Vietnami retsept. Mart Kivastik
Читать онлайн книгу.
siin maksab? Ja ma tahan tuba näha,” ütles Poiss ühe hingetõmbega.
„Viisteist, sir,” vastas naine.
Ta pidi samuti õhku koguma.
„Mul ei ole nii palju raha.”
Poiss tahtis kohe lahkuda, aga naine hüppas ukse ette: „Palju sir maksab, last price, sir, tell me your last price! Sir!”
„Mul ei ole üle kümne!”
Naise ilme muutus veel õnnetumaks. Tal oli vist tõesti meeletu rahavajadus. See mure painas arvatavasti suuremat osa vietnamlastest, aga teda eriti.
„Kaksteist, sir, teeme kaksteist. Koos hommikusöögiga. Hanoi on nii kallis!”
Naine tegi käega õhus suure ümmarguse ringi, kujuteldava õhupalli, mis näitas Hanoi kallidust.
„Sir, koos hommikusöögiga olete te väga hästi saanud, ma näitan teile tuba, sir!”
Poiss kõhkles, vaatas ringi. Ta seisis kohe Buddha kõrval. Buddha jalge ette oli jäetud riisi ja küpsiseid ja raha. Tema ümber tossasid viirukiküünlad ja pea kohal rippus Ho Chi Minhi portree. Siis oli ruumis veel väike arvutiga laud, reisireklaamid ja sleeping bus’i hinnad …
… aga lõppude lõpuks kaks dollarit polnud ju nii suur raha, kui ta saab kohe duši alla! Ja voodisse! Ja silmad korraks kinni panna. Ta oli jala peal magama jäämas. Poiss siples veel väga nõrgalt vastu. Naine sikutas ta nüüd kahvaga kuivale.
„Jah, sir, jah, sir! Tulge, ma näitan teile tuba.”
Poiss tahtis seljakotti alla jätta, aga see tal ei õnnestunud. Naine surus talle selle selga tagasi.
„Võtke kott kaasa, sir, te olete ju väsinud, uni, sir, uni!”
Naine hõõrus näitlikult silmi. Poiss lootis, et ta saab kõigest ikka õigesti aru, sest see miskipärast murelik naine jättis inglise keeles pooled tähed vahele.
Nad hakkasid mööda kitsast treppi üles turnima. Esimesel korrusel nad „maha ei läinud”. Ka teisel mitte. Ka kolmandal ja neljandal mitte. Viiendal korrusel haudus Poiss juba põgenemisplaane (ei tea kuhu?), aga just siis torkas murelik naine võtme tema tulevase Hanoi kodu lukuauku: „Siin, sir, siin on teie tuba!”
Avanes uks, mille taga oli tuba aknaga, aga see aken vaeseke läks lahti otse vastu telliskivimüüri. Tuba oli pime nagu koobas ja pigem väike kui suur koobas, aga sellest hoolimata oli sinna pressitud kaks voodit.
„Kaks voodit, sir, aken ja dušš, sir!”
„Kui palju see maksab?” küsis Poiss ja istus juba voodile maha. „Ja last price, palun?”
„Just-just, sir, last price, sir!”
Oli viimane aeg midagi oma rahakoti kaitseks ette võtta.
„Üksteist …?” poetas Poiss ettevaatlikult.
„Üksteist ja pool, sir!” teatas naine. „See on hea hind, sir. Andke oma pass, sir!”
„Üksteist!”
Poiss sirutas käe passiga ette. Naine kõhkles hetke, haaras Poisi käe, lõi selle oma käega laksti kokku, napsas Poisi passi ja oli kohe toast kadunud, nagu trikifilmis. Poiss istus hetke niisama. Siis raputas koti seljast ja kukkus näoli voodisse. Ta ei püüdnud isegi silmi lahti teha, sest vaadata polnud suurt midagi. Ta lohutas end mõttega, et mõnikord tundub esialgu kõik halvem, kui tegelikult on. Selle lootusega ta uinus. Silme ette tekkis lõputu sinine meri. Väga väikeste mõnusate lainetega. Ta ei tundud seda kohta ära. Mere kaldal olid varjud ja lamamistoolid, oli ilmselge, et ta polnud seal tegelikult olnud. See ei olnud Eesti meri. See oli ainult unes, une meri. Aga isegi unes oli seal hea olla.
năm
NIISIIS, OMAENDA KURVA LOO KANGELANE ehk Poiss, kibe maitse igas mõttes suus, oli jõudnud Pho Cali kohvikusse, kus ta veel päev tagas oli armsamaga istunud. See oli väike mõnus kohvik. Rannast umbes veerand tunni kaugusel, hotelli esimesel korrusel. Sealsamas lähedal olid nad elanud ka, mis tähendas, et nad olid seal maganud, kurat võtaks, odavalt ja õnnelikult, kakssada viiskümmend tuhat päev. Tšau Chien ja vanaema ja vanaisa ning nood tüdrukud firmast Katjuuša! See kõik oli alles eile!
„Menüü, sir!”
Vaevalt jõuad jääda melanhoolitsema, kui sulle tuuakse menüü. Poiss võttis menüü, ajas isutult näpuga järge ja tellis Vietnami pannkoogi, mida ta varem polnud söönud. Vietnam ja pannkook ei kõlanud kuidagi kokku. Võib-olla tellis ta pannkoogi nende tüdrukute pärast. Need olid jumalast kenad ja pikemad kui tavaliselt ega jätnud sõnades tähti vahele, kuid olid seetõttu ka pisut ninakad. Osal neist oleks justkui okkad küljes. Poiss võttis veel bananashake’i ja kohvi ning ei mingit õlut, et oleks paha. Et tunneks, kuidas on tõeliselt halb. Poiss kobas käega taskut. Rahakott oli alles. Toodi pannkook.
Tuleb välja, et Vietnami pannkook on hiiglaslik ehitis, millesse on topitud kõike, mis pähe tuleb, kanast võsani. Poiss vaatas mõrult seda ülitervislikku portsu. Mitte mingit isu ei olnud. Oksendada oleks küll tahtnud. Ta sonkis pulgaga pannkoogis ja mõtles lolle mõtteid. Parem oleks olnud uputada end ookeani ja lasta lainetel end järgmisel päeval tagasi uhtuda. Ja sellest saaks hiljem lugeda Nha Trangi lehest, et leitud on valge prillidega uppunud välismaalane. Jälle üks.
Toodi kohv. Pandi Poisi nina alla plekktopsis läbi sõela nirisema. See võttis üksjagu aega. Nii saab mõelda ja plaane teha. Ülejäänud eluks, kui see siiski peaks jätkuma.
Oli väike lootus, et mingil hetkel jõuab siia ka Mari. Õigemini, mille muu pärast ta siin praegu istus? Teine võimalus oli kogu asi lihtsalt unustada, võtta oma kott, öelda Chienile ja vanaemale tere ja voodisse hüpata. Mari magab poole üheteistkümneni, ükstapuha mis. Poisil oli jube isu minna üles, andeks paluda, alla anda, põlvili visata. Sobis ka vastupidi. Mis vist ei tulnud kõne alla?
Kohv tilkus. Menüü oli lauale jäetud. Marit polnud kuskil.
Menüü hinnad olid üle kleebitud. Viis või kümme tuhat dongi juurde pandud. Pannkook oli eile kakskümmend viis tuhat, nüüd kolmkümmend. Ettekandja, üks neist kolmest kenast, koristas laudu.
„Miks te hinnad üle kleepisite?” küsis Poiss. Lihtsalt et rääkida. Tüdruk ei kuulnud esialgu.
„Miks te need hinnad üle kleepisite?” küsis Poiss uuesti.
„Mina ei ole omanik! Omanikul on raha,” kähvas tüdruk.
Kui nad kurjad olid, siis täiega. Täna oli miskipärast just see päev, täna oli kõik halvasti. Ega ei saanud aru ka. Osadele ei meeldinud lihtsalt valged, isegi kui neil oli halb olla. Prillid olid ka alles? Poiss võttis need korraks eest ja uuris. Kuidagi liiga hästi oli kõik läinud? Prillid olid terved, ja rahakotti … Midagi oli seal siiski viltu. Osa raha oli tal teises kotis, aga ikkagi oli midagi viltu. Vähemalt sada, rohkem kui sada dollarit vähem. Poiss urgitses pulgaga pannkooki, osa sai kätte, osa muidugi pudenes taldrikusse tagasi, ja tuletas meelde. Niipalju kui ta oma mälus sobras, suurt sealt välja ei tulnud. Olid katkendid: rikša, siis Hanoi õlle roheline silt, siis … kas tõesti Jameson? Suur Jameson ise? Asi tegi murelikuks. Mai Tai, miljonärtüdruk Phu, kõik oli justkui oma kohal Booze Cruise’is (sorry, sinna ta enam ei lähe!), aga sada dollarit? Niigi niru isu kadus täiesti. Poiss viskas pulgad taldrikusse. Mis siis eile toimus, ah? Järsku kostis teiselt poolt tänavat hääl: „Sir! Sir Toomas Sven Andersson!”
Sir Andersson? Pärast väikest arupidamist arvas Poiss siiski, et hüüti teda ennast. Ta tõusis lauast ja uuris asja.
„Jah, mina! Mina?”
Teisel pool teed seisis väike vietnami vanamees. Tüüp tuli üle tee Poisi juurde ja hakkas rääkima, justkui oleks nad vanad tuttavad.
„Kas hakkame minema, sir, kell on juba kaheksa?”
„Kuhu?”
Onuke oli hetkeks segaduses,