Gort Ashryn III osa. Rahu. Leo Kunnas
Читать онлайн книгу.
organiseeris läänikeskusesse sõiduks konvoi, mille koosseisu kuulus mitukümmend vana rohmakat õhuautot. Autod liuglesid aeglaselt, vaevalt viiesajakilomeetrise tunnikiirusega majesteetlike mägede kohal.
Istusin veoautos koos sõduritega, kes olid mind ja Heinzi nelja päeva eest varitsenud. Kümmekonnaülem viibis loomulikult oma võitlejate juures, ja kuna olin siin, olid ka sadakonnaülem ja tuhatkonnaülem samas autokastis platsi võtnud. Nad elasid mulle kaasa, nagu oleksin nende väeosas eluaeg teeninud.
Kohe pärast õhkutõusmist võtsid võitlejad laulu üles. See oli kurb lugu kellestki mitusada ajatsüklit tagasi elanud suurisandast, kes oli kahevõitluses tapetud mürgistatud relvaga.
Gravimootoriga auto liikus hääletult. Noored kuningliku lindputuka embleemiga poisid ja tüdrukud istusid kahes reas, nägudega vastamisi, laserpüssid süles. Read andsid laulujärje kordamööda teineteisele üle nagu noahoope vahetavad isandad.
Pikkade vokaalide meloodilised kordused näisid igatsusena millegi järele, millele ma ei oska nime anda. Caladál, Kuningliku Koja ja Calad Faeli ametlik keel, on hoopis kõlavam kui rënkešh ning see andis iidsele laulule eriliselt eheda ja nukra tämbri. Sellest nukram oli ainult teadmine, et see on esimene ja viimane kord, mil seda laulu kuulen.
Heinz istus nende keskel ja laulis kaasa. Kui ma poleks teadnud, et ta on mu lahingupaariline, poleks ma suutnud teda teiste hulgast eristada. Võib-olla oli meile antud libaidentiteet tõesti liiga realistlik, lausa nii võimas, et hakkas meie oma isiksust alla neelama.
Ühel hetkel tajusin, et laul oli küll nukratooniline, kuid lauljad ei olnud üldsegi õnnetud. Vastupidi, neid vaadates oli kerge mõista, et nad on oma sisimas tegelikult õnnelikud.
Mul ei olnud aimugi, kui õnnelikud on Maa Föderatsiooni kodanikud. Kas nad on rahulolevamad mõnel Kesksektori suurplaneedil või hoopiski kusagil Perifeeria kolkakoloonias? Kuivõrd pidas taruslummi elanik ennast multitriljardärist õnnetumaks? Kas president oli oma eluga rohkem rahul, kui mõni end vabatahtlikult väljaspoole ühiskonda asetanud erak? Ma ei teadnud vastuseid.
Kahtlemata oli Maa Föderatsioonil kõike rohkem – palju enam inimesi, ruumi, energiat, uusi tehnoloogiaid, rikkust, heaolu. Tegi see inimesi õnnelikumaks või rahulolevamaks? Nähes neid hingestunult laulvaid noormehi ja neide, oli mul seda raske uskuda.
Mõistsin üht – inimene ise ei oska oma õnne näha. Seda peavad nägema teised. Õnn muutub väärtuslikuks alles siis, kui see kaotatakse või ära võetakse.
Kõik see, mida ma nägin, oli kaduvik. Meie, föderaalarmee sõdurid, pidime tulema kosmosest, et muuta need inimesed õnnetuks.
Kuidas võis president säärase otsuse teha? Kuidas küll said senaatorid otsuse poolt hääletada ning valitsus selle ellu viia?
Kerge on omaks võtta, et inimesed kasvavad, arenevad ja muutuvad järk-järgult, natukehaaval, pisku võrra iga elatud päevaga. Palju raskem on mõista järske, seletamatuid muutusi, mis mõnikord inimteadvuses aset leiavad, seda enam juhul, kui pole erilist põhjust või nähtavat ajendit murrangu toimumiseks.
Olin üks mees, kui sellesse õhuautosse istusin, ning teine, kui sealt väljusin.
Olin varemgi meie presidenti negatiivselt suhtunud, teda põlanud, võib-olla isegi vihanud. Selles ei olnud midagi erilist. Ma ei usu, et oleks leidunud ühtegi föderaalarmee võitlejat välimarssal Tian Guan IV-ndast alates kuni viimase õppursõdurini välja, kes oleks teda austanud või armastanud.
Nüüd vihkasin president Dong Yuani juba sedavõrd, et olin valmis teda tapma. Olin valmis maha lööma ka kõik sõja poolt hääletanud senaatorid, samuti kaitse- ja siseministri, kes saatusliku otsuse ellu viisid.
Ükski sõdur ei tohiks oma presidenti ja valitsust nõnda vihata nagu mina. Võib-olla oleks olnud õigem, kui oleksin pöördunud tuhatkonnaülema poole ja öelnud, et ma pole isand Rrafšh Dörrëräšh I, vaid hoopiski Anton Irv VIII, samasugune tuhatkonnaülem nagu temagi, ainult et Maa Föderatsiooni relvajõududes, ning avaldanud soovi tema poole üle minna?
Ma ei kaalunud sellist võimalust. Ma poleks vaaginud seda ka siis, kui Aišat ja lapsi poleks olnud. Sain aru, et see oli veel üks põhjustest, miks mind oli selle ülesande jaoks valitud.
Ma ei olnud enam see, kes olin varem, kui astusin Calad Faelil Oriëndëzi linnas võitlusareenile, aga keegi peale minu ja mu lahinguarvuti ei teadnud seda.
Kuninglik võitlusareen meenutas Vana-Rooma aegset Circus Maximust või Xin Beijingi Kristallstaadioni, kus iga nelja aasta järel peetakse olümpiamänge. Binghuareni Ühiskonna kristallolendid olid ehitanud selle inimkonnale kingituseks, et mälestada kuuendas maailmasõjas hukkunuid.
Kolossaalne rajatis mahutab umbes kakskümmend kaheksa miljonit pealtvaatajat ning kuulub nüüdisaegsete maailmaimede hulka. Inimesed ise poleks kindlasti säärast hiigelstaadioni ehitanud, kus kümmet kilomeetrit joostakse ühe ringiga. Kahtlen, kas hirmkalli pileti ostnud pealtvaatajad seal üldse midagi nägid, küllap vaatasid niisama holokujutisi. Neid võinuks koduski näha.
Aga siin polnud karta, et pealtvaatajad võiksid areenil toimuvast ilma jääda. Ka muidu oli võitlusareen ratsionaalselt ehitatud, näiteks õhuautode parklad olid rajatud otse tribüünide alla. Võitlejad parkisid autod ning siirdusid koos relvadega istekohtadele. Kuninglike relvajõudude sõdurid pidid oma relvi alati ja igal pool kaasas kandma, ka puhkusel või avalikel üritustel.
Suundusin koos tuhatkonnaülemaga kahevõitluses osalejate ruumidesse, kuhu oli asja ainult isandaseisuses meestel. Isand Cerën Orianë alluvad olid mind väeossa toonud, seega olin tema külaline. Kuna olin tema kaitse all, oli iseenesestmõistetav, et ta võttis endale ka minu ssérallëri kohustused.
Ssérallërtähendas otsetõlkes auvenda. Tema roll oli palju tähtsam, kui sekundandil Maa ajaloolistel duellidel. Ta ei olnud ainult nõuandja. Ssérallër pidi toimetama oma hoolealuse võitlusareenile, jälgima, et ta käituks väärikalt ja võitleks ausalt, ning juhul kui ta tapetakse, korraldama seisusekohased matused. Seda muret ei tahtnud ma isand Cerën Orianële valmistada.
Loovutasin relva, rakmed ja välivormi ning need pandi spetsiaalsesse ruumi hoiule. Viis antitumeainepommi olid ka kõik kenasti rakmetesse pakitud. Asemele sain mingist looduslikust materjalist õhukese särgi ja püksid. Ka nendel toimingutel polnud ühtegi robotit abistamas.
Olin peitnud oma lahinguarvuti pisikese kuningliku lindputuka kujutisega amuleti sisse. Säärane talisman ei äratanud kahtlust, kuna iga Kuningliku Koja sõjamees kandis seda. Andsin amuleti isand Cerën Orianë kätte, sest seda viga ei tasunud küll teha, et arvuti identiteedikontrolli kaasa võtan.
Seekord ei piirdunud asi isiku tuvastamisega. Kogu keha skaneeriti biosensoorse akustikaga ning läbisin peaaegu sama põhjaliku kontrolli nagu föderaalarmee korralisel arstlikul läbivaatusel.
Tehislikke kehaosi, geneetilisele koodile mittevastavaid kudesid või keelatud, võitlusvõimet tõstvaid aineid minu juurest ei leitud. Ka noad läbisid sama põhjaliku kontrolli. Test näitas, et need ei sisalda midagi peale iidse taotud terase.
Olime nüüd kahevõitluseks valmis, aga veel oli vara soojendust tegema hakata, sest elu ja surma peale võideldi alles pärastpoole, kui tavalised, paljakäsi peetavad jõukatsumised olid lõppenud. Neid oli täna neliteist.
Olin päeva ainus noaväljakutsuja. Noaväljakutsuja saatuseks oli oodata oma tundi.
Isand Cerën Orianë juhatas mind väikesesse, tõeliselt arhailises stiilis kujundatud ruumi, kus oli lillaka süüga puidust laud, paar tooli ning kividest laotud kolle, kus põles elav tuli.
Mees pani noad lauale ning ulatas mulle kuningliku lindputuka kujutisega talismani. „Olgu jumal Tema Tähehiilgusele armuline! Toogu see sulle täna õnne,” lausus ta.
„Isand, kas teie läänis võideldakse tihti elu ja surma peale?” küsisin jutujätkuks.
„Harva. Õigupoolest üpris harva.”
„Kas olete ise kordagi noavõitluses osalenud?”
„Olen.