7. Signý sünnitab Sinfjötli

      Nüüd on öeldud, et ükskord, kui Signý oma kambris istus, tuli tema juurde nõid, kes oli võlukunstides väga osav. Signý ütles talle: „Ma tahan, et me isekeskis kuju vahetaksime.“ Nõid ütles: „Saagu sinu tahtmine!“ Siis tegi ta osavate trikkidega nõnda, et nad vahetasid teineteisega oma välisilme.

      Nagu Signý oli soovinud, jäi nõid tema asemele istuma ja läks õhtul kuningaga voodisse. Kuningas ei saanud üldse aru, et see polnud Signý, kes tema juures oli.

      Aga Signý enda kohta räägitakse seda, et ta läks oma venna koopasse ja palus seal endale ööseks peavarju anda – „sest ma olen metsa ära eksinud ega tea enam, kuhu minna.“

      Sigmundr ütles, et Signý võib tema juurde jääda, sest ta ei tahtnud üksikule naisele öömaja keelata. Pealegi arvas ta teadvat, et too ei tasu tema külalislahkust reeturlikkusega.

      Siis läks Signý tema juurde tuppa ja nad istusid maha sööma. Sigmundi pilk liikus tihti Signý peale ja ta pani tähele, et naine on nägus ja kena. Kui nad olid kõhu täis söönud, ütles Sigmundr naisele, et tahaks temaga öösel voodit jagada. Naine ei olnud vastu ning Sigmundr hoidis teda kolm ööd järjest enda juures. Seejärel läks Signý koju, sai taas nõiaga kokku ja palus, et nad oma kuju tagasi vahetaksid. Nii sündiski.

      Ja kui möödunud oli piisavalt palju aega, sünnitas Signý poisslapse, kellele anti nimeks Sinfjötli. Kui poiss vanemaks sai, tuli välja, et ta on suur, tugev ja nägus ning igati Völsungite soo vääriline. Sinfjötli ei olnud veel kümneaastanegi, kui Signý ta Sigmundi juurde koopasse saatis.

      Signý ise oli eelmisi poegi proovile pannud nõnda, et kui ta neil käte ümber varrukaid kinni õmbles,19 torkas ta nõelaga nahast ja lihast läbi. Nemad polnud suutnud valu kannatada ja hakkasid karjuma. Nõnda tegi Signý ka Sinfjötliga, aga too ei liigutanud raasugi. Siis tõmbas Signý tal särgi seljast, nii et poisi nahk tuli koos varrukatega maha, ja ütles, et see pidi talle nüüd küll haiget tegema. Aga poiss vastas: „Väikeseks peab Völsung sellist valu!“

      Siis läks poiss Sigmundi juurde, kes käskis tal tainast sõtkuda, kuni ta ise lõkkepuid otsib. Sigmundr andis jahukoti poisi kätte ja läks ise puid tooma, aga kui ta tagasi jõudis, oli Sinfjötlil juba leib valmis küpsetatud. Sigmundr küsis, kas poiss jahu seest midagi ei leidnud.

      „Mulle näib,“ ütles poiss, „et kui ma sõtkuma hakkasin, oli vist jahu sees midagi elavat. Aga mis see ka polnud, ma sõtkusin selle taignasse.“ Siis Sigmundr naeris ja ütles: „Ma ei taha, et sa seda leiba õhtusöögiks sööksid, sest sa sõtkusid sinna suure mürkmao!“

      Sigmundr oli nii kõva mees, et võis endale viga tegemata mürki süüa, kui tahtis. Sinfjötlil polnud sellest midagi, kui mürk talle naha peale sattus, aga süüa ega juua ta seda ei võinud.

      8. Sigmundr ja Sinfjötli panevad selga hundihamed

      Nüüd räägitakse, et Sigmundile näis Sinfjötli esialgu liiga noorena, et hakata koos temaga kätte maksma. Selle asemel tahtis ta esmalt poissi harjutada mõningaid raskusi taluma. Selleks hakkasid nad suviti metsas ringi käima ja raha pärast inimesi tapma. Poiss tundus Sigmundile iseloomu poolest vägagi Völsungite sarnasena, ehkki ta ikka veel arvas, et Sinfjötli on kuningas Siggeiri poeg. Sigmundr arvas, et poisis on kokku saanud tema isa kurjus ja Völsungite vägi. Peale selle näis talle, et poiss ei hooli suuremat oma sugulastest, sest Sinfjötli tuletas Sigmundile tihti meelde tema vimma ja õhutas teda kuningas Siggeiri tapma.

      Siis juhtus ükskord, et nad läksid jälle metsa röövsaaki otsima, aga leidsid hoopis ühe maja, kus magasid kaks suurte kuldvõrudega ehitud meest. Nood olid needuse alla pandud kuningapojad ning nende kohal rippusid nende hundihamed. Ainult igal kümnendal päeval võisid nad hundinahkade seest välja tulla. Sigmundr ja Sinfjötli panid endale hundihamed selga ega saanud neist enam välja, sest nahkadega tuli kaasa nende võlujõud. Nüüd ulgusid nad huntide kombel, aga said mõlemad teineteisest aru.

      Siis läksid nad metsa, et kumbki võiks seal oma teed minna. Nad arutasid isekeskis, et inimesi ründavad nad ainult siis, kui neist emma-kumma vastas on seitse meest, aga mitte rohkem. See aga, kes hätta satub, teeb teisele märguandeks hundihäält. „Ärgem seda kokkulepet murdkem,“ ütles Sigmundr, „sest sa oled noor ja kartmatu ning jahimeestele meeldiks väga sind kätte saada.“

      Siis läksid nad mõlemad oma teed. Aga kui nad olid teineteisest lahkunud, kohtas Sigmundr korraga seitset meest ja tegi hundihäält. Kui Sinfjötli seda kuulis, tuli ta kohale ja tappis nood kõik ning nad lahkusid jälle teineteisest.

      Aga Sinfjötli polnud metsas veel kuigi kaugele jõudnud, kui ta kohtas ühtteist meest. Ta võitles nendega ja läkski nõnda, et ta tappis lõpuks nad kõik, aga ta sai ka ise tõsiselt viga ja jäi ühe tammepuu alla puhkama. Siis jõudis sinna Sigmundr ja küsis: „Miks sa mind appi ei kutsunud?“ Sinfjötli vastas: „Ma ei tahtnud sinu abi. Sina palusid mu abi, et tappa kõigest seitset meest, aga mina, kes ma olen vanuse poolest kõigest laps su kõrval, ei tahtnud sinu abi, et tappa ühtteist!“

      Sigmundr hüppas talle sellise hooga kallale, et Sinfjötli vankus ja kukkus maha, ning Sigmundr lõi talle hambad kõrri. See oli üks nendest päevadest, kui nad ei saanud hundinahkade seest välja tulla. Sigmundr viskas Sinfjötli üle õla ja kandis ta tagasi majja. Seal valvas ta teda, aga hundihamede kohta ütles Sigmundr, et trollid neid võtku.

      Ühel päeval nägi Sigmundr kahte nirki, kellest üks hammustas teist kõrist, aga jooksis ise seejärel metsa ning tuli sealt tagasi lehega, mille ta haavale pani. Seepeale hüppas teine nirk tervena üles. Sigmundr läks majast välja ja nägi, et tema poole lendas kaaren, leht kaasas, ja andis selle talle. Sigmundr tõmbas lehega üle Sinfjötli haava ja poiss hüppas tervena püsti, otsekui poleks ta kunagi haavatud olnudki.

      Seejärel läksid nad koopasse ja ootasid seal, kuni võisid jälle hundihamedest välja tulla. Siis võtsid nad nahad ja põletasid need lõkkes ära, et neist enam kellelegi halba ei sünniks.

      Needuse all olles olid nad kuningas Siggeiri riigis suuri tegusid teinud. Ja selleks ajaks, kui Sinfjötli oli täiskasvanuks saanud, näis Sigmundile, et ta oli teda juba küllalt proovile pannud. Ei läinud enam kaua aega, kuni Sigmundile tuli tahtmine oma isa surma eest kätte maksta, kui ta seda suudab.

      Ühel päeval asusid nad koopast teele ja jõudsid hilja õhtul kuningas Siggeiri linnuse juurde. Nad läksid eeskotta, kus seisid mõned õlleaamid, ja peitsid end sinna. Kuninganna sai teada, kus nad on, ja tahtis nendega rääkida. Kohtudes leppisid nad kokku, et maksavad öö saabudes oma isa eest kätte.

      Signýl ja kuningal oli kaks väikest last, kes mängisid põrandal kuldvõrudega, mida nad veeretasid mööda saalipõrandat ringi ja jooksid ise järele. Üks kuldvõru veeres saalist välja eeskotta, kus Sinfjötli ja Sigmundr end peitsid. Poiss jooksis võrule järele, et seda kätte saada, kuid nägi, et seal istuvad kaks suurt ja hirmuäratavat meest, peas kogu nägu katvad kiivrid ja seljas läikivad turvised. Poiss jooksis tagasi saali oma isa juurde ja rääkis talle, mida ta näinud oli. Siis hakkas kuningas kahtlustama, et teda tahetakse reeta.

      Signý kuulis nende juttu pealt. Ta tõusis püsti, võttis lapsed ja läks nendega välja eeskotta Sigmundi ja Sinfjötli juurde. Nad peaksid teadma, ütles Signý neile, et lapsed olid nad välja andnud – „ja minu nõu on selline, et tapke nad ära!“

      Sigmundr ütles: „Mina su lapsi tappa ei taha, kuigi nad mu