel. Aga kui ei taheta, eks siis katsutagu, kuidas läbi saadakse. Nemad puhtast heast südamest oleksid poisi ära viinud.
Kui võõrad hoovist lahkusid, hakkas kojanaine suure häälega nutma. Või nüüd tullakse poisi ja kraami järele, siiamaani ei teatudki, kas Kattai Anni ja poiss on olemas või ei ole! Kui naine haigeks jäi, siis ei tulnud keegi küsima, kas tal ka midagi vaja peaks olema ja kuidas ta oma last toidab või katab. Nüüd on karjast vaja, nüüd leitakse sugulane üles, tullakse poisi ja kraami järele. Ei, tema peseb ennem oma küüned veriseks, aga nende kaarnate kätte poissi ei anna. Ennem kasvagu poiss üles linna varjupaigas, kui et sinna peaks minema ulualust otsima.
Jaan läks puukuuri tagasi, kuid ei hakanud lennukit edasi ehitama. Istus pakule ja jäi mõttesse. Esimest korda küsis ta eneselt: mis nüüd saab? kes teda toidab ja katab? Ema oli kojarahvaga elanud heas läbisaamises, oldi nagu ühe pere liikmed, ehk küll elati kumbki oma korteris. Kui kojanaisele oli vaja jakki või põlle, siis tegi need ema, ja maksust ei olnud kunagi juttu. Niisamuti parandas kojamees ema kingad, mille eest ema kunagi rahaga ei tasunud. Kui üks valmistas veidi paremat toitu, siis viis kausiga ka teisele. See oli juba ammusest ajast nii kujunenud, et elati sõbralikus läbisaamises ja abistamises nagu ühe pere liikmed.
Kui ema suri, siis näis Jaanile loomulikuna, et ta nüüd alla kolib kojarahva juurde ja nende lauas sööb. Seda oli ta teinud sageli ennegi ega olnud kunagi küsinud, kas kojarahvas on omad või võõrad. Näis päris loomulikuna, et vana kojamammi ema mured ning hoole üle võtab ja tema seda kasutab. Nüüd pärast võõraste minekut hakkas ta esmakordselt selle üle põhjalikumalt järele mõtlema.
Kojarahvas on talle ikkagi võõrad, kas nad tahavad tema eest hoolitseda? Ei, tahavad küll, nad on head inimesed, aga kas kõlbab temal teistele tülinaks olla? Oleks ehk pidanudki sugulasest perenaise juurde karja minema ja ise endale leiba teenima. See oleks kõige õigem olnud. Aga nii vastumeelt olid nad mõlemad. Kuhugi võõra juurde enam karja minna ei saa, keegi ei võta, suvi hakkab lõppema. Aga tuleval kevadel läheb varakult karja ja teenib oma kindla palga. Kahju, et ta ei ole nii suur nagu üliõpilane, siis hakkaks ka lauavabrikus tööl käima ja aitaks kojarahvastki. Mõlemad nad on juba vanad, kaebavad õhtuti valusid puusades ja pihasoontes. Nüüd tema neil veel lisasuuks lauas toitu tahtmas.
Kui üliõpilane õhtul koju tuli, hakkas Jaan kohe temale kurtma oma asja:
”Ei tea, mis minust nüüd saab?”
”Kuidas, mis saab?”
„Ema on surnud, kes mu eest hoolt peab ja toidab?” seletas poiss vanamehelikult. „Täna käisid ühed kaugelt sugulased siin, ma neid ei tundnudki – tahtsid karja viia. Et kuidas ma siin saan võõraste hulgas süüa ja riiet. Teie olete ju puha mulle võõrad.”
„Ah nii! Ja sa ei läinud?”
„Kojarahvas ka ei tahtnud, et ma läheksin. Ja endale oli ka vastumeelt. Kui saaks mingit kergemat teenistust, mida jaksan. Aitaksin leivaraha teenida. Tuleval suvel läheksin küll karja – kindla palga peale.”
Üliõpilane naeratas:
„Ah niisugune mees oled! Aga mis teenistust sinusugusel tarvis on? „Postimehi” võid müüma hakata.”
„Seda küll!” rõõmustus Jaan selle teate üle. „Ma tahtsin juba siis „Postilehti” müüma hakata, kui ema haige oli, kuid ema ei lubanud, et kulutan muidu jalanõusid ja õpin ulakusi. Aga nüüd lähen küll, homne päev lähen.
Kui pärast asjast ka kojarahvale teatati, hakkas kojanaine heatahtlikult pragama.
„Kuhu