Siinpool paradiisi. Peeter Urm
Читать онлайн книгу.
et ta olla endine sõjaväearst. Arst ei tee Toomast märkamagi, laseb Aronil pöörata külge ning aina kuulab tusasel-tähtsal ilmel edasi. Tema lihavad huuled topeltlõua kohal on veidi pruntis.
„Nii, annab välja köhida, noh, seegi on tubli …”
Arst torkab puutoru valge kitli taskusse ning tõuseb väledalt oma lühikestele jalgadele. Ta on Toomaga peaaegu ühepikkune. Kittel pingul tüseda keha ümber, peab ta silmi kissitades aru.
„Otsime sulle pulbrid, hakkame, jah, korralikult võtma pulbreid. ”
Noogutades rahulolevalt oma läikivat munajat pead, tõstab arst musta nahkkohvri järile ning asub selles sorima. Loeb siis vastu valgust pisikesele paberkotikesele kirjutatud peenikest kirja. Kaks paari ärevaid silmi jälgivad pinevalt tema tegevust. Sinna sekka kuuleb Toomas selja taga eestoas kostvaid jalaasteid ning vihast summutatud kõnet. Vanemad vennadki on tulnud.
„Mis mul on, doktor?”
Haige istub raskelt voodiserval, pikad luised käed kramplikult toetamas keha, valvsal pilgul püüab ta lugeda paksu mehe näost sinna peidetud otsust.
„Mis ta on, eks ta üks haigus ole, pead sööma, jõudu koguma ja neid pulbreid võta kah.”
„Aga … kas nad aitavad, saan ma terveks, doktor?”
Aroni siledale, pingul nahaga otsmikule on ilmunud higipiisad. Hääl kähiseb, murdub järsku.
„Kas ma … suren, doktor?”
„Noh, mis jutt see on, ravima peab, tublisti ravima,” kinnitab väike mees kärmelt, ning võtnud oma kohvri, läheb tagasi eestuppa. Toomas järgneb talle. Jah, vennad on tülitsenud. Mihhail seisab keset tuba. Tema külmast veel punased sõrmed mudivad vihaselt lambanahkse pihtkasuka hõlmu. Nägu tumenenud raevust, põrnitseb ta Mattiast, kes istub lohakalt toolil vatijopes, kahvatu ärajoodud nägu solvunult pilves. Arsti nähes astuvad nemadki lähemale, vaatavad oodates väikesekasvulisele tohtrile otsa.
„Hakkab pulbreid võtma,” kordab arst, „kolm pulbrit päevas, tublisti süüa anda ja õhutada ruumi.”
„Nojah, sööd sa siin küll …” Mihhaili hääl on korraga vimmakas. „Mis tast saab, paistab küll sihukese niru olekuga, et …”
„Mis, ootadki ehk, ikkagi üks suu vähem, ah?” lõikub Mattiase külm põlglik hääl vanema jutusse. „Ütle otse, ütle talle seal, ah!”
Mihhaili nägu tumeneb veelgi enam, aga ta rehmab ainult tusaselt käega. Tema pilk rändab ukse juures kärmelt riietuvalt arstilt põrandale. Vastumeelselt torkab ta käe tasku ning tõmbab välja kulunud ja higilaigulise raudadega rahakoti. Ta otsib sealt kortsus rahatähe, siis, hetke kõhelnud, teisegi.
„Nojah, olge siis tänatud, doktor, et nii kaugele tulite.”
„Kauge jah, mäletan, isakese ajal elas siin velsker, said hakkama.”
Doktor sikutab raske kasukmantli hõlmad tüsedal rinnal koomale. Ulatatud raha kaob kärmelt tasku.
„Vaatasin, see vana Martõnovi kauplus kah kinni, tabalukkki ees.”
„Nojah, pandi kinni jah, mis sa inimest ikka tühjalt seisutad.” Mihhail muigab kurjalt.
„Võtku siis, jah, korralikult rohtu …” Doktori pisikesed väledad silmad uurivad murelikult haigekambri suletud ust. Seejärel, andnud Mihhailile käeviipega märku, astub ta esikusse. Toomas näeb seda kõike ja siis, mingi äkilise mureaimduse sunnil järgneb ta vennale. Väike tüse doktor peatub trepil ning uurib silmi kissitades õuevärava ees ootavat hobusaani. Heidab siis viltuse pilgu tema taga seisvale Mihhailile.
„Maal, jah, miskit muud praegu ei näegi kui muret … peate ta ikkagi haiglasse …”
„Haiglasse? Nojah, aga need rohud, kas need siis sugugi …” Mihhail ei varja oma rahulolematust.
„Aitavad muidugi,” kinnitatakse kärmelt, „aga haigus on kaugele läinud, tiisikus ikkagi, haigla on sellistel juhtudel alati vajalik.” Silmitsedes kõhklevalt üha süngestuvat Mihhaili, lisab doktor: „Toote ainult kohale, muud midagi, lepin ise haiglaga kokku.”
„Usute siis, et saab … seal terveks?”
Toomas jälgib neid valvsalt, ei lase kõrvust ühtki sõna. Ta on miskipärast kindel, et praegu otsustatakse Aroni saatust. Ei, Aron ei tohi surra. Aron, kes on hoidnud isa ja ema haua korras, Aron, kellega nad on hulkunud kevaditi põldudel ja metsas ning kellega võib rääkida absoluutselt kõigest, ei või surra. Ärevusest hing kinni jäämas, vaatab ta neid pärani silmi.
Nad istuvad kolmekesi lauas, on söönud, aga ei tõuse veel. Söögi ajal alanud arutlus on puhkemas tüliks. Mihhaili nägu on pilves. Ta vaatab otse enda ette lauale.
„Nojah, kui nad seal teevadki midagi …” pomiseb ta poolihääli ning nad kõik vaatavad suletud tagatoa ust. „Ilmatu maa, vea kohale ja pärast …” Ta ei ütle, mis „pärast”, aga see on siiski öeldud selgemini kui otse.
„Sina tead, jah, alati kõige paremini,” tormitseb Mattias, „alati tahad sa otsustada meie eest. Arst ju ütles, et haigla, siis viimegi haiglasse.”
Mattias tõuseb järsult, mõõdab pikkade sammudega tuba ning süütab siis akna alla seisma jäädes plotski. Mattias kannab kampsuni all vöödilist madrusesärki. Toomas näeb selle luitunud serva. Varem oli ta väga tahtnud ise seda särki kanda, aga see oli liiga suur. Nüüdki oleks suur, sest Mattias ei jää kasvult Mihhailile põrmugi alla, aga nüüd on särk väga must. Mattias peseb teda hirmus harva. Õigemini ei teegi seda enam ise; ainult vahel, kui ta jälle mõned ööd on ära olnud, on higilehk särgist nõrgem ja triibudki selgemad.
„Polnud ta nii kindel ühtigi, et seal terveks teevad,” ei jäta vanem vend tusatsedes. „Ja kes ütleb, et tal seal parem on?”
Nad on väga erinevad, need kaks vanemat venda. Kuigi kasvu ja kontigi samaga mõõdetud. Üks pikaldane, lopsakat roostepunast karva, rohmakas ja massiivne kui põllukivi. Teine viimistletud, sile, valgetverd ja naiste pilku püüdev. Aga rahutut tuld hõõguvad nad mõlemad.
Toomal pole suuremat lähedust kummagagi. Kuigi Mihhaili ta austab, sest Mihhail on nende tugi. Austab, aga ei armasta. Pigem armastaks ta ilusat lõbusat Mattiast. Vist armastaski kunagi, siis kui Mattias veel ei joonud ning õpetas talle ujumist, maadlust ja natuke isegi poksi. See kõik oli kohe peale Mattiase mereväes teenimist. Aga nüüd pole tema peas muud kui seelikud ja viin. Kuid mis tähtsust on sel kõigel praegu? Ja Toomas ootab, ahistav ärevus pigistamas kurgus. Tagakambris köhitakse pikalt, siis nagiseb voodi keha survest. Nad kuulavad, vaikivad. Ja siis miski kui plahvataks Toomas. Ta teab ainult üht, Aron ei tohi … ei tohi …
„Sa viid Aroni haiglasse, sa pead …”
Tooma kõrge poisihääl väreleb, ähvardab katkeda pingest. Helesinised pärani silmad on suunatud tungivalt kõige vanemale.
„Õige, vennas, ei jäta teda keegi siia kustuma, kui tema ei vii, siis viime ise.”
Mattias noogutab toetavalt nooremale. Suur seinakell lööb rahulikult, mõjukalt õhtutundi, Mattias heidab kellale pilgu. Tema liigutused on muutunud kärsituks. Ta läheb ukse juurde ning haarab nagist oma vatijope. Ajab selle selga ning jääb nüüd hetkeks kõheldes silmitsema Aroni mustjaskoheva karvaga mütsi. Laua ääres istuvad vennad jälgivad vaikides tema tegevust.
„See on Aroni müts.”
Mihhaili hääl on muutunud, nägugi on tumenenud sinna valgunud verest. Mattias justkui ei kuulekski, vaatab häirimatult mütsi edasi. Aga kuigi on valmis mütsi haarama, ei tee ta seda mitte. Samas ilmub tema näole imelik muie. Ta pöörab ringi, astub otse üle põranda tagakambri poole ning avab ukse.
„Laenad, vennas, oma mütsi, mis?” küsib ta lauasistujate poole selga pöörates haigelt.
„Mütsi? Jaa, muidugi …”
Aron, kes lamab külili, ajab end nüüd küünarnukkidele toetudes istuli ning naeratab.
„Jaa,