Kogutud teosed I. Eduard Vilde
Читать онлайн книгу.
>
Eduard Vilde
Kogutud teosed I
ÄRAPÕLATUD PEIGMEHED
Jaanilaupäeva õhtu oli käes. Laanevere härrased sõitsid lähedale Mesiste naabermõisa jaanikule ja pidid alles hilisel õhtutunnil, sealsete härrastega ühes, tagasi tulema, et siis pidulikku ööd Laanevere tulede juures lõpetada. Jaaniõhtut pühitseti siin kui seal vana patriarhaalse kombe järgi teenijatega ühes. Perele jagati viina, õlut ja saia, mõni pillimees mängis, murul tantsiti, kiik õõtsus ja noored mehed paugutasid püsse. Mõisa ümbrus rõkkas aiva hõiskavast lõbust.
Laanevere härrased olid, kuidas öeldud, juba ära – „mitte saksa seemetki ei jäänud koju,” nagu mõlemad toatüdrukud rõõmuga teineteisele kinnitasid. Aga ära olid ka teised tubased teenijad: peremamsel valitseja-emanda juures kohvil, toapoiss ja kokk all Kivisilla kõrtsis purjutamas, köögitüdruk ja lapsetüdruk külas omaste pool. Härrasmaja oli tühi ning Tiiu ja Kadri tema ainumad elanikud ja valitsejad.
Seda soodsat seisukorda olid mõlemad ette näinud, kui nad Jaanile ja Kaarlile kutse saatsid. Õnnis ootepõnevus pani nende silmad särama ja põsed punama, nad lõid käed teineteise puusade ümber ning keerutasid ringiratast üle põranda nagu kaks ülemeelikut plikakest.
„Kas tead, Kadri,” tuli Tiiule äkki meelde, „ega me neid täna ometi endi tillukeses kuumas kambrikeses köögi kõrval hakka võõrustama, see on ju nagu tikutoos ja sumiseb kärbestest.”
„Kus siis?” küsis Kadri.
„Mis meil sakste tubades viga pillerkaaritada! Kui pidu on, siis olgu õieti!”
„Jumala pärast, kui keegi näeb!”
„Tühja kah! Pole ju tarvis aknast vahtida.”
„Aga kui keegi tuleb?”
„Uksed keerame lukku. Kaks-kolm tundi võime üsna mureta olla, teenijatest keegi enne ei tule ja sakste tulekuni on ju ilmatu aeg!”
„Mõnusam oleks muidugi härraste ruumides,” jäi Kadri mõtlema, väike sõrm huulte vahel.
„Teadagi! Ja kui me liiga palju müra ei tee, mille eest mina juba muretsen, siis ei tea meid keegi tulla ehmatama.”
„Igatahes mitte suures saalis,” argles Kadri siiski, „sel on nii palju aknaid ja uksi.”
„Laua katame paruni kirjutuskambris,” otsustas Tiiu, „see on nii omaette nagu käärkamber kirikus, ja selle suure nahkse diivani peal on nii hea laiutada. Tantsida võime kõrval olevas väikeses saalis.”
„Õige!” hüüdis Kadri, ja vaimustus vedas nad jälle kokku, nii et nad tantsides ruumist ruumi vehkisid.
„Kui sa teaksid, kui väga ma oma Jaani armastan!” lõõtsutas Kadri Tiiule näkku.
„Kui sa aimaksid, kui magus poiss minu Kaarel on!” hingeldas Tiiu Kadrile suhu.
„Oh, et nad juba siin oleksid!”
„Pea, kas polnudki kõbinat kuulda?”
Nad lagunesid koost ja kuulatasid, puhkesid aga ühtaegu naerma, sest midagi ei kõbisenud.
„Aga nüüd ometi kohvilauda katma, muidu jääme jänni!” jahmatas Tiiu, ning sedamaid muutusid mõlemad hoolitsevateks perenaisteks, kes talitades pidutoa ning köögi ja sahvri vahet hakkasid sagrima.
Oldigi parajasti valmis, kui külaliste tulekut märgati ning Kadri neile vastu tõttas, et neid piduruumi juhtida. See ruum aga näis mõlemasse peigmehesse üsna hämmendavalt ja kohmetavalt mõjuvat, nii et teretus nende ja õnnelikkude mõrsjate vahel pisut sunnituks ja kahvatuks kujunes. Küll olid mõlemad kavalerid „meistrimehed”, Jaan mõisa puusepp, Kaarel kuulus kingsepp lähedalt kirikualevist, ning üks kui teine pidas ennast seepärast härrasinimeseks, kellel talupoja kest juba seljast kulunud. Kuid Laanevere paruni kirjutustoas, kuhu nad nii kopsti olid sisse sattunud, tikkus neile siiski tundmus peale, kui poleks asjad nende suurusega täiesti korras, ning selle tundmuse surve all kannatas meeleolu kogu kohvijoogi aja, hoolimata armsasti lõhnavast ja erkusid elustavast härraskohvist ning magusast rosinasaiast. Ei saadud kaua õigele jutujoonele.
,,Üsna ilus jaanilaupäevane ilmake täna,” ütles Kaarel.
„Ilus ilmake jah,” ütles Kadri.
„Tõesti ilus ilm,” ütles Tiiu.
„Ei ilmal ole süüdi midagi,” ütles Jaan.
Vaheaeg.
Kaarel vahtis oma uute saabaste peale, mida ta kodus peene tökatiga hoolsasti oli võidnud ja mille armas lehk kohvilõhnast võidukalt üle tikkus. Jaan köhatas sagedasti, nagu kõditaks teda midagi kurgus, ja hõõrus vahetevahel oma tüsedat lõuga. Tiiu käed siblisid ilma nähtava põhjuseta laua all ja laua peal ringi ning punetav ja higistav Kadri ei teadnud õieti, kuidas oma pisut liig lihavaid mokki hoida.
„Saksad teil kõik kodunt ära,” lausus viimaks Kaarel.
„Ära mis ära,” lausus Kadri.
„Viimne kui üks,” lausus Tiiu.
„Mitte sõrgagi pole koju jäänud,” lausus Jaan. Naerdi küll seda sõrga, aga lõng oli siiski jälle katkenud.
Kuid nüüd nõidusid tüdrukud paar pudelit lauale, mis muidugi parunihärra hästi varustatud keldrist pärit olid, ja varsti hakkas elevus tõusma. Juba siginesid mõrsjad peiukeste põlvile, juba kostsid esimesed õnnelikud musukilked, juba lagises naer ja laabus jutt. Kaarel leidis parunihärra sigarikasti, mille sisuga kohe proovi tehti, ning sinised suitsusõõrid tõusid piduõhtu lõbule nagu krooniks peale.
Siit veel ülemeelikuma vallatuseni oli ainult üks samm, ja see samm oli seda lühem, kui tühjade pudelite asemele täied ilmusid, mis pea kah tühjenesid.
Varsti elati kõigis härrasruumides, katsuti kõigi sohvade ja tugitoolide pehmust ning tantsiti suures ja väikeses saalis puusepa-Jaani mokapilli helidel. Magadiskambrist leidis Kaarel parunihärra türgi öökuue punase türgi mütsiga; kuub tõmmati selga, müts pandi pähe, ning Kaarel mängis teiste suureks lõbuks ühel hoobil Laanevere parunit ja „Türgi passat”. Jaan pistis talle veel paruni pikavarrelise portselanpiibu suhu, ise hakkas teist niisugust tossutama, ning Tiiu ja Kadri täiendasid teatrit omalt poolt seega, et nad proua ja preili kapist võetud turnüürid enestele seelikute alla kinnitasid ja endi päid nende kübaratega ehtisid.
Nõnda hullates ei pannud keegi tähele, kuidas aeg kadus. Teadmine, et härrased ju hilja tulevad, tegi mõlemad tüdrukud muretuks, ja alles siis, kui videvik juba ammu suviseks pimedikuks oli edenenud, läbeti kella vaadata ning hakati jahmatades pilgari jämedamaid jälgi tasuma.
Seal kuuldus korraga midagi, mis kõigi kõrvad kikki ajas. Kas see ei olnud vankrimürin mõisa õues?
Tiiu ja Kadri lendasid väikese saali akendele. Sinna nad tardusid.
Esimene tõld veeres praegu härrasmaja paraaditreppi. Teine järgnes natukese maa takka. Ja sellele järgnes pargi värava kohal veel kolmaski. Ei olnud kahtlust, Laanevere härrased tulid koju, märksa varemini, kui oli kavatsetud, ja tõid Mesiste härrased ja vist nende külalisedki kaasa.
Minut aega valitses majas niisugune vaikus, et vist sääse haigutust oleks võinud kuulda. Siis alles puhkes Tiiu suust karjatus: „Saksad kodu!”
Aga juba järgmisel silmapilgul lõgises trepiukse käepide, ja kui uks leiti lukus olevat, käis kell lõikava heliga.
Kingsepa-Kaarli suust kukkus paruni piip.
Jaan tammus paiga peal ega märganud muud teha, kui kahmas Kaarli peast türgi mütsi maha.
Kadri ja Tiiu aga tõstsid risti pigistatud käed teineteisele vastu ja nende silmad karjusid teineteist appi.
Alles uus kellakisa äratas nad liikvele. Aga see liikumine kujunes nii peatuna, nii uisapäisa, et sest korra jalaleseadmiseks tükil ajal suuremat kasu ei olnud. Joosti üksteisest mööda, üksteise vastu, üksteise otsa, paigutati tarvitatud asjad võõriti kohtadesse ja sealt jälle ümber. Kadri ei saanud proua turnüürist kuidagi lahti, Jaan pidi selle tal laudjalt ära kiskuma, ja Tiiu lõi joogiriistu koristades klaase ja tasse puruks. Kaarel aga jooksis oma türgi öökuuega toast tuppa ega leidnud kappi, kust ta tema oli võtnud.
Seda-aegu helises uksekell pea vahetpidamata, segadust