Gort Ashryn III osa. Rahu. Leo Kunnas
Читать онлайн книгу.
ülema ükskõikne olek oli hetkega haihtunud. „Ärge raisake ilmaasjata odasid! Samuti ärge alandage end meie ees säärasel kombel, enne kui surete,” lausus ta selle teo peale põlglikult ja kummardas pärslaste suunas.
Kuninglik saadik vaikis hetke, justkui mõeldes, mida vastata. Järsku tõmbas ta tupest mõõga ning raius üheainsa hoobiga oma alatul kaaslasel pea maha.
Oli täiesti vaikne. Kuulsin, kuidas maharaiutud pea vaikselt mütsatades vastu maad põrkas. Peata ratsanik vajus kokku, libises sadulast ning jäi eikellegimaale lamama. See mees oli esimene neist tuhandetest, kes peagi pidid talle järgnema.
Pärsia kuninga saadik tuli korraks hobuse seljast maha ning kummardas nüüd omakorda. Seejärel ratsutas ta koos järelejäänud kaaslasega omade juurde tagasi. Kolmas hobune sörkis tühjalt nende sabas.
Ei läinud kaua aega, kui vaenuvägi liikuma hakkas.
Kostis viis kumedat gongilööki ning sidemehed tõstsid kollased signaallipud. See tähendas lahinguvalmidust beeta.
Laskusin ühele põlvele ning varjusin üleni kilbi taha. Minu taga olev võitleja nihkus lähemale, tõstis oma kilbi meie kohale ning toetas selle vastu mu kilbiserva. Keegi ei kõhelnud ega kohmitsenud. Nelisada faalanksisse kuuluvat poissi moodustasid paari sekundiga hiiglasliku soomuskilpkonna.
Järgmised nelisada võitlejat tõmbasid igaüks nooletupest noole ja asetasid selle vibunöörile. Nad ei tõmmanud veel vibusid vinna. Nende taga laadis viiskümmend lahingupaari odaheitjatesse odasid. Kõige taga paiknes kakskümmend katapulti. Neljaliikmelised meeskonnad sikutasid nende vastukaalud üles ning seadsid viskemasinad laskevalmis.
Olime selleks lahinguks põhjalikult valmistunud. Oli see ju meie esimene suur eksam sõduriks saamise pikal teel. Ülemveebel Singhil oli õigus. Kahe aastaga olid kasvatajad muutnud meid poisteks, kellega ei tasunud nalja teha.
Pärslaste esimesed rivid jõudsid lõksuni ning maskeeriv varikatus varises tungleva meestehulga raskuse all sisse. Auk neelas aina uusi ja uusi ohvreid, sest tagumised surusid peale. Vaenlastel polnud enam võimalik alustatud pealetungi peatada, isegi kui nad oleks seda tahtnud.
Kümned ja sajad pärslased ajasid end ise sedaviisi teibasse. Oleksin tahtnud kõrvad kinni toppida, et mitte kuulda surijate, haavatute ja jalge alla trambitute meeleheitlikke karjeid, kuid ma ei saanud, sest pidin hoidma kilpi ja oda.
Vaenlaste surnukehad, haavatud ja elavad täitsid kraavi meie ees ning üha uued ja uued vaenlase sõdurid jätkasid üle selle inimaugutäite edasitungi. Nad astusid kolmjalg-ogade otsa ning takerdusid jalgupidi hundiraudadesse. Lõksud tõmbasid nende hoogu maha, kuid nad pressisid kangekaelselt edasi.
Meie kilbimüüri tabas noolterahe. Nooli sadas tihedalt, kuid päikese varjutamisest oli asi kaugel. Selle vastu poleks mul küll midagi olnud. Nooltesadu ei suutnud meile kahju tekitada. Peagi kuulsin nelja gongilööki, mida korrati padatrummidega. See oli märguanne lahingutoetusüksustele vastutule avamiseks.
Koondtule ala paiknes otse meie nina ees, vaevalt veerandi staadioni kaugusel. Nooled, odad ja kivid lendasid üle peade ning tegid pärslaste hulgas kohutavat laastamistööd. Vaenuvägi pressis laipu ja haavatuid jalge alla tallates edasi. Meie poisid ei jõudnud piisavalt kiiresti vibusid vinna tõmmata ning odaheitjaid ja katapulte laadida, et neid kõiki tappa.
Surmakarjed tulid lähemale. Mind valdas õudus. Olin valmis põgenema ükskõik kuhu, et ainult mitte kuulda hääli, mida teevad sajad inimesed, kelle elu maha jätab. Kuid ma ei söandanud ennast liigutadagi.
Need, kes surra ei oska, pannakse magama.
Kuulsin kolme gongilööki. Lahinguvalmidus alfa oli välja kuulutatud.
Ma ei mõelnud enam millestki. Hüppasin püsti ning tõstsin kilbi, sest mind oli õpetatud nii tegema. Silmanurgast nägin rohelisi signaallippe lehvimas ning padatrummid kumisesid mu südamelöökidega samas rütmis.
Nagu üks mees liikus meie faalanks vaenlastele vastu, et nende pealetungihoog summutada. Nihutasin kätt piki odavart tahapoole, et anda relvale suuremat löögiulatust. Pronksist tagaotsik hoidis oda hästi tasakaalus.
Tõrjusin kilbiga mulle rinnutsi peale rüsiva turske pika habemega pärslase mõõgahoobi. Olin korralikult harjutanud ning lahinguarvuti oli määranud minu füüsilise jõu koefitsiendiks 1,32. See tähendas, et olin selles holosimulatsioonis umbes kolmandiku võrra tugevam kui keskmine täiskasvanud inimene.
Jõud üksi otsustas vähe. Määrav oli hoopiski väljaõpe ja meeskonnatöö. Kõige olulisem oli muidugi see, et meid kamandasid vanad kaadriallohvitserid, kes polnud elus palju muud teinudki, kui oma alluvaid juhtinud.
Astusin sammukese ettepoole ning lõin pärslasele oda kõhtu, rinnaturvisest allapoole, täpselt nii, nagu olin õppeplatsil sadu kordi teinud. Torkama pidi poolviltu, et oda ei jääks selgroo taha kinni. Vastasel juhul oleks olnud seda raske välja tõmmata.
Rebisin relva välkkiire rapsakuga tagasi ning kisulised kidad rebisid mehe kõhu sügavalt lõhki. Nägin silmanurgast, kuidas tema soolikad kõhuõõnest välja valgusid, enne kui ta kukkus. Toshio torkas samal hetkel läbi pärslase, kes oli andmas minu pihta mõõgahoopi.
Thermopylae lahing oli alanud.
Esimest korda surra ei ole kerge.
Need olid mu isa sõnad. Rohkem polnud ta midagi öelnud. Vana kindral oli vaikides mu kõrval kõndinud, kui me jalgsi kooli läksime. Sinna oli pikk tee, üle kaheteistkümne kilomeetri ning tol päeval ei lennanud ma kohale gravimootoriga.
See oli ainuke kord, mil isa mind kooli saatis. Mõne aja eest olin saanud kaheksa-aastaseks ja teine klass oli jõudnud lõpusirgele. Jäänud oli Thermopylae lahingu holosimulatsioon.
Meie klassijuhataja staabiveebel Zaitsev oli öelnud, et me kõik, viimane kui üks, peame surema. Mul oli hirm. Inimene kardab tundmatut.
Mu isa teadis seda. Ta oli selle kõik ise läbi elanud. Ta oli mu vanemaid vendi kasvatanud ja nad üksteise järel lahingukooli saatnud. Ta teadis, millal on vaja olla toeks. See oli esimene kord, mil ma oma lapsearuga tajusin, kui palju isa minust tegelikult hoolib.
Hiljem, sõjakooli pedagoogikakursusel, kus föderaalarmee kasvatussüsteemi alused ohvitserihakatistele põhjalikult selgeks tehakse, sain teada, et Thermopylae lahingus ongi õppe-eesmärgiks suremine.
Pärast Thermopylae lahingut peab iga õppur oskama surra.
See lahing on üks kolmest kõige tähtsamast holosimulatsioonist, kus hinnatakse õppurite edasijõudmist. Need on kontrollõppused, mida kunagi ei panda seisma, juhtugu mis tahes. Neil kordadel ei anta kellelegi teist võimalust.
Järgmine säärane õppus oli kavas kahe aasta pärast, neljandas klassis.
Pärast Stalingradi lahingut peab iga õppur olema võimeline tegema seppuku.
Kool lõppes Suurinvasiooni holosimulatsiooniga kuuendas klassis. Pärast seda pidime olema valmis vandetõotuse andmiseks ja lahingukooli astumiseks.
Thermopylae ja Stalingradi lahingud olid mu lapsepõlve kaks kõige eredamat mälestust. Ka New York’i kaitselahing oli olnud väga raske, kuid kuuendas klassis ei olnud me enam lapsed. Siis me juba teadsime, mida elult oodata.
Mõistmisele jõudmine oli nõudnud aega. Kool oligi selleks, et meid sõdurieluks ette valmistada. Need kaks holosimulatsiooni olid selgusele jõudmise põletavad teetähised.
Nende lahingute mälestused olid juurdunud sügavale mu alateadvusse. Ma ei oska leida muud põhjust, miks pärast välimarssal Tian
Guan IV antud psii-impulssi juhtus mu teadvuses midagi, mis need ellu äratas.
Olin harjunud tahteimpulsse andma. Neid saanud olin harva. Ma ei kujutanud tegelikult ette, kuidas need võiksid eri olukordades mõjuda. Nüüd avanes mul võimalus targemaks saada.
Tegelikkus ei kadunud kuhugi. Selle kõrvale tekkis lihtsalt veel kaks reaalsust, mille olin kunagi ammu läbi elanud.
Stalingradi