.
Читать онлайн книгу.
ktors Tidsbadekar
Esimene peatükk
Postkaart Pariisist
Võimlas oli haudvaikne. Vaiksed olid nii kaksteist pruuni varbseina, vana rebenenud nahaga kits kui ka kaheksa halli kulunud ronimisköit, mis rippusid liikumatutena laest alla. Vaikselt seisid ka need kuusteist poissi ja tüdrukut, kes moodustasid Dølgeni kooliorkestri ja kes nüüd jõllitasid dirigent Madsenit.
„Tähelepanu…” hüüdis Madsen, tõstis taktikepi ja kiikas silmi kissitades laste poole läbi oma tumedate klaasidega piloodiprillide. Kui tema pilk lootusrikkalt Bullet otsis, tundis ta juba pisut hirmu. Ta teadis, et kõik orkestrilapsed narrisid seda punapäist trompetimängijat tolle kasvu pärast, poiss oli tilluke kui hernes. Aga erinevalt teistest oli pisike poiss vähemalt musikaalne ning võis orkestri au päästa. Kuna Madseni pilk Bullet ei leidnud, siis kinnitas ta selle Bulle ainsale talle teadaolevale sõbrale Lisele, kes mängis klarnetit. Too oli orkestris ainus, kes alati oma kodutöö ära tegi. Võib-olla neil siiski oli lootust.
„Valmis olla…”
Kõik tõstsid oma instrumendid huultele. Ruumis oli nii vaikne, et võis kuulda väljast tulevaid sooja oktoobrikuu pärastlõuna hääli: linnulaulu, muruniidukit ning mängivate laste naeru. Kuid võimlas oli sünge. Ja veel süngemaks läks.
„Läks!” hüüdis Madsen ja viibutas majesteetliku kaarega taktikeppi.
Esialgu ei juhtunud midagi ning kuulda oli endiselt vaid linnulaulu, muruniidukit ning laste naeru. Seejärel hakkas määgima trompet, ettevaatlikult piiksatas üks klarnet ning basstrummist kõlas kõhklev tümpsatus. Ootamatu laksatus väikese trummi poolt ehmatas metsasarvest välja prääksatuse ning orkestri tagaotsas puhkis midagi nii suurt, et Lise pähe tuli mõte sinivaalast, kes on nädal aega vee all olnud ning lõpuks pinnale pääsenud. Kuid kogu puhumisse polnud ikka veel ühtset tooni tulnud ning seetõttu hakkas Madseni nägu omandama punast värvi, mis ennustas peatset vihapurset.
„Kolm-neli!” karjus Madsen ja vehkis taktikepiga, justkui see oleks piits ning orkester orjakamp rooma galeeri aerude taga. „Mängige nüüd…! See peaks kõlama kui marseljees, Prantsuse riigihümn! Laske sel nüüd kõlada!”
Kuid ei mingit kõla. Madseni ees olevate laste pilgud olid kinnitatud statiividel seisvatele nootidele või siis olid nad silmad nii kõvasti kinni pigistanud, justkui istuksid vetsupotil ja pressiksid.
Madsen andis alla ning langetas käed ja samal ajal sai tuuba lõpuks hääle sisse ning ammus sügavalt ja üksildaselt.
„Stopp, stopp!” hüüdis Madsen ja ootas, kuni tuubast õhk kadus. „Kui prantslased oleksid teid praegu kuulnud, siis oleksid nad teil pead maha võtnud ja teid lõkkes ära põletanud. Rohkem austust marseljeesi vastu!”
Samal ajal kui Madsen edasi õiendas, kummardus Lise enda kõrval oleva tooli poole ja sosistas: „Ma võtsin doktor Proktori postkaardi kaasa. Selles on midagi kahtlast.”
Hääl, mis talle vastas, tuli lömmis trompeti tagant: „Minu meelest näeb see välja nagu üks tavaline postkaart. Lisele ja Bullele, tervitused Pariisist, tervitab doktor Proktor. See kõlas umbes nii, nagu sa rääkisid, eks ole?”
„Nojah, aga…”
„See on tegelikult täiesti ebatavaliselt tavaline postkaart, Lise. Ainuke kahtlane selle kaardi juures on see, et selle kirjutas hullult ebatavaline tüüp nagu doktor Proktor.”
Neid katkestas Madseni mürisev hääl: „Bulle, oled sa siin?”
„Kohal, härra seersant!” kõlas lömmis trompeti tagant.
„Tõuse püsti, Bulle, et me sind näeksime!”
„Saab tehtud, oo, elava muusika ning terve universumi helide komandant!”
Ning noodistatiivi tagant hüppas toolile pisike punapäine poiss, kellel olid suured tedretähnid ja lai naeratus. Ta polnud lihtsalt pisike, vaid imeväike. Ning tal polnud lihtsalt punased juuksed, vaid leekivpunased. Ning naeratus ei olnud lihtsalt lai, vaid lausa kõrvuni. Ning tedretähnid polnud lihtsalt suured, vaid… nojah, need olid tegelikult lihtsalt suured.
„Mängi meile marseljeesi, Bulle!” müristas Madsen. „Nii, nagu seda tuleb mängida.”
„Nagu käsite, kõigi dirigentide ema ja kõigi nende janitšaride kuningas, kes marsivad Saharast põhja pool ning …”
„Lõpeta nüüd jampsimine ja mängi!”
Ning Bulle hakkas mängima. Mahe ja soe heli tõusis võimla lae alla ja kandus aknast välja sooja sügisesse pärastlõunasse, kus linnud häbenedes lõpetasid oma laulu, kui kuulsid seda kaunist pillimängu. Vähemalt nii mõtles Lise, kui ta seal istus ja kuulas, kuidas tema tilluke naaber ja kõige parem sõber puhub oma vanaisa trompetit. Lisele meeldis oma klarnet, aga trompet oli hoopis midagi muud. Ja seda polnudki nii keeruline mängida. Bulle oli talle õpetanud selgeks ühe laulu, nimelt riigihümni. Muidugi ei mänginud ta nii hästi kui Bulle, kuid tal oli salajane unistus, et ta mängib ühel ilusal päeval trompetil hümni suure publiku ees. Mõelda vaid! Kuid mõtted on mõtted ja unistused lihtsalt unistused.
„Hästi, Bulle!” hüüdis Madsen. „Ja nüüd kõik Bulle järel! Üks-kaks-kolm!”
Ja Dølgeni kooliorkester tuli kaasa. See kolises, veeres ja koperdas. Trummid, saksofonid, metsasarv, ksülofon ja taldrikud – see kõlas, nagu keegi oleks köögi tagurpidi keeranud ja nüüd kukkusid kõik asjad sahtlitest ja kappidest välja. Siis said basstrumm ja tuuba hoo sisse. Terve ruum hakkas värisema. Varbseintel lõgisesid hambad, ronimisköied rippusid viltu justkui tugeva tuule käes ning kulunud kits hüppas põrandal ja nihutas end sentimeeter sentimeetri järel ukse poole, justkui saalist põgeneda püüdes.
Kui nad lõpuks marseljeesiga ühele poole said, oli kõik surmvaikne. Nii võimlas kui ka õues. Ei mingit linnulaulu ega laste naeru. Vaid kaksikute Trulsi ja Trymsi viimased meeleheitlikud löögid vastu trumminahku ja trummikilesid kajasid saalis.
„Tänan,” oigas Madsen. „Ma usun, et tänaseks piisab. Kohtume esmaspäeval.”
„Tõepoolest, selles kaardis on midagi kahtlast!” ütles Lise, kui tema ja Bulle mööda Kanonveienit kodu poole jalutasid. Õhtuti hakkas varakult pimenema ja see meeldis neile mõlemale. Eriti Bullele, kelle arust valged suveööd olid pisut alla keskmise head leiutised. Ja et pimedad soojad sügisõhtud oma paljude peidukate ja õige vähese õunaraksus käimisega olid lausa geniaalsed leiutised, peaaegu doktor Proktori väärilised. Sest Bulle meelest oli professor maailma parim leiutaja. Tõsi küll, ülejäänud maailma arvates polnud doktor Proktor kunagi midagi erilist leiutanud, aga mida nemad ka teadsid? Kes näiteks oli leiutanud maailma võimsaima puuksupulbri? Veel tähtsam oli loomulikult tõsiasi, et doktor Proktor tegi maailma parimat karamellipudingit ning oli maailma parim sõber ja naaber. Doktor oli õpetanud Bullele ja Lisele, et nad ei hooliks teistest, kelle arust olid nad üks hale kamp, kuhu kuulusid tibatilluke punase põskhabemega poiss, kergesti ehmuv hiiresabapatsidega tüdruk ja hullumeelne tahmaste mootorratturiprillidega professor.
„Me teame nimelt midagi, mida nemad ei tea,” tavatses Proktor öelda. „Me teame, et kui sõbrad üksteist alati aidata lubavad, siis teeb üks pluss üks pluss üks kokku palju rohkem kui kolm.” Nii see tõepoolest oli. Aga mis puutus professorisse, siis ta ei olnud just eriline sulesepp. See õnnetu postkaart oli ainus, mille nad olid saanud nende kolme kuu jooksul, mis olid möödunud hetkest, mil professor end mootorrattale sättis, nahast kiivri pähe tõmbas ja hüvasti jättis, et sõita Pariisi Juliette Margariini, oma elu armastust, otsima. Naine oli palju-palju aastaid tagasi, kui professor veel Pariisis üliõpilane oli, väga müstilistel asjaoludel õhku haihtunud ja Lise ja Bulle olid Juliette’i näinud vaid fotol, mis rippus professori laboratooriumi seinal. See oli pärit ajast, mil tema ja Proktor olid armunud. Nad nägid pildil nii õnnelikud välja, et Lisele tõusis klomp kurku. Jah, tegelikult oli see Lise, kes veenis doktor Proktorit tagasi minema, et naine üles otsida.
„See on kahtlane,” ütles Lise. „Vaata ise.”
Bulle vaatas postkaarti, mille Lise talle ulatas.
„Hmm,” ümises Bulle. Ta peatus täpselt järgmise tänavalaterna all ning uuris kirja, lastes samal ajal kuuldavale veel mõned targad ja mõtlikud mühatused.