Sõpruses ja surmas. Angela Hofberg
Читать онлайн книгу.
No vaju häbi pärast maa alla!” kaebles Regina sigaretti süüdates.
Sõbranna nägi tavatult sorakas välja, näost plass ja minkimata. Sellisena polnud Hurmi teda justkui kunagi varem näinudki – ikka oli Regina seatud ja mukitud, pikad juuksed värske henna all. Eks kodus võis ta end käest lasta, siin polnud võõraid silmi nägemas, muidu oli Regina edev ja talle läks teiste arvamus vägagi korda. Samas, ega tal polnud vist enam võimalust pidevalt näiteks maniküüris käia, mis seni oli olnud ta elu elementaarne osa.
Hurmi adus, et sõbranna mured ei seisnenud vaid Ineses. Kogu kodune praktiline elu käis eluvõõrale Reginale üle jõu, pesupesemisest ja söögitegemisest ei teadnud ta ju kuni ema surmani õieti midagi. Kodu tundus siiski suhteliselt puhas olevat, ehkki segamini, eriti köök. Ilmselt ei pannud Ines kuhugi abistavat kätt külge. Tõesti, kuidas Regina küll kõigega hakkama sai, vaeseke.
Hurmil oli sõbrannast südamest kahju, kuid ta ei osanud miskit moodi aidata. Pakkus küll võimalust, et Ines võiks mõnel nädalavahetusel tema juurde tulla, saaks korralikult sooja süüa, hoiaks tal pilgu peal ja Ilmar võiks matemaatikas aidata, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Ei vajanud Ines ei Hurmit ega tema hoolt. Õnneks oli Ando oma endise naisega suhtlema jäänud ning Ines, kes oli väiksest peale tema uues peres käinud, arvestas Andoga kuigivõrd veel nüüdki. Muud isa aseainet tal ju kunagi polnud olnudki – mõned Regina kavalerid olid lapsega küll kokku puutunud, aga need kontaktid jäid lühiaegseteks, nagu polnud pikka iga antud ema suhetelegi.
Regina polnud eluraskustele vaatamata minetanud oma armumisannet ja valmisolekut suhteks, nüüdki pühendas ta Hurmi oma järjekordsesse lembeloosse, tõsi küll, esiotsa veel platoonilisse. Nagu sageli varemgi oli Regina kaotanud südame töökohas – teatris üpris tüüpiline situatsioon, mil elu ja kunst kokku kipuvad sulanduma ja emotsioonid igapäevasele tavasuhtlusele hoopis uue varjundi annavad. Regina õppis parasjagu Sülfiidi rolli ja oli arutult armunud balletti dirigeerivasse nooremapoolsesse orkestrijuhti, uskudes, et tunne on vastastikune.
Hurmi kuulas sõbranna innukat kirjeldust pilkude vahetusest ja selle taha varjuvast salatõmbest. Esimest korda kõigi nende aastate jooksul püüdis Hurmi sõbrannat kainestada ning maa peale tuua.
„Miks sa arvad, et ta sinust sisse võetud on? Ta pole ju millegagi sulle seda mõista andnud, see võib olla ainult sinu ettekujutus,” püüdis Hurmi manitseda.
„Naine tunneb alati sellise asja ära, selleks meil instinktid ongi! Sa ei saa sellest aru, sa pole laval olnud ega sellist harmooniat tajunud, nagu meil Toomasega on. Meie muusikatunnetus langeb absoluutselt ühte, ma vaistan tema meeleolu kõige peenemaid nüansse! Ah, Hurmi, sa ei kujuta ettegi, mis tunne on tema dirigeerimisel liikuda! Ma hõljun nagu pilvedes, usu, mu hüpped on ka hoopis kõrgemad! Mul oleks nagu tiivad selga kasvanud, kui ta orkestri ees seisab, ma lausa lendan!”
Regina õhin oli ilus ja kurb ühtlasi. Hurmi, kes ometi oli Regina eakaaslane, mis sest, et elus palju vähem kogenud, vaatas ja kuulas sõbrannat nagu iidhing. Ta poleks tahtnud Regina tuju rikkuda, samas aimas süda halba – liiga palju oli ta samasuguste ebarealistlike unistuste tunnistajaks olnud. Miks kujunesid Regina romansid alati nii illusoorseteks?! Miks ta ometi oma nurjumistest ja õhulosside klirinast midagi õppida ei suutnud?! Kuidas ta aastatega kohe raasugi targemaks ei saanud!?
„Tead, ma olen mõelnud, et pean Toomast julgustama. Talle tuleb märku anda, kuidas ma temasse suhtun ja mida ma tunnen. Ta on nii noor ja kogenematu, ta kindlasti ise ei julge. Ta ehk ei usugi, et ma temasse ka armunud võin olla.”
„Ole nüüd ikka, lähed ja avaldad proovi vahepeal armastust või?”
Regina tajus Hurmi irooniat küll: „Miks sa õelutsema pead, võiksid püüda natukenegi mulle kaasa elada ja mõista!”
„Ma taipan küll, mida sa tunned, aga, vabandust, las ma tuletan sulle meelde Arvot ja Neemet ja Vellot. On ju teisigi olnud, kellega sa alt läksid, kas sul enam meeles pole?”
„Kuidas sa võid selline olla! Vahel ma vaatan, et sinus pole terakestki romantikat, kuidas sa niimoodi küll elada saad?! Sa ei suudagi mõista, sul on mees olemas, sa pole üksi… Ja üldse, vahel ma mõtlen, kas sa oledki armunud olnud või oskadki armastada!” paiskas Regina. Ta oli ilmselgelt solvunud.
Aga Hurmigi haavus. Mõne aastaga oli ta Ilmarisse nii jäägitult kiindunud, et uskus kindlalt teadvat, mida armastus tähendab. Kui tundmus Tarmo vastu oli olnud kõrvetav nooruspõlve armumine, siis nüüdseks teadis Hurmi, et armastuseks see ei arenenud. Mitte seepärast, et viis aastat oli olnud liiga lühike aeg, selleks lihtsalt puudus pinnas ja väetis – kokku klappiv seksuaalsus, vaadete ja maitsete ühtsus, mis tahes. Kus ei ole, sealt pole ka midagi võtta. Aga suhe Ilmariga oli hoopis midagi muud. Hurmile eneselegi üllatuseks kasvas ta mehega kiiresti ja kindlalt kokku. Ega nad tegelikult väga sarnased ei olnud ja neilgi oli väiksemaid naginaid ja arusaamatusi. Kuid Hurmi igatses ja vajas oma meest kogu aeg, igal hetkel, ning teadmine, et teda armastatakse, andis võrreldamatu heaolu-, lausa õndsustunde, ilma milleta ei kujutanud ta oma elu enam üldse ette.
Regina oli ülekohtune, pealiskaudne ja ilmselt siiski ka rumal. Polnud mõtet temaga neid teemasid üldse arutada.
Sel korral läksid nad pahuksis lahku, aga paari nädala pärast helistas Regina Hurmile, teatamaks sõbrannat ja tema meest teatrikassas ootavatest priipääsmetest esietendusele, õieti küll teisele esietendusele. Seda õiget premjääri tantsis noor lootustandev solist, kes alles mõne aasta eest kooli lõpetanud ja kellele vastne roll oli senine tipphetk teatris. Ega Ilmar balletist midagi pidanud, kuid loomulikult käisid nad teatris Hurmiga koos.
Regina oli alati sõbrannat oma uute rollide puhul pääsmetega meeles pidanud ning Hurmi oli harjunud esietendustel käima. Regina korraldas selle ka siis, kui ta ise peaosa ei tantsinud, ja nii oli Hurmi aastate jooksul ära vaadanud pea kõik Estonia balletilavastused ning tema teadmised koreograafiast olid tänu sellele üpris põhjalikud.
Solvumuse alla surunud, oli Hurmi sõbranna naiivse optimismi pärast südant valutanud, nii et Regina kutse tuli just õigel ajal, et tüli ära klaarida.
Ilmar oma naise ja Regina vahelisest tülihakatisest ei teadnud, sest Hurmi tavaliselt mehele sõbranna eraelust ei rääkinud, tajudes vaistlikult, et too Ilmarile ei sümpatiseeri. Eks Hurmi ohkas ise ka sisimas, kui mõtles sõbranna pidevalt purunevatele suhetele ja suutmatusele oma elu korraldada. Samas imetles ta endiselt Hurmi saavutatud edu ja kuulsust ning tema sarmi. Temal polnud midagi taolist vastu panna, hall muuseumihiireke nagu ta oli. Siiski, ta oli ametlikult abielus ja vaatamata viljatusele oli tal isegi natuke nagu perekond, seda küll… Kas Regina üldse tajuski, mis väärtus oli harmoonilisel kooselul? Ehk vajaski ta vaid armumist, kirge ja tundelõõma, vahest kannatusigi, mis toitsid tema tundealdist loojahinge? Kuid ei, Ines ja temaga toimuv pani Regina vastutuse koorma all ägama ning paratamatult igatsema stabiilsust, tasakaalu ja kindlat pidepunkti. Hurmi oli valmis sõbrannat toetama ja aitama, alati, millal iganes, ning ta lisas lavale saadetavale buketile kaardikese kohtumissooviga.
Peatselt saidki nad kohvik Tallinnas kokku. Hurmi märkas muutust Reginas kohe – tavaliselt oli ta pärast esietendust rahulolev ja emotsioonidest pakatav. Sedapuhku istus lauas tujutu ja pilku peitev noor daam, kelle norg oli ilmselge. Ega ta varjanudki.
„Sul oli õigus, tuleb tunnistada, ma panin seekord ikka täitsa mööda. Kuidas ma küll niimoodi eksida sain! Jumala eest, armastus teeb pimedaks!” ei hakanud otsekohene Regina keerutama ega oma järjekordset eksimust varjama.
Mitte ainult seekord, tahtis Hurmi öelda, aga neelas märkuse alla.
„Tegin end tõesti lolliks. Ma sain Toomase koduse numbri ja helistasin talle ühel õhtul, et talle võimalus anda…”
„Mis ettekäändega ometi?”
„Noh, tahtsin täpsustada üht muusikalist nüanssi, küll meil juttu oleks jätkunud. Aga tal oli kiire ja pikemalt me rääkida ei saanudki. Ja siis, vahetult enne esietendust, selgus, et tal on hoopis romaan Oljaga, selle minu noore dublandiga! See oli mulle nagu maavärin, kõik kukkus kokku. Ime et ma üldse veel tantsida suutsin. Nad on koos nagu turteltuid! Kui ma ikka mõtlen, mis mulje ma kogu selle asja juures jätta võisin,