Põrgupõhja uus Vanapagan. Anton Hansen Tammsaare
Читать онлайн книгу.
katsus ta kandami võimalikult vaikselt maha panna, ometi sündis see nii suure kolinaga, et kass oleks pagenud, kui Lisete varmas käsi poleks teda õigel ajal kinni napsanud.
«Ole sind ka oma kolistamisega,» siunas Lisete, «jälle tahad mul kassi lakka hirmutada.»
«Kae mädandit, või nii pirtsakas teine,» imestas Jürka ja tuli eide juurde vaatama, kuidas kass hakkas varsti uuesti piima limpsima. Tükk aega istusid nad vaikides kõrvuti. Viimaks kogus Jürka oma mõtted sedavõrd, et sai öeldud:
«Noh, vanamoor, mis sa ka arvad sest asjast ja olemisest? Tulime siia, et ulualust leida, aga nüüd oleme peremees ja perenaine. Kasski on meil juba.»
«Kui kord sai tuldud, eks siis pea selle risti endale võtma,» arvas Lisete. «Kass meil on, aga kassi piima ei ole. Sina kannad puid, mina piima.»
«Ehk saab Kaval-Antsuga kaubale, siis ehk…»
Just samal silmapilgul astus Ants õue ja ütles Jürka sõnade vahele naljatades: «Tere kah, Vanapagan. Eile käisid sina meie pool, täna tulin mina sinu poole vaatama, kuidas Põrgupõhjas müratakse. Oli metsa kanti niikuinii asja, mõtlesin, pistan jalad korraks sisse, ega pahaks panda.»
«Kuis on põrsaga?» küsis Jürka.
«Kas nii tuli taga?» küsis Ants vastu.
«Peremees-Antsuga sai räägitud või?»
«Küllap sai,» vastas Ants, keda Jürka pidas ikka veel vabadikuks või majuliseks.
«Noh, ja mis?»
«Näh, Ants arvas, et kes seda uut Vanapaganat teab, mis mehi ta on, vana oli tuntud, aga see suri ära. Seda toitsid rohkem loomad ja linnud kui tema neid, peaks ehk sellepärast vaatama, kuis uue Vanapaganaga lugu, et kui annad põrsa, kas ei pea siis ka toidu kaasa andma, sureb muidu nälga. Rääkisid eile hobusest, aga omal värskelt puuvirn õue veetud ning aina ilma ratta ja jalase jäljeta,» tegi Ants lõpuks muud juttu.
«Seljas,» seletas Jürka.
«Oled siis aina päevade kaupa talunud?»
«Täna hommikul.»
Ants vaatas, mõtles ja muheles siis:
«Naljamees oled. Endine Vanapagan nalja ei mõistnud.»
«Mina ka ei mõista,» lausus Jürka.
«Aga ühe hommikuga kannad seljas nii palju puid, et jätkuks kahel hobusenokal puuassi-vankriga päev otsa vedada, mis?»
«Kannan,» kinnitas Jürka.
«Kuule aga kuule, vaata aga vaata,» muheles Ants ja sügas oma habemetutti. «Siis on Põrgupõhja tublima Vanapagana saanud, kui oli endine. Mõtled aeda kohendada või?»
«Küllap vist.»
«Aga mis saab põldudega, kui pole hobust?»
«Oleks sahkki,» arvas Jürka.
«Kabe lugu küll, kui sahka ka ei ole. Aga kuis sa siis koha võtsid, kui sul midagi ei ole?»
«Kass on,» ütles nüüd Lisete.
«Seda ma näen! Ja isegi piima on potitükis. Külast toodud või?»
«Ega ise lüpsa, kui lehma’i ole,» tähendas Lisete.
«Ega ise kassipoegagi ilmale kanna,» arvas Ants, «sellegi peab külast tooma.»
«Kassipoeg võib ise tulla ja ukse taga näuguda, aga piimal pole jalgu all ega häält sees.»
«Nõnda see kuulukse,» nõustus Ants ja, pöördudes Jürka poole, lisas: «Sõnakas eit sul, kallis Vanapagan, endisel oli tossikene.»
Jürka hirnahtas naerda, nii et Ants jäi talle tõsiselt otsa vahtima. Sellest naerust mõistis ta sedagi, et Põrgupõhja uus Vanapagan võis tõepoolest iseomal turjal selle värske puuvirna õue kanda. Sellepärast küsis ta:
«Kuis siis jääb põrsaga, tahetakse saada või?»
«Küllap vist,» lausus Jürka.
«Raha eest või kuidas?»
«Kuis siis veel?»
«Kaubad on mitmesugused,» rääkis Ants lõuga sügades. «Endine Põrgupõhja ei võtnud midagi raha eest, tema kas tõi külimitu teri, koti kartuleid, naela villu, leisika linu, koorimata rahnusid või vedas sõnnikut, võttis kartuleid, peksis rehte, korjas vilja, tegi heina, masindas ja ropsis linu, nii et tasus tööga või andidega. Üks raha ta ju kõik ja tema seda pärisraha, mis kõliseb või krabiseb, ei armastanud, oli seda tõugu mees, vaga ja vaikne. Aga mehi on mitmesuguseid, nii et…»
«Põrsa võtaks ikka raha eest, aga…»
«Aga milleks siis Antsult? Raha eest saab igalt poolt, too või linnast hästi suurt vassongi.»
«Esteks raha eest, pärast muidu,» seletas Jürka, «sest ega raha kõigeks ulata.»
«Nii et tahad ka lambatalle, lehmamullikat, hobusesetukat, sahka ja vankrit?»
«Küllap vist.»
«Kuluks marjaks ära,» lisas Lisete omalt poolt.
«Asi laseb Antsuga seada, tema leiab ikka nõu. Temal on ikka kotisopis peotäis jahu, kamalutäis ube või herneid, tünnis tükk pekki, kimbus peo, kaks linu varuks ja majakohas kulub kõike natukehaaval.»
Pika jutu tulemuseks oli, et Põrgupõhja rahvas pidi paari päeva pärast uuesti Kaval-Antsule minema, et seal Antsu endaga rääkida ja oma silmaga vaadata, mis ja kuidas. Aga suur oli Jürka ja Lisete üllatus, kui nad lõpuks teada said, et nad kogu aeg Antsu endaga kõnelnud. Jürkat rabas see nõnda, et ta mõtles kohe otsa ümber pöörata ja koju tagasi minna, sest kui asi algab pettusega, mis võib sellest pärastki head tulla. Aga Ants tõttas teda rahustama, seletades:
«Mängisin pisut pimesikku, tahtsin vaadata, mis rahvaid olete ja kas maksab teiega üldse jändama hakata. Aga nüüd tean, et maksab.»
«Või maksab,» lausus Jürka.
«Maksab, maksab, tõsi jutt,» kinnitas Ants.
«Küllap vist,» arvas Jürka.
«Nii et seapõrsa saab?» küsis Lisete.
«Saab seapõrsa ja muudki, kui soovitakse,» vastas Ants.
Nõnda see oligi. Sest kui Põrgupõhja omad hakkasid Kaval-Antsult koju minema, oli neil vankrilogu ja selle ees hobusesetukas, vankrile oli pandud sahk, saha aiste vahel määgis lammas tallega põhkudel, pakk-kastis ruugas seapõrsas, kottides leidus nii mõndagi söödavat ja vankri järel lõa otsas ammus lehm – aher küll ja kiitsakas, aga kassile ja põrsale oli piimatilk omast käest. Põrgupõhjalased oleksid pidanud nüüd üpris rõõmsad olema, aga ei olnud ometi.
«Kassipojast oli mul suurem rõõm,» ütles lõpuks Lisete.
«Küllap vist,» lausus vanamees mõttes.
«Tema oli meie esimene majavara, sellepärast see rõõm,» arutas eit edasi. «Tänasest peale saab ta lüpsisooja piima, küll ta meil kosuma ja kasvama hakkab.»
Lisete rääkis kassipojast, nagu oleneks sellest nende majapidamise tulevik, ja Jürka kuulas teda ning nõõtas hobust, nagu jagaks ta oma eide arvamusi.
Aga kassipoeg ei saanud kuigi kaua lüpsisooja piima, sest juba mõne päeva pärast, kui Lisete ajas lehma metsa äärde vana kulu ja kollaseid varsakapju sööma, tuli karu, kes polnud pärast pikka talveund veel süüa saanud, ja murdis perenaise silma all tema supivalguse. Hea, et Lisete ise ühes lamba ja tallega tulema sai. Koju jõudes oli ta hirmust keeletu, vehkles ainult kätega ja näitas metsa poole.
«Mh?» tegi Jürka.
«Karu,» sai Lisete viimaks lausutud. «Murdis lehma.»
«Ä’ä latra,» ütles Jürka.
«Tõsi jutt,» kinnitas eit. «Kahju, et pole püssi.»
Aga Jürka ajas enda jalule ja võttis oma raske pika varrega kirve ning küsis:
«Kus?