Tiivaripsutus. Mati Soonik
Читать онлайн книгу.
pole meil millestki rääkida. Kõnnime vaikides Eha kodu poole, aeg-ajalt teineteisele pilke heites.
Mul tekib mõte, et võiksin ju veel mõne kirjasõbraga kohtuda. Läheme Ehaga lahku, aga oma hingepõhjas olen siiski väga solvunud. Kas siis Eha tõesti ei saanud midagi välja nuputada, et vaatamata õe kohaletulekule minuga aega veeta?.. Mu kirjasõber oleks pidanud igal juhul minuga kauem koos olema kui viisteist minutit. Pealegi just tema kutsus minu Tallinna.
Kui aus olla, siis on selge, et Eha pole minu maitse, sest ta on väga ilmetu. Küllap seetõttu ta mehi endale ligi ei tõmba ja on veel ligi kolmekümnesena ilmselt süütu. Ma ei tundnud kohtumise ajal tema suhtes mingit külgetõmbejõudu ja mu erutusaste oli nullis, kui teineteise kõrval kõndisime. Ma ei kibelenud teda suudlema ja kallistama.
Arvatavasti oli ka Eha mind nähes veidi pettunud, sest ta ei üritanud meie kohtumisaega pikendada. Me oleksime võinud ju kõik koos olla: mina, Eha, Eha õde. Mis tema õel selle vastu oleks võinud olla?.. Ka oleks mu kirjasõber saanud aega veeta just minuga, kui õde poleks nõustunud meie ühise koosolemisega.
Tõmban mõttes Ehale kriipsu peale ja mu pruudikandidaate on veel kümme järele jäänud, sest kolmest olen ruttu lahti saanud.
Otsustan Maile külla minna, kuigi mul on ka tema telefoninumber. Ilmselt viivad telefoniga ebaõnnestunud kõnede tulemused mu sellele teele, aga tal olid kirja pandud nii aadress kui ka telefoninumber.
Bussiga sõidan üsna reklaamituttava maja lähedale ja näen, et tema pesa asub tõesti kaunis kohas, sest seda ümbritseb männimets.
Kodus on peale minu kirjasõbra veel tema vanaema ja kaks poega. Kaks tütart mängivad metsas, nagu üks poistest mulle teatab. Mai igatahes rõõmustab minu ootamatu küllatuleku üle, aga mind lööb muidugi tummaks tema laste arvukus. Pealegi polnud ta mulle kirjas osutanud, et tal on nii palju lapsi. Kui mõelda ja meenutada, siis tuleb meelde küll, et Mai kirjutas: ma tegelen laste kasvatusega. Järglasi võib tal tõesti kas või kümme olla! Miskipärast oli mulle jäänud mulje, et Mail on kaks last. Ju see oli mu soovunelm, mida ma võtsin tegelikkusena.
Muidu ma võin Maiga tõesti rahule jääda, sest ta on kena ja armas inimene. Võib-olla on ta minu jaoks pikavõitu?.. Ta tun-dub minust isegi pikem olevat, millele aitab kaasa kõrge soeng. Püüan küll ennast nii sirgu ajada kui võimalik, ent ikkagi tunnen ennast temast lühem olevat.
Kui ma tõsiselt oma tulevikule lähenen, siis on mulle selge, et Maist ma enesele abikaasat ei saa, kuigi mul on temaga õdus olla. Ta räägib mulle oma perekonnast, näitab fotosid ja kohati tunnen ennast sedavõrd mõnusalt, et ei tahagi eriti hästi tema juurest lahkuda. Mulle pakutakse kohvi ja küpsiseid, ise olin kompvekikarbi Assortii kaasa võtnud.
Tõesti, meil on erutav teineteise kõrval istuda. Kohati lebavad mu sõrmed Mai põlvedel. Seelikukandja naeratab kütkestavalt, ta hingamine kiireneb ja hea meelega võtaksin ta oma käte vahele. Võib-olla on mingi võimalus kirele lahendust leida?
Mina seda paraku ei suuda, sest poisid sagivad ju kõikjal, vanaema heietab elutarkusi ja kahekesi saame vähe aega teineteisest rõõmu tunda. Mai ei püüagi olukorda muuta ja mulle tundub, et ta ei soovi mulle esimesel kohtumisel anduda.
Raiun oma pähe, et meie kurameerimisel pole mõtet, sest minust pole ju tema poole kolijat. Kuigi süda kisub Mai poole, võin ka neljanda pruudikandidaadi maha kanda.
Mul tuleb lennukile kiirustada. Olen jälle kogemuse võrra rikkam ning tunnen, et ma pole reisi asjata ette võtnud. Mõneti olen rõõmus oma kirjasõprade nimekirja kahanemise üle, sest ma pole harjunud mitme naisega ühteaegu tiivaripsu lööma. Pealegi on üheksa kah veel küllaltki suur arv.
Koju jõudnud, sukeldun tavaellu, kuigi mõistan, et peaksin kohe sõbrannadele vastama, ent mind pidurdab viletsate tulemustega kogemus seniste tutvumiste põhjal. Ikka leian põhjust oma väljavalitutele pühendumist edasi lükata. Jõulude ajal võtan enese aga kokku, vastan reklaamituttavatele, saadan kirjad teele ja nüüd on minu kord ootusärevust tunda.
Kolme nädala jooksul jõuavad kõigi mu pruudikandidaatide kirjad minuni, Ritalt ka rannas pildistatud foto.
See oli tõesti väga ammu, kui ma Hiiumaale kirjutasin. Sellest on nii palju aega möödas, et ma olin Teid täielikult unustanud. Selle ajalehe, kust ma Teie kohta andmeid lugesin, olen ammugi ära visanud. Andestage, palun!
Suur tänu kirja eest. Ainult üks väga paha asi on see, et Teie käekiri on kohati mitteloetav ja ma näen siin suurt vaeva, et sellest aru saada ja palju jääb mulle ikkagi arusaamatuks.
Kui seksapiilne ma olen, seda on raske öelda, aga kirglik olen kindlasti. Ega ma muidu käsitööga intiimselt ei tegeleks. Kuidas, tunnete huvi. Hellitan ennast ja nii saangi oma kätte. See on väga intiimne tegu, armas Peet, ja praegu ei taha ma sellest täpsemalt kirjutada. Isegi ime, et ma Teile, armas Peet, sellest kirjutan.
Saadan Teile endast foto suvisel ajal. See on tehtud mõni aasta tagasi. Kas olen sellel veetlev?
Kas ma just praegu selline olen, on raske öelda, aga enam-vähem. Seda, mida Teie minu nimest arvate, ei saa ma üldse aru, aga võin lisada nii palju, et minu nimi Rita on tulenenud Margaritast.
Ma vähemalt jään lootma, et kui Te mu kirjale vastate, siis selleksei lähe enam vaja kaht kuud ja kaht päeva! Ma palun Teid väga, kui see Teile suurt raskust ei valmista, siis kirjutage uuesti endast lähemalt. Ma olen lihtsalt unustanud.
Armas Peet, Teid huvitas minu töö. Mina töötan 19. veebruarist 1985. aastast Paide Ajakirjanduslevis Järva-Jaanis kiosköörina. Varem 13 aastat töötasin vanem inventeerimisinstruktorina. 1975. a õppisin ma Tallinna Kooperatiivkoolis, mille ma lõpetasin sellel erialal. Nüüd võite ise otsustada, kas vastate mulle enam või mitte.
Ma jään ootama, sest lootma peab alati.
Mulle tundub, et Järva-Jaani neiu tahab minuga iga hinna eest suhelda. Foto jätab temast igati meeldiva mulje: kitsas nägu, mustad juuksed, sirge nina – tõesti on ta nägu kaunis. Saleda keha kohta üllatavalt suured rinnad tõstavad veelgi tema mainet minu silmis. Arvatavasti pole tal praegu kavaleri, kellega kohtuda. Mina olen ju vaid kaugel asuv kirjasõber. Igatahes kõditab see kiri mu enesetunnet meeldivalt.
Vabandage, kui ma teile vigaselt ehk kogemata kirjutan. Ma elan lastega ainult 1 aasta Eestis.
Teie kirja sain ma 10.01.86. aastal Hiiumaalt ja tahan kohe vastata teile.
Tänan teid õnnesoovide eest. Me mõtleme – teie samuti võtsite uue aasta hästi vastu.
Teie kirjast sain ma teada, et te nii hästi minust teate, et mina peaaegu mitte midagi ei pea vist endast enam kirjutama. Küllap oli mu esimene kiri väga põhjalik. Tunnete huvi mu vibraatori vastu. Ostsin selle Saksamaalt ja kasutan seda mehe asemel. Olen lesk. Mis mul muud üle jääb? Usun, et seda ei pea ma kirjeldama, kuidas vibraatorit kasutatakse. Pole mu tegevuses midagi imelikku. Oleks mul mees, seda mul teha vaja poleks.
Noh, ma olen väga õnnelik, et teie tahate minuga tutvuda, ainult palun kirjutage mulle oma andmed.
Aga kogu see aeg mõtlesin, kuidas teile vastata. Oli ju minu kiri adresseeritud Peetrile, ent sain vastuse Peedilt. Või keegi andis teile minu kirja? Kuidas seda mõista? Palun vastata minu küsimustele. Seetõttu olen ma kuidagi kimbatuses.
Aga mis puutub kohtumisse, siis leian ma, et me võime kohtuda, milleks seda edasi lükata! Meie teiega oleme täiskasvanud inimesed. Ja kõik on võimalik, mis mulle ja teile meeldib. Ning kui miski ei meeldi, siis jääb see toimumata ja selle peale pahandada pole vaja. Siiski loodan, et saan varsti vibraatorist loobuda.
Aga kui teie kardate meie kohtumisi, võime nad edasi lükata. Kuidas me võime kohtuda, peate otsustama teie. Teie olete ju mees! Mina ja mu lapsed soovime teile kõike head isiklikus elus ja töös 1986. aastal. Ma olen väga