Kui Tiffany ja Feegle’id küngastele suundusid, oli kuu juba kõrgel ja muutis maailma teravajooneliseks must-hõbedaseks mosaiikpildiks. Nac Mac Feegle’id suutsid soovi korral liikuda täiesti hääletult: nad olid mõnikord ka Tiffanyt kandnud ning sõit nendega oli alati sujuv ja tegelikult üsna meeldiv, eriti kui Feegle’id olid end viimase kuu aja sees pesnud.

      Kindlasti olid kõik karjused küngastel mingil ajal Feegle’ite küngast näinud. Keegi ei rääkinud sellest kunagi. Mõnest asjast on parem mitte rääkida, näiteks sellest, et sealkandis, kus Feegle’id elasid, kadus lambaid palju vähem kui Kriidimaa kaugemates nurkades, teisest küljest aga kadusid mõned lambad kindlasti: need olid nõrgad talled või väga vanad uted (Feegle’itele meeldib kõva lambaliha, selline, mida võib mitu tundi närida) – karja valvati ja valvurid võtsid oma tasu. Pealegi oli Feegle’ite küngas väga lähedal Vanaema Achingu karjasehüti jäänustele ja see maa oli peaaegu püha.

      Kui nad künka lähedusse jõudsid, tundis Tiffany läbi laukapuude immitseva suitsu lõhna. Noh, hea oli vähemalt see, et ta ei pidanud künka sisse pääsemiseks end enam august alla libistama: see sobib väga hästi, kui oled üheksane, aga kui sa oled peaaegu kuusteist, on see ebaväärikas, rikub hea kleidi ära ja – kuigi seda poleks Tiffany tunnistanud – käik on sulle selgelt liiga kitsas.

      Kelda Jeannie oli sisse viinud mõned muudatused. Künkale üsna lähedal oli vana kriidiauk, kuhu künkast pääses maa-alust käiku pidi. Kelda oli lasknud oma poistel kriidiauku kohendada lainepleki ja presendi abil, mille nad olid väga ühemõtteliselt „leidnud”, nagu nad kõike „leidsid”. See nägi aga endiselt välja nagu tavaline kriidiauk, sest selle ümber oli seatud põldmarja- ja mesiturakavääte ja kribuvitsaoksi, nii et isegi hiir oleks sealt ainult hädavaevu läbi pääsenud. Vesi aga pääses sisse, nirises mööda plekki ja täitis alla pandud tünnid; nüüd oli seal palju suurem toiduvalmistamisruum, seal oli lausa niipalju ruumi, et Tiffany sai alla ronida, kui tal oli ainult meeles oma nime hüüda: siis tõmbasid nähtamatud käed nööre ja nagu võluväel avanes läbipääsmatute põldmarjaväätide vahel käik. Kriidiaugus oli ka kelda isiklik vannituba – Feegle’id ise pesid ennast ainult siis, kui miski, näiteks kuuvarjutus, seda neile meelde tuletas.

      Amber toimetati kärmelt august alla ja Tiffany jäi põldmarjametsa äärde õige koha lähedusse kärsitult ootama, kuni ogalised väädid „võluväel” kõrvale tõmbusid.

      Jeannie, kelda, kes oli peaaegu sama ümmargune kui jalgpall, ootas Tiffanyt juba, väike laps kummaski käes.

      „Mul on väega ‘ia meel sind näha, Tiffany,” ütles ta ja mingil põhjusel tundusid tema sõnad imelikud ja kohatud. „Ma käskisin poistel minna ja aur välla lasta,” jätkas kelda. „Sie on naise tüö ja sialjuures sugugi mitte tore, sa oled kindlasti nõus. Nad panid tüdruku tule kõrvale ja ma ‘akkasin temale leevendust panema. Ma arvan tõeste, et ta saab tervess, aga sina oled täna ‘iad tüöd teind. Sinu kuulus Vanaema Weatherwax ise poless paremini ‘akkama saand.”

      „Tema õpetaski mind valu ära võtma,” ütles Tiffany.

      „Ära sa räegi!” tähendas kelda ja vaatas Tiffanyt imelikult. „Ma loodan, et sa’i pia kahetsema seda päiva, kui ta selle… lahke teo tegi.”

      Nüüd ilmusid käigust, mis viis põhikünkasse, mitu Feegle’it. Nad vaatasid kõhelevalt vaheldumisi oma keldat ja oma moori ning siis ütles eestkõnelejast Feegle väga vastumeelselt: „Ma’i taha vahile segada, daamid, a’ meie tegime tillut ‘ilisõhtast ‘aukamist ja Rob käskis küsida, kas purakas tillu moor tahass natike mekkida?”

      Tiffany tõmbas ninaga õhku. Õhus oli väga äratuntav lõhn ja selline lõhn tekib siis, kui lambaliha on lähedases kokkupuutes näiteks praepanniga. Hea küll, mõtles Tiffany, me teame, et nad seda teevad, aga neil võiks olla niipalju viisakust, et mitte teha seda minu juuresolekul!

      Eestkõneleja ilmselt taipas seda, sest ta lisas, mudides mõlema käega raevukalt oma kildiserva, nagu Feegle’itel kombeks, kui nad üüratut valet räägivad: „Nuuh, mina vist kuulsin, et üts lambitükk võis nigu kogimata panni piale kukkuda, kui sie tulel oli, ja meie püüdsime sida küll ää tirida, aga – nuh, te ju tiate, mihuksed lambid on – sie läts paanigasse ja ‘akkas vasta.” Nüüd tundis kõneleja juba ilmset kergendust sellest, et tal oli õnnestunud mingi vabandus kokku klopsida, ja ta üritas tõusta ulme kõrgematesse sfääridesse ning jätkas: „Mina isikligult arvan, et tema tahtis ennast tappa, kuna tal polnd terve päiva muud teha kui rohtu süüa.”

      Ta vaatas Tiffanyle lootusrikkalt otsa, et näha, kas tal läks õnneks, kuid nüüd sekkus kelda ja lausus teravalt: „Tillu Mesimokk Jock, mine ja ütle, et purakas tillu moor võtab ühe lambalihaga võileiva, on selge?” Ta vaatas Tiffanyle otsa ja ütles: „Ei mingit vastavaidlemist, tüdruk. Mulle tundub, et sa piaaegu vangud korraliku sooja toidu puudusest. Mina tian ‘ästi, et nõiad ‘oolitsevad kõigi eest piale iseenda. Lipake juba, poisid.”

      Tiffany tajus endiselt õhus mingit pinget. Kelda pisike surmtõsine pilk püsis temal, siis aga küsis Jeannie: „Kas sa eilset mäletad?”

      See küsimus tundus tobe, kuid Jeannie ei teinud kunagi tobedusi. See andis mõtlemisainet, kuigi Tiffany igatses enesetapjaliku lamba liha ja korralikku und.

      „Eile – noh, nüüd on see vist juba üleeile – kutsuti mind Kisubüksinda külla,” lausus ta mõtlikult. „Sealne sepp oli ääsiga ettevaatamatu olnud, see lagunes laiali ja paiskas kuumi süsi talle jala peale. Ma tohterdasin teda, võtsin valu ära ja panin selle alasi sisse.