Hüpnotisöör. Lars Kepler
Читать онлайн книгу.
tagasi ninale.
“Kas meil on tegemist mõrvariga, kel on kirurgioskusi?” küsib Joona.
Nõel raputab pead ja Joona mõtleb endamisi, et Katja Eki tapja pidi olema erakordselt vägivaldne ja pööraselt raevukas, kui ta kaks tundi hiljem tagasi tuli, ohvri ümber keeras ja veel ka tema keisrilõikearmi lahti lõikas.
“Vaata, kas teistel kehadel ka midagi sarnast näha on.”
“Kas prioriteerime seda?” küsib Nõel.
“Jah, ma arvan küll,” vastab Joona.
“Kõhkled?”
“Ei.”
“Aga sa tahad ju, et me prioriteeriksime kõike,” väidab Nõel.
“Umbes nii,” naeratab Joona ja lahkub ruumist.
Parkimisplatsil autosse istudes hakkab tal külm. Ta käivitab mootori, sõidab Retziuse teele, keerab kütte tugevamaks ja valib peaprokurör Jens Svanehjälmi numbri.
“Svanehjälm,” kostub torust.
“Joona Linna siinpool.”
“Tere hommikust… Rääkisin just Carlosega – ta ütles, et sa võtad ühendust.”
“Natuke raske on öelda, millega tegu,” sõnab Joona.
“Sa sõidad praegu või?”
“Ma sain just kohtumeditsiinis ühele poole ja mõtlesin haiglast läbi astuda, mul on tõesti vaja ellujäänud ohver üle kuulata.”
“Carlos selgitas mulle olukorda,” ütleb Jens. “Me peame seda asja kuidagi kiirendama. Kas said kurjategija profiili koostamise grupi käima?”
“Ühest roimariprofiilist ei piisa,” vastab Joona.
“Ei, ma tean küll, ma olen sinuga samal seisukohal. Kui meil üldse on mingit võimalust vanemat õde kaitsta, siis tuleb meil poisiga rääkida, ja täpselt nii ongi.”
Ühtäkki näeb Joona ilutulestikuraketti hääletult lõhkemas – helesinine täheke kõrgel Stockholmi katuste kohal.
“Ma olen kontaktis…” jätkab Joona häält puhtaks köhatades, “olen kontaktis Susanne Granatiga sotsiaalametist ja mõtlesin kaasata psühhiaater Erik Maria Barki, kes on ekspert šoki ja trauma ravi alal.”
“Sellega on korras,” lausub Jens rahustavalt.
“Siis ma sõidan otse neurokirurgiasse.”
“Ma arvan küll.”
6
Öö vastu kaheksandat detsembrit
Mingil põhjusel on Simone ärkvel juba enne, kui telefon Eriku öökapil kõige vaiksema kõlinatooniga helisema hakkab.
Erik pomiseb midagi õhupallidest ja serpentiinidest, võtab toru ja kiirustab magamistoast välja.
Ta sulgeb enne vastamist enda järel ukse. Hääl, mida Simone läbi seina kuuleb, kostub tundlik, peaaegu õrn. Mõne hetke pärast hiilib Erik tagasi magamistuppa ning Simone küsib, kes helistas.
“Keegi mees… politseikomissar, ma ei kuulnud, mis ta nimi oli,” vastab Erik ja selgitab siis, et peab Karolinska haiglasse sõitma.
Simone heidab pilgu äratuskellale ja paneb silmad kinni.
“Maga nüüd, Sixa,” sosistab Erik ja lahkub toast.
Öösärk on keerdunud ümber Simone keha ja pitsitab vasakut rinda. Ta sätib selle korda, keerab küljele ja kuulab siis vaikselt lamades Eriku liikumist korteris.
Mees riietub, sobrab midagi otsides riidekapis, kasutab kingalusikat, lahkub korterist ja keerab ukse enda järel lukku. Pisukese aja pärast kuuldub välisuks mehe selja taga sulguvat.
Simone lebab voodis, püüab tükk aega magama jääda, aga und ei tule. Talle tundub, et Erik ei tundunud rääkivat politseinikuga, ta hääl oli selleks liiga rahulik. Võib-olla oli mees lihtsalt väsinud.
Simone tõuseb üles ja käib pissil, joob natuke jogurtit ja heidab uuesti pikali. Nüüd hakkab ta mõtlema sellest, mis juhtus kümme aastat tagasi, ega saa enam sõba silmale. Ta lebab veel pool tunnikest voodis, tõuseb siis istuli, paneb seinalambi põlema, võtab telefoni, uurib numbrinäitu ja leiab sedamaid sissetulnud kõne. Ta teab, et peaks lambi ära kustutama ja magama jääma, kuid helistab siiski nähtud numbril. Kostub kolm kutsuvat signaali, seejärel klõpsatus ja Simone kuuleb naisehäält, kes naerab telefonist veidi eemal:
“Erik, jäta järele,” ütleb see naine lõbusalt, ja siis kostab hääl juba lähedalt: “Jaa, Daniella kuuleb. Halloo?”
Simone kuuleb, kuidas naine viivu ootab ja lausub seejärel küsivalt “aloha”, enne kui kõne katkestab. Simone jääb istuma, telefon käes. Ta püüab mõista, miks Erik ütles, et helistas politseinik, meespolitseinik. Ta tahab leida mõistlikku seletust, kuid ei suuda takistada mõtteid minemast kümne aasta tagusesse aega, mil ta äkitselt märkas, et Erik teda petab, et mees valetab talle otse näkku.
See juhtus olema sama päev, mil Erik andis teada, et on hüpnoosiga igaveseks lõpetanud.
Simonele meenub, et just tol päeval ta tavatul kombel oma vastavatud galeriis ei viibinud – võib-olla oli Benjamin koolist kodus, võib-olla oli ta päeva vabaks võtnud –, igal juhul istus ta nende Järfalla ridamajas heleda köögilaua ääres ja sorteeris posti ning märkas helesinist ümbrikku, mille adressaadiks oli Erik. Saatja aadressi kohal seisis vaid eesnimi: Maja.
On hetki, mil iga rakk su kehas teab, et miski on valesti. Võib-olla pärines reetmishirm lapsepõlvest, olles näinud, kuidas isale sarvi tehti. Isal, kes oli kuni pensionini politseinikuna töötanud ja suurepärase jälitustöö eest isegi medali saanud, kulus pikki aastaid avastamaks oma naise üha avalikumaks muutuvat truudusemurdmist.
Simone mäletab, kuidas ta tol õhtul lihtsalt peitu puges, kui vanemate vahel oli kohutav riid, mis lõppes sellega, et ema jättis perekonna maha. Mees, kellega ta viimastel aastatel läbi käis, oli üks naabritest, alkohoolikust enneaegne pensionär, kes varases nooruses oli sisse mänginud mõned süldibändiplaadid. Ema kolis koos temaga Hispaania päikeserannikul Fuengirolas asuvasse korterisse.
Simone ja tema isa jätkasid oma elu, surusid hambad risti ja nentisid, et pere olidki moodustanud alati vaid nemad kahekesi. Simone oli suureks kasvanud ja tal oli nüüd samasugune tedretäpiline nahk nagu emal, samad punakasblondid lokkis juuksed. Aga erinevalt emast oli Simonel naerusuu. Seda oli Erik talle korra öelnud, ja Simonele meeldis see iseloomustus.
Noorena oli Simone tahtnud kunstnikuks saada, kuid loobus, kuna hästi ei julgenud. Isa Kennet veenis teda korralikku, riskivaba ametit hankima; tulemuseks oli kompromiss. Simone läks õppima kunstiteadust, talle meeldis kõigi tudengite hulgas ootamatult hästi ja ta kirjutas mitu uurimust rootsi kunstnikust Ola Billgrenist.
Ülikooli ühel aktusel kohtas ta Erikut. Poiss tuli eksikombel teda õnnitlema, arvates, et Simone kaitses doktorikraadi. Oma eksitust mõistes ta punastas, palus vabandust ja tahtis ära minna. Ent miski, mitte ainult see, et poiss oli pikk ja ilus, vaid ka tema ettevaatlik maneer, sundis Simonet temaga juttu alustama. Nende vestlus muutus silmapilk lõbusaks ja huvitavaks ning viis muudkui edasi ja edasi. Nad kohtusid juba järgmisel päeval, et kinos Ingmar Bergmani “Fannyt ja Alexanderit” vaadata.
Simone oli olnud Erikuga abielus kaheksa aastat, kui ta avas värisevate sõrmedega ümbriku, mille saatjaks oli märgitud keegi Maja. Ridamaja köögilauale pudenes kümme fotot. Pildid ei olnud professionaalse fotograafi tehtud. Udused lähivõtted naiserinnast, suust ja kaelast, helerohelistest aluspükstest ja mustadest tihedatest lokkidest. Ühel pildil oli ka Erik, kes nägi välja üllatunud ja õnnelik. Maja oli armas, väga noor naine mustade jõuliste kulmudega. Tal oli suur tõsine suu. Ta lebas püksikute väel kitsas voodis, mustad juuksed katmas salkudena suuri valgeid rindu. Ta paistis rõõmus, palged punased.
Raske on pettasaamise tunnet taas esile manada. Juba pikka aega on kõik see üksainus suur kurbus ja veider, tühi tõmme