---

Скачать книгу

---

oli tal ka üks uus komme, mida teadis ainult tema. Ta toetus ühe käega vastu marmorplaati, millel parun lamas, ja võttis teise kätte veeämbri. Nii seisis ta liikumatult, kuni vesi ämbris keema läks ja marmorplaadile hakkas tekkima jää. Siis viis Tiffany ämbri välja ja kallas roiskveetorusse tühjaks.

      Kui ta valmis sai, kihas linnus tegevusest, nii et ta jättis inimesed oma tööd tegema. Ta kõhkles, kui linnusest välja astus, ja peatus, et mõelda. Inimesed ei peatu just tihti, et mõelda. Nad mõtlevad käigu pealt. Vahel aga on see hea mõte: lihtsalt korraks kinni pidada, juhuks kui sa liigud vales suunas.

      Roland oli paruni ainus poeg ja Tiffany teada ka tema ainus sugulane – või siis vähemalt ainus sugulane, kes tohtis linnuse lähedusse tulla: pärast kohutavaid ja kalleid juriidilisi lahinguid oli Rolandil õnnestunud keelata linnusesse tulek oma hirmsatel tädidel, paruni õdedel, kes ausalt öeldes olid isegi vana paruni enda arvates nii tigedad vanad tuhkrud, kui inimene oma elu püksisäärtest üldse leida võib. Aga oli veel üks isik, kes peaks paruni surmast teadma, ja tema polnud mingil kujuteldaval viisil paruni sugulane, kuid ometigi, nojah, oli ta keegi, kes pidi nii tähtsast asjast kuulma, nii kiiresti kui võimalik. Tiffany võttis suuna Feegle’ite künka poole, et keldaga rääkida.

      Kui Tiffany künka juurde jõudis, istus Amber selle ees ja õmbles päikesepaistel.

      „Tere, preili,” ütles ta rõõmsalt. „Ma siis lähen ja ütlen proua keldale, et te olete siin.” Ja ta lipsas august alla, kergelt nagu madu, täpselt nii, nagu Tiffanygi oli kunagi saanud lipsata.

      Miks Amber siia tagasi tuli? mõistatas Tiffany. Ta oli tüdruku Achingute talusse viinud, et ta oleks turvalises kohas. Miks ta läbi Kriidimaa tagasi künka juurde tuli? Kuidas tal üldse meeles oli, kus see on?

      „See laps on väga huvitav,” lausus hääl, ja Kärnkonn13 pistis pea lehe alt välja. „Ma pean ütlema, et te paistate äärmiselt erutunud, preili.”

      „Vana parun on surnud,” ütles Tiffany.

      „Noh, seda oli oodata. Elagu parun,” lausus Kärnkonn.

      „Ta ei ela, ma ju ütlesin,” seletas Tiffany. „Ta on surnud.”

      „Ei,” krooksatas Kärnkonn. „Nii lihtsalt öeldakse. Kui kuningas sureb, tuleb kohe kuulutada, et uus kuningas on olemas. See on oluline. Huvitav, milline uus parun on? Rob Igaüks ütleb, et ta on hädine mömm, kes ei kõlba isegi sinu saapaid lakkuma. Ja ta solvas sind väga rängalt.”

      Olgu mineviku asjaolud millised on, aga Tiffany ei kavatsenud sellist juttu lihtsalt niisama kuulata. „Mul pole vaja, et keegi midagi lakuks, tänan väga. Pealegi,” lisas ta, „ta pole ju nende parun. Feegle’id on väga uhked selle üle, et neil pole isandat.”

      „Teie esitis on õige,” lausus Kärnkonn mõtlikult, „aga tuleb meeles pidada, et Feegle’id on uhked ka selle üle, et tarbivad igal vähimalgi ettekäändel võimalikult palju alkoholi, mille tõttu nad on ettearvamatus tujus, ja parun usub täiesti kindlalt, et tema on kõigi ümbruskonna maade de facto omanik. See on väide, mida toetab ka seadus. Ma pean kahetsusega ütlema, et kärnkonnadest juriste seadus aga ei toeta. Aga see tüdruk, tema on tõesti kummaline. Kas te pole märganud?”

      Kas ma pole märganud? Tiffany mõtles kiiresti. Mida ma oleksin pidanud märkama? Amber oli lihtsalt laps14, Tiffany oli teda vahel näinud – Amber polnud nii vaikne, et olla murettekitav, ega ka mitte nii lärmakas, et olla ärritav. Ja see oligi kõik. Aga siis mõtles Tiffany: kanad. See oli kummaline.

      „Ta oskab Feegle’ite keelt!” ütles Kärnkonn. „Ja ma ei pea silmas seda „kirivise piralt” värki – see on lihtsalt murrak. Ma pean silmas tõsist vana keelt, mida räägib kelda, seda keelt, mida Feegle’id rääkisid seal, kust nad tulid, enne, kui nad sealt ära tulid. Andke andeks, kui ma oleksin saanud ette valmistada, oleksin ma kindlasti suutnud korralikuma lause kokku panna.” Ta vaikis hetke. „Mina ise ei mõista Feegle’ite keelest sõnagi, aga paistab, et see tüdruk sai selle lihtsalt kuulmise järgi selgeks. Ja veel üks asi: ma võin vanduda, et ta üritab minuga kärnkonnakeelt rääkida. Ma ise seda eriti ei oska, aga koos… nii-öelda kujumuutusega hakkasin ma sellest natuke aru saama.”

      „Kas sa tahad öelda, et ta mõistab võõraid sõnu?” küsis Tiffany.

      „Ma ei tea kindlalt,” vastas Kärnkonn. „Ma arvan, et ta mõistab nende tähendust.”

      „Oled sa kindel?” uuris Tiffany. „Mulle on alati tundunud, et ta on natuke lihtsameelne.”

      „Lihtsameelne?” kordas Kärnkonn, kellel paistis olevat väga lõbus. „Noh, mina kui jurist võin kinnitada, et asi, mis paistab väga lihtne, võib osutuda uskumatult keerukaks, eriti kui mulle makstakse tunnitasu. Päike on lihtne. Mõõk on lihtne. Torm on lihtne. Iga lihtsa asja taga on hiiglaslik keerulisusest saba.”

      Amber pistis pea august välja. „Proua kelda ütleb, et te kriidiauku tuleks,” lausus ta erutunult.

      Kui Tiffany hoolikalt seatud maskeerimistaimede vahelt läbi ronis, kostis kriidiaugust summutatud hõiskamist.

      Tiffanyle meeldis kriidiaugus. Seal paistis olevat võimatu olla tõeliselt kurb, kui niisked valged seinad teda embasid ja sinitaevalise päeva valgus tungis peenikeste nõeltena läbi okaspõõsaste. Kui ta oli olnud palju noorem, nägi ta vahel muistseid kalu kriidiauku ja sealt välja ujumas, need kalad olid pärit sellest ajast, kui Kriidimaa oli veel maa lainete all. Vesi oli ammu kadunud, aga viirastuskalade hinged polnud seda märganud. Nad olid soomusrüüs nagu rüütlid ja vanad nagu kriit ise. Aga nüüd Tiffany neid enam ei näinud. Võib-olla nägemine muutub, kui inimene vanemaks saab, mõtles ta.

      Õhus oli tugev küüslaugulõhn. Suur osa kriidiaugu põhjast oli tigusid täis. Feegle’id kõndisid ettevaatlikult tigude vahel ja maalisid numbreid nende kodadele. Amber istus kelda kõrval, käed põlvede ümber. Ülalt vaadates meenutas kriidiaugus avanev pilt väga lambakoerte võistlusi, aga haukumist oli vähem ja kleepumist tublisti rohkem.

      Kelda märkas Tiffanyt, tõstis oma tillukese sõrme suule ja noogutas seejärel Amberi poole, kes oli kriidiaugus toimuvast täielikult haaratud. Jeannie patsutas tühjale kohale enda kõrval ja ütles: „Me vaatame siin, kuidas poisid meie karja märgistavad.” Tema hääl oli õige natuke imelik. Sellise häälega ütlevad täiskasvanud lapsele: „Meil on siin ju lõbus?”, juhuks kui laps ei ole ise veel sellisele järeldusele jõudnud. Kuid paistis, et Amberil on tõepoolest tore olla. Tiffanyle torkas pähe, et Feegle’ite juures viibimine paistis Amberi rõõmsaks tegevat.

      Tiffanyle jäi mulje, et kelda ei taha väga tõsistesse teemadesse laskuda, niisiis küsis ta lihtsalt: „Miks neid peaks märgistama? Kes neid varastada üritaks?”

      „Teised Feegle’id loomulikult. Minu Rob arvab, et nad võtavad järjekorda, et meie tigusid varastada, kui need valveta jätta.”

      Tiffany oli täielikus segaduses. „Miks need peaks valveta jätma?”

      „Sellepärast, et minu poisid, saad aru, on nende karja varastamas. See on vana Feegle’ite traditsioon, tänu sellele saavad kõik kõvasti kakelda, karja varastada ja muidugi – kõigi aegade lemmik – kärakat panna.” Kelda pilgutas Tiffanyle silma. „Igatahes on poisid rõõmsad, nii ei lähe nad tusaseks ega ole meil jalus.”

      Ta pilgutas uuesti silma, siis aga patsutas Amberi jalga ja ütles talle midagi keeles, mis kõla järgi võis olla Feegle’ite keele väga vana variant. Amber vastas samas keeles. Kelda noogutas Tiffanyle tähendusrikkalt ja osutas augu kaugema serva poole.

      „Mida sa talle ütlesid?” küsis Tiffany, vaadates tagasi tüdruku poole, kes vaatas Feegle’eid ikka veel samasuguse naerusuise huviga.

      „Ma ütlesin, et meie sinuga ajame natuke täiskasvanute juttu,” vastas kelda. „Ja tema ütles ainult, et poisid on naljakad, ja ma ei tea, kuidas, aga ta on õppinud ära Keelte Ema. Tiffany, ma räägin selles keeles ainult oma tütre ja gonnagiligaСкачать книгу