Elamise ja suremise kunst. Elu ja surma pühitsemine. Osho
Читать онлайн книгу.
uskuda pigem Kristusesse kui Buddhasse. Tegelikult, Buddhasse uskumine nõuab julgust, sest Buddha ütleb: „Ma räägin sulle täielikust surmast.“ See väike surm – see teda ei rahulda. Ta ütleb, et sellest väikesest surmast ei piisa, sa tuled jälle tagasi. Ma õpetan sulle totaalset suremist, lõplikku suremist. Lõplikku hävimist õpetan ma, nii et sa ei tule mitte kunagi tagasi, nii et sa kaod, sa haihtud olemisse, sind enam ei eksisteeri, sinust ei jää jälgegi järele.
Indias budism kadus, kadus täiesti. Nii suur, niinimetatud religioosne maa, ja budism kadus täiesti. Miks? Inimesed usuvad religioone, mis õpetavad, et sa elad pärast surma edasi, et hing on surematu. Buddha ütles, et ainus väärt asi on olemisest vabanemine. Budism ei saanud Indias ellu jääda, sest see ei katnud kinni su hirmu.
Buddha ei rääkinud inimestele: „Usu minusse.“ Seetõttu ta õpetus kaduski Indiast, et inimesed tahavad uskuda. Inimesed ei taha tõde, nad tahavad usku.
Usk on odav. Tõde on ohtlik, riskantne, raske; inimene peab selle eest maksma. Inimene peab otsima ja pole garantiid, et ta leiab, pole garantiid, et kusagil üldse on mingit tõde. Seda ei pruugi üldse olemaski olla.
Inimesed tahavad usku – aga Buddha ütles – ta viimane sõnum maailmale oli: „appo dipo bhava” – ole enda valgus. Ta jüngrid nutsid, kümme tuhat sannyasin’i ümbritses teda… muidugi olid nad kurvad, pisarad voolasid; nende isand oli lahkumas. Ja Buddha ütles neile: „Ärge nutke. Miks te nutate?“
Üks jüngritest, Ananda, ütles: „Sest sa jätad meid maha, sest sina olid meie ainus lootus, sest me oleme lootnud, kaua aega lootnud, et saavutame sinu kaudu tõe.“
Buddha vastas Anandale: „Ärge selle pärast muretsege. Mina ei saa teile tõde anda; keegi ei saa teile tõde anda, seda pole võimalik üle anda. Aga te saate ise selleni jõuda. Olge ise enda valgus.“
Minu suhtumine on samasugune. Sa ei pea minusse uskuma. Ma ei taha siia uskujaid, ma tahan otsijaid, ja otsimine on hoopis teistsugune fenomen. Uskuja pole otsija. Uskuja ei taha otsida, seepärast ta usubki. Uskuja tahab otsimist vältida, seetõttu ta usubki. Uskuja tahab, et talle kätte antaks, et teda päästetaks, ta vajab päästjat. Ta otsib alati messiat – kedagi, kes tema eest sööks, tema eest näriks, tema eest seediks. Aga kui mina söön, siis sinu nälga see ei vaigista. Keegi ei saa sind päästa peale su enda.
Ma vajan siin otsijaid, mitte uskujaid. Uskujad on kõige keskpärasemad inimesed maailmas, kõige väiksema intelligentsiga inimesed maailmas. Niisiis unusta uskumine, sa tõmbad endale sellega muret kaela. Kui hakkad minusse uskuma, siis tekib uskmatus – see peab tärkama, sest mina pole siin selleks, et su lootusi täita.
Mina elan omamoodi, ma ei arvesta sinuga. Ma ei arvesta üldse mitte kellegagi – sest kui hakkad teistega arvestama, ei saa sa elada ehedalt. Arvestad kõigi teistega – ja sa muutud võltsiks.
Georgi Gurdžijev rääkis oma õpilastele ühest kõige põhilisemast asjast: „Ärge lähtuge teiste arvamusest, muidu ei arene te kunagi.“ Ja kogu maailmas ongi nii, et kõik püüavad teisi arvesse võtta: „Mida mu ema arvab? Mida mu isa arvab? Mida ühiskond arvab? Mida mu naine, mu mees arvab?“ Mis puutub vanematesse – vanaemad kardavad isegi oma lapsi! Nad mõtlevad: „Mida meie lapsed arvavad?“ Inimesed lähtuvad teiste arvamustest – ja seda teevad miljonid. Kui sa arvestad aina igaühe ja kõikide arvamustega, siis ei saa sinust kunagi isiksust, sa oled lihtsalt üks segapudi. Sa oled nii palju teinud kompromisse, et oled juba ammu sooritanud enesetapu.
Öeldakse, et inimesed surevad kolmekümneaastaselt ja maetakse seitsmekümneselt. Surm on väga varajane – ma arvan, et kolmkümmend pole õige, surm saabub isegi varem. Kusagil umbes kahekümne üheselt, kui seadus ja riik tunnistavad sind kodanikuna, siis ongi see hetk, mil inimene sureb. Tegelikult, sellepärast nad sind kodanikuna tunnistavadki: nüüd pole sa enam ohtlik, sa pole enam metsik, sa pole enam toores. Nüüd on sinus kõik õigesti, kõik on sinus õigesti korda tehtud, nüüd oled sa ühiskonda vastu võetud. Nüüd antakse sulle õigus valida: rahvas usaldab sind nüüd, kui su intelligents on hävitatud – ja sa võid valida. Sind ei kardeta, sa oled kodanik, tsiviliseeritud inimene. Sa pole enam inimene, sa oled kodanik.
Ma ise olen tähele pannud, et inimesed surevad umbes kahekümne üheselt. Seejärel on postuumne eksistents. Hauaplaadile peaksime kirjutama kolm kuupäeva: sünd, surm ja postuumne surm.
Öeldakse, et arukas inimene teab, kuidas raskustega toime tulla ning tark inimene ei satugi raskustesse. Ole tark. Miks mitte juba eos juuri läbi lõigata? Ära hakka uskuma. Ja siis pole küsimust uskmatuses ning sellist kahesust ei teki kunagi, sul pole vaja otsida, kuidas sellega toime tulla. Palun ära satugi sellesse.
Tõde on individuaalne ja rahvamass ei hooli tõest. See hoolib lohutusest, see hoolib mugavusest. Rahvamass ei koosne maadeavastajatest, seiklejatest, inimestest, kes lähevad tundmatusse, kartmatutest inimestest – kes riskivad eluga, et leida oma elu ja kogu eksistentsi tähendust ja mõtet. Rahvamass tahab, et räägitaks selliseid asju, mida on kena, mõnus ja mugav kuulda. Ilma igasuguse omapoolse pingutuseta võib siis nende lohutavate valedega lõõgastuda.
Käisin viimati oma kodulinnas 1970. aastal. Üks mu vanu õpetajaid, kellega mul alati olid olnud väga soojad suhted, oli surivoodil, niisiis esimese asjana läksin tema juurde.
Ta poeg tuli uksele ja ütles mulle: „Palun ära sega teda. Ta on surma lävel. Ta armastab sind, ta on sind meenutanud, aga me teame, et ainuüksi sinu kohalolek võib temalt lohutuse ära võtta. Ja ta surmahetkel ära tee seda talle.“
Ma ütlesin: „Kui ta poleks suremas, siis oleksin seda nõuannet kuulda võtnud, aga ma pean teda nägema. Kui ta loobub oma valedest ja lohutusest ka alles surmahetkel, on ikkagi ta surmal suurem väärtus kui elul.“
Ma lükkasin poja kõrvale. Ma läksin majja sisse. Vana mees avas silmad, naeratas ja ütles: „Ma meenutasin sind ja samas see tegi hirmu. Ma kuulsin, et sa tuled linna ja mõtlesin, et võib-olla saan sind ühe korra veel enne surma näha. Aga samal ajal oli mul suur hirm, et sinuga kohtumine on ohtlik!“
Ma ütlesin: „Muidugi on see ohtlik. Ma olen tulnud õigel ajal. Ma tahan su enne surma kõigist lohutavatest kujutlustest vabastada. Kui sured süütult, siis on su surmal tohutu väärtus. Heida kõrvale oma teadmised, sest need kõik on laenatud. Heida kõrvale oma Jumal, sest see on vaid usk, ei midagi muud. Heida kõrvale kujutluspildid taevast ja põrgust, sest need on vaid su ahnus ja hirm. Kogu elu oled sa selliste asjade küljes rippunud. Vähemalt enne surma võta julgus kokku – nüüd pole sul midagi kaotada!
Surija ei saa enam midagi kaotada: surm hävitab kõik. Parem on, kui sa loobud lohutavatest kujutlustest ise ja sured süütult, tulvil imestust ja küsimusi, sest surm on kõige suurem elukogemus. See on kõige tipp.“
Vana mees ütles: „Seda ma kartsin, ja seda sa nüüd paludki. Ma olen kogu oma elu Jumalat teeninud ja ma tean, et see on vaid hüpotees – ma pole teda kunagi kogenud. Ma olen palvetanud taeva poole ja tean, et ühelegi mu palvele pole vastatud – pole kedagi, kes nendele vastaks. Aga see on olnud nii lohutav elukannatustes ja – muredes. Mida muud on ühel abitul inimesel loota?“
Ma ütlesin: „Nüüd pole sa enam abitu, nüüd pole muresid, kannatusi ja probleeme – need kuuluvad elu juurde. Nüüd on elu sul käest libisenud; võib-olla viibid sellel kaldal veel mõne hetke. Kogu julgust! Ära kohtu surmaga nagu argpüks.“
Ta sulges silmad ja ütles: „Ma annan endast parima.“
Kogu ta perekond kogunes ta ümber, nad kõik olid minu peale vihased. Nad olid kõrgest kastist, brahmiinid, väga ortodokssed ega suutnud leppida, et vana mees nõustus minuga. Aga tema jaoks oli surm niisugune šokk, et kõik valed kadusid.
Elus võid sa uskuda valesid, aga surmas tead sa väga hästi, et paberlaevukestest pole ookeanil mingit kasu. Parem on endale tunnistada, et sul tuleb ujuda ja paati pole. Paberlaevukese külge klammerdumine on ohtlik, see ei lase sul ujuda. Selle asemel et sind teisele kaldale viia, võid just selle tõttu uppuda.
Nad kõik olid vihased, aga ei suutnud midagi öelda. Vana mees naeratas, silmad kinni, ja ütles: