---

Скачать книгу

---

ja viia ratsu välja kõrbe mõõtmatutest avarustest.

      Nagu on öelnud Michael Dummet, arvavad realistid (siis need, kes loevad primaarseks mateeria diktaati), et teadus paljastab üha enam seda, milline maailm iseenesest on, seletades selle käigus, miks ta just sellisena nähtub. Neile vastandavad ennast instrumentalistid, kes peavad teoreetilisi entiteete kasulikeks väljamõeldisteks, mis võimaldavad meil ennustada vaadeldavaid sündmusi; nende jaoks ammendab teoreetilise väite sisu tema ennustamisjõud.21 Maailma asemel, mida näikse tundvat meeled ja mõistus, avaneb meile tundmatu maailm. Otsekui „kuristik rukkis” või siis päikesepaistelise ilmaga sinitaevasse ilmuv kõuepilv, mille ilmumist me võime küll ära seletada, koguni tänaste meteoroloogiliste vaatluste tulemusel üsna täpselt ennustada, ometi ilmub äike pea alati ootamatult ja teistsugusena, kui me seda ette kujutasime.

      Iga sündmus on ainukordne, iga asetleidnud fakt oma materiaalsuses unikaalne ja oma immateriaalsuses etteaimamatu. Kartesiaanlik idee vallata loodust, seista valitsejana selle juhtimispultide juures, viib 20. sajandi kunsti abstraktse keelekasutuse juurde. Lõhub olemasolevad struktuurid ja kujundite süsteemid, dekonstrueerib meie ettekujutusliku maailma (maailma, mida oleme pidanud enda omaks ja seetõttu reaalseks) ja avab värava täiesti uuele, uue demiurgi poolt loodud reaalsusele, mis annab Jean-François Lyotardi poolt kirjeldatud sanskriti tüvele matram – aine, mõõt (mat – käega teha, mõõta, ehitada), toetades nii sõnumit „materiaalne” (materiel) kui ka „vanemlikkus” (maternity), täiesti uue põhjenduse (matter), maatriksi (matrix) ja selle koodi.22 Ei ole võimalik mõelda maailmast, olla filosoof ja teadlane, mõtlemata mateeriast. Ei ole võimalik süüvida meie olemise ürgsematesse põhjustesse mõistmata asjade maailma tühisust, niisama kui nende püha ja kuulutuslikku tõde ideede suhtes, mille peegelduseks ja seletajaks nad sündinud on.

      Tõde asub meist valgusaastate kaugusel, võimalik, et ei ole ei mõistuse ega meeltega kättesaadav ega lõplikuna kunagi adutav. Norbert Wienerit tsiteerides „on meie võimaluste piiriks tragöödia, mille mõte on selles, et maailm ei ole mitte väike ja mugav pesa, mis on tehtud meie kaitsmiseks, vaid suur ja läbinisti vaenulik keskkond, kus me suuri asju saame kätte ainult jumalaid trotsides, ja et see trotsimine toob vältimatult kaasa karistuse. See on ohtlik maailm, kus pole mingit julgeolekut peale negatiivse, alandlikkuse ja kärbitud auahnusega kaasneva turvalisuse. See on maailm, kus ärateenitud karistust ei kanna üksnes need, kes patustavad teadliku jultumusega, vaid ka need, kelle ainus kuritegu on jumalate ja maailma mittetundmine.”23 Asudes täna teele maastiku kui meie olemise ühe peamise sisu ja ontoloogilise aluse kirjeldamisele, ei ole võtta kaasa palju muud kui inimkonna senine pürgimus, armetu ja vaevarikas kogemus lõigata lahti kaose otsatu lõpmatus ja korrastada seda meile teadaolevate vahenditega – jumalate poolt meie kasutusse antud tule, sõna ja kujundiga.

      Seades endale eesmärgiks mõista, mis on maastik, seame end pikale teele, eksirännakule, mis ilusa Helena jälgedes jõuab välja Trooja väravateni, avab end Kreeka sangarite jõukatsumistes ning siirdub Ithaka vürsti Odysseuse juhtimisel tagasi koduteele. Seadnud vinna vibud ja saatnud lendu nooled, kasutanud ära kogu oma relvatagavara, oleme saanud küll rikkamaks, vallutanud ühe linna teise järel, mõistmata ometigi, miks seda kõike tarvis on. Meie meeli on pimestanud võimuiha ja soov anduda naiseilu salapärastele ja lõpuni mõistetamatule saladustele. Mida aga oskame öelda maailma kui sellise kohta? Miks liigub kuu ümber maa ja maa ümber päikese? Miks saabub öö järel päev ja kes on kõik selle seadnud liikvele? Kes on meile ehitanud ilmaruumi, mida mõõdame mitmete küünarpuude ja valemitega; mis avab end iga hetk tuntu ja tundmatuna; mille põhimõisted ja märgid oleme pärinud kaugetelt esivanematelt ja mis oma kultuurilise koodi kaudu seob meid tsivilisatsiooni ja tema erinevate seadustega?

      Olles sündinud kreeklastena, pärineb meie kultuuriruum, mille Francis Bacon ristis nimega „Euroopa”, siniselt Vahemerelt. Oleme ühe väikese, kuid teemant-tugeva kultuuri järeltulijad, selle müütide ja sõnade mõttelised orjad. Utoopia on see, mida jagame kõigi teistega. Rõõm võimest valitseda ainet, juhtida seda üha täiuslikumate vormideni, äratab äsja tsivilisatsiooni teele asunutes loomuliku tahte samastada end juba saavutatuga. Kreeklane – „mina ise” (autos, autochton) – on kõikide nende rahvaste ühiseks kultuurikoodiks, kes võivad kõneleda ja kõnelevad mingis teises (bar-baride) keeles; on aga nabanööri kaudu seotud aja ja ruumi pildiga, mida kreeklastena eneses kanname – Roomast Itaalia ja Inglismaast Ameerikani. Oleme Kreekale võlgu hällist hauani.

      Unistades kaugest ja kättesaamatust, kujutleme end Kastaalia allikale Parnassose jalamil, ristleme Korfu ja Küprose rannikul, kus sündinud veetlev Aphrodite, peame jahti metskitsedele ja hirvedele Lüükia metsades kaasas Apolloni kitara ja vibu ning nooled, tunneme end ära Narkissose peegelpildis. Eurooplasena oleme pärinud kultuuri, mis oma verbaalsete ja visuaalsete tekstidega juhib ühelt poolt Ateena ja teiselt poolt Jeruusalemma ja semiidi kultuurini – Väike-Aasia ja Pärsiani. Kõneldes maastikupildist, mida peame enda omaks ja ilusaks, kõneleme eestlasena meile jääminekust alates omasest, ürgsetest aegadest sõnadekeelde tõlgitust – jõgede, järvede, küngaste ja voorepealsete kõrval maastikest, mida kirjeldas Homeros ja mille kohta jagas õpetussõnu Hesiodos: „Paljalt sa külva ja künna, ja paljana ainult ka lõika, kui ajal õigel Demeteri töid tahad lõpule viia, et kosuks aegsasti sul iga taim ning tooks oma saaki ning poleks tarvis sul hiljem siis kehvana kerjata toitu […].”24

      Vaimutoidu seemet, mis külvatud mulda Thessalia viljarikastel muldadel, tarvitame kultuuri ja selle kaudu maailma manustades igal sammul veel praegugi. Otsides Aphrodite nõtket ilu, kahvatume Püha Luukase järgi maalitud madonnade imelises valguses, tardume Botticelli „Primavera” ja „Veenuse sünni” ees. Ülistame meheilu nii nagu seda valgustusajastul kirjeldas esimene kunstiteadlaste seas Johann Joachim Winckelmann Apollo Belvedere kohta: „See kuju ületab kõik teised kujutised, mis Jumalast varem on loodud, just niisama kui Homerose värsid ületavad kõik selle, mis poeedid iial on üritanud. Tema kasv ületab inimese kõrguse, olles kinnituseks kuju jumalikust loomusest, Igavene kevad, seesugune, mis valitseb Elüüsiumi õnnelikel väljadel, rõivastab tema keha nooruse võludega, särades tema ihuliikmetele. Et meistriteosest aru saada, pead sa tungima intellektuaalse ilu sügavamatesse kaevudesse ja muutuma, kui võimalik, ise loojaks. Ta on alistanud püütoni, kasutades selleks oma vibu ja nooli. Hoogsa haardega on ta saanud koletise oma võimusesse ja surmanud selle. Tema ülev vaade, mis pilgeni täis eneseusu võimsat kindlust, näib tõusvat oma võidu üle, leides pidepunkti igaveses kauguses. […] Nagu kõige pehmemad ja painduvamad viinapuuväädid, keerduvad tema juuksed ümber tema pea, mida näib olevat sugenud Zephyrose, läänetuule hoolitsev kamm. Neid näib olevat lõhnastanud jumalate lenduv õli ja sidunud palmikutesse graatsiate veetlev hool. Selle ime kohaolekul unustan ma kogu ülejäänud universumi, minu alandlikkus leiab kokkukõla teose väärika suursugusega. Imetlusest langen ekstaasi. Tunnen oma rinda tõusmas ja vajumas, täitumas prohvetliku eelaimdusega. […] Mõtted kannavad mind Deelose ja Lüükia metsasaludesse, paikadesse, mida armastas külastada Apollo – ja kuju näib nagu iseenesest ärkavat ellu. Pygmalioni käe all kauniks voolab unustatud kunstiteosesse elu.”25

      Winkelmann on vastuoluline natuur – ühelt poolt teadlane, süsteemi looja, teiselt poolt poeet, kelle kohta Goethe on öelnud, et Winckelmanni lugedes ei saa me midagi teada, kuid me saame millekski. Poeesia võtmes maastikku lugedes rändame Kreeka ilu jälgedes, puudutades oma sureliku jalaga surematut pinnast, rännates sinna, kus „Päike, Hypérioniid oma kullase kaariku sissse astus.”26 Klassikast kõneledes kerkivad kujutlusse templid ülal akropolide tippudel ja all viljarikastes orgudes, mis kauge ja kättesaamatu utoopiana on seisnud arhitektide ja arhitektuurist kirjutajate ees. Kreeka orderiarhitektuuri on järginud kõigi hilisemate aegade „peapuusepad”, architektonid (archi – pea, techne – tehnika, kunst) Vitruviusest Palladio ja Leonardost Le Corbusier’ni. Apolloni tempel Delfis Parnassose mäel, Zeusi ja Hera templid Olümpias, Paestum ja Sitsiilia pühad paigad kõnelevad

---

Скачать книгу