Doktor Proktori ajavann. Jo Nesbø
Читать онлайн книгу.
sa näed sama, mis minagi?” ümises Bulle mõtlikult.
„Mida siis?”
„Et midagi on justkui väljakult puudu. Tegelikult lausa tervelt pildilt.”
„Võib-olla,” vastas Lise, ja kui ta järele mõtles, siis ta sai aru, et Bullel on õigus. Ometi ei osanud ta täpselt öelda, mis puudu oli.
„Pealegi on pilt natuke mullitanud…” lisas Bulle ja pigistas ettevaatlikult postkaarti. „See oleks justkui märg olnud ja siis jälle ära kuivanud. Ütle ausalt, kas sa lugesid seda duši all?”
„Muidugi mitte,” vastas Lise. „Sellisena ta kohale tuligi.”
„Ahhaa!” hõikas Bulle ja tõstis imeväikese nimetissõrme, mille küüs oli ära näritud. „Meisteraju Bulle on jällegi osavalt lahendanud keerulise mõistatuse. Kaart sai Pariisis vihma käes märjaks!”
Lise pööritas silmi. „Kust sa seda tead?”
„Elementaarne, mu kallis Lise. Sest nii seisab kaardil kirjas. Loe ise.” Bulle andis kaardi tagasi Lisele.
Kuid Lisel polnud vaja seda lugeda, ta oli lühikest kirja lugenud juba kaksteist korda ja teadis seda peast. Kuid kuna sina pole veel kaarti lugenud, siis saad seda siit vaadata:
„Pariisis sajab ja kõik ujub, või pakud sa midagi veel?” küsis Bulle rahulolevalt, andis kaardi tagasi ja uuris oma näritud küüsi, et leida mõni uus koht, kuhu hambad sisse lüüa.
„Mitte see pole kahtlane, kuidas kaart märjaks on saanud,” vastas Lise. „Kahtlane on see, mis siia kirjutatud on! Kes on näiteks Esil ja Ellub?”
„Võib-olla on ta meie nimed unustanud,” lausus Bulle.
„Ei usu, ta on ju aadressi kohale täiesti õigesti Lise Pedersen kirjutanud,” ütles Lise.
„Hmm,” ümises Bulle, kuid seekord ei kõlanud see enam nii targalt kui eelmised mühatused.
„Esil on tagurpidi Lise,” sõnas Lise.
„Elementaarne,” ütles Bulle ja hakkas tagantpoolt ette lugema. Ning Esil oligi täitsa Lise. „Kuid mis on Ellub?”
„Arva ära!” oigas Lise ja pööritas silmi.
„Lise ülevalt allapoole?”
„See on Bulle tagurpidi!”
„Hee-hee,” ütles Bulle ja näitas oma tillukesi siksakilisi hambaid. „Aga muidugi. Elementaarne.” Kuid tema kõrvalestad tõmbusid pisut punaseks. „Aga siis on ju probleem lahendatud, nii et mis sa hädaldad?”
„See ei ole ju see, mis on kahtlane!” hüüdis Lise ärritatult.
„Mis siis on?”
„Ülejäänud tekst!”
Bulle laiutas oma lühikesi käsi. „Ta kirjutab meile, et Pariisis sajab. Oktoobrivihm on kõige tavalisem asi. Isegi Kalahari kõrbes sajab oktoobris vihma. Seal sajab tegelikult nii palju, et terve kõrb ujutab üle ja tahmaplekiline Namiibia ninasarvik – see vana väänik, kes ei taha ujuma õppida – peab hinge kinni hoides vee all kuni novembrikuuni seisma nagu ujok või õigemini ujuk. Niisiis pole midagi kahtlast selles, et Pariisis pisut tibutab.”
„Tahmaplekiline Namiibia ninasarvik?” Lise nägi pisut skeptiline välja.
„Jepp,” vastas Bulle. „Temast on juttu leheküljel 620 raamatus „Loomad, kelle olemasolust sa teada ei soovi”.
Lise ohkas. Bulle viitas tihti sellele suurele teosele, mis nähtavasti tema vanaisa raamaturiiulis seisis. Aga ei Lise ega tema tuttavad polnud kunagi näinud raamatut nimega „Loomad, kelle olemasolust sa teada ei soovi”.
„Aga EOL?” küsis Lise. „Mida see tähendab?”
„Lihtne,” vastas Bulle. „EOL on prantsuse mõõtühik. Sama mis millimeeter Norras. Raadios öeldakse näiteks, et ööpäeva sademete hulk on kümme millimeetrit, mis tähendab, et vihma on sadanud kümne millimeetri jagu. Pariisis öeldakse kümme EOL-i, ehk sademed on laes.”
Lise vaatas kahtlevalt Bulle poole. „Ja mida tähendab sõna „ajav”?”
Bulle kehitas õlgu. Natuke nagu peenutsev kõnepruuk. Nagu „ma teid ajan” või nii.”
„Oh sa pühademuna!” turtsatas Lise. „Esiteks pole Proktor mingi peenutseja ja teiseks pole mingit mõtet niiviisi kirjutada.”
„Pole või?” lausus Bulle ja sügas enda vasakut põske, kus ta kasvatas põskhabet.
Lise ohkas lohutult. „Ja mida tähendavad need nahad?”
Bulle ümises kannatlikult. „Aga kallis puupea, sellest on ju nii lihtne aru saada. Kümme EOL-i vihma on küllalt, et terve Pariis üle ujutada. Gröönimaa hülged tulevad Põhjamerest ja ujuvad pariislastel jalge vahelt läbi, kui nood nahaparkali juurde lähevad, eks ole. Natuke vastik, aga üleüldse mitte ohtlik.”
„Nüüd aitab, Bulle!” hoiatas Lise.
Bulle vaatas tüdrukule arusaamatuses otsa, kuid pani suu kuulekalt kinni.
„Siin on midagi viltu,” lausus tüdruk.
„Ah nii?” ütles Bulle. „Ja mis see oleks?”
„Ma ei tea, aga midagi on valesti. Vaata näiteks seda postmarki. Kas see ei tundu sulle imelik?”
„Ei, ma peaksin ütlema, et üks neljakandiline sakiliste servade ja tõsise mehenäoga postmark ei pane mind just üllatusest toolilt maha kukkuma.”
„Aga kas sa nägid, mis postmargil kirjas on?”
„Ei,” pidi Bulle tunnistama. Lise andis taas postkaardi poisi kätte.
„Feeliks Lammas,” luges Bulle. „See peaks vist selle mehe nimi olema. Ja 1888 on aastaarv. Fui!”
„Fui?” küsis Lise.
„Jah, mõtle ise, mis tunne oleks lakkuda saja aasta vanust postmarki…”
„Nojah aga kas see näeb sinu arust saja-aastane välja?”
Bulle uuris tähelepanelikult postmarki. Ja pidi tunnistama, et Lisel oli täielik õigus. Hoolimata sellest, et postmark oli vahepeal märjaks saanud, nägi see oma säravate värvide ja teravate servadega tuttuus välja.
„Võib-olla on see trükiviga,” lausus Bulle, aga seekord enam mitte nii veendunult.
„Usud ka või?” küsis Lise.
Bulle raputas pead. „Midagi on viltu.”
„Kõik on pea peale pööratud,” lausus Lise.
„Minu arust ütlesid sa just, et tagurpidi,” ütles Bulle.
„Mida sa ütlesid?” küsis Lise.
„Seda, mida sinagi.”
„Ja mis see oli?”
„Et kõik on tagurpidi,” vastas Bulle.
„Täpipealt,” ütles Lise ja napsas kaardi taas enda kätte. „Täpipealt!”
Ta uuris seda ja ahmis õhku.
„Mis on?” küsis Bulle murelikult.
„M-ma usun, et Proktor on ohus,” kokutas tüdruk ning oli näost järsku valgeks läinud. „Loe kirja tagurpidi.”
Ja Bulle luges. Ning seda saad nüüd ka sina teha.
…
Valmis? Kas said aru?
Okei, ega Bulle ka ei saanud. „Loe seal,” luges Bulle. „Dahan koju! Vaja Bulle ja Lise.”
„Täpselt nii seal seisab,” oigas Lise. „Midagi on hirmus valesti.”
„Jah,”