Rannal õitseb kibuvits. Erik Tohvri
Читать онлайн книгу.
see kaugemale ei jõudnudki, Madis oli peale tulnud ja asja ära klaarinud.
„Ennem jäägu elu lõpuni vanatüdrukuks, kui et sulasele läheb!”
See ütlemine tõmbas jälle selge piirivao pererahva ja uustulnuka vahele. Albert oli palgaline, tema pidi sellega leppima, aga nüüd Mari…
„Eks Liinel on siin ka oma sõna öelda…” arvas mees tõrjuvalt.
„Komme on ikka nii, et mees kosib! Kuhu see kõlbab, kui peretütar läheb sulast endale meheks paluma!” ütles Mari ega tahtnudki öeldusse teravust panna, aga Albertil ajas kuuldu harja punaseks. Jälle taheti seisuste vahele selget piiri tõmmata, ja mees ütles solvunult:
„Ega see Jaaniku koduväi koht pole midagi väärt, kui juba alguses niiviisi haugutama hakatakse! Otsige endale mõni tuhnus, kes sellega rahul on.”
Mari oli selle peale norgu jäänud. Tegi, nagu pühiks pisara silmanurgast, ja ütles siis kurva häälega:
„Sina, Albert, oled meil juba omainimeseks saanud, varakevadest saati majas… Ja sa pidid maatamees olema, kus mujal sind nii väga oodatakse! Aga Jaanikule on peremeest vaja…”
Ja Albert jäi. Ta polnud peremeheks saades enam ammugi verinoor, üle kolmekümne aasta turjal. Ja Liinegi oli selleks ajaks juba tosin aastat kosilast oodanud. Võib-olla oligi hea, et neile lapseõnne ei antud, sest siis tulid sõjad ja näguripäevad, mil keegi ei saanud oma elu ja tuleviku peale kindel olla. Jaaniku Mari oli venelaste tuleku hirmus end veel vanast peast üle mere minejate hulka sokutanud, oli Liinet ja Albertitki kaasa tulema keelitanud, aga väimehelt vastuseks selge „ei” saanud. Ning Liine, kes oli algul küll lubanud emaga kaasa minna, otsustas viimasel hetkel koduranda mehe juurde jääda.
Pärast sõda hakkas nõukogude võim eesti rahva hulgas jälle halastamatut puhastustööd tegema. Aga Jaanikule oli nagu selle tasakaalustamiseks ka midagi head antud – heledapäine tüdrukutirts, kes Albertile veel vanas eas lapserõõmu pakkus.
8
Suur osa inimeste elu suunavaid jõude tekib lihtsate juhuste tõttu. Fatalistid ütlevad küll, et kõik on ette määratud: saatus ajab oma paksus raamatus sõrmega järge ja sellest ei pääse mitte keegi. Aga kui neid lihtsameelseid saatuseuskujaid kuulda võtta, tähendaks see kogu inimkonnale vähikäiku, sest siis poleks vaja end millegi nimel pingutada – tarvis ainult oodata, millal kõik, mis tulemas on, iseenesest nagu kandikul kätte tuuakse.
Evald Sepper ronis mööda poste, monteeris traaverseid ja pingutas juhtmeid nagu varemgi ning püüdis mõtted üksikust mereäärsest talust ja selle elanikest eemal hoida. Mõistus ütles, et selle tutvuse jätkamisest ei tule midagi head; mees mäletas paari varem läbi elatud hingelõhestamist, kus ta oli südame kutsele järele andnud. Lõppkokkuvõttes oli see ikkagi enese petmine, iga niisugune suhe oli kaasa toonud vaid lahkumisvalu ja lisaks süümepiina, et ta on oma pere reetnud. Evald oli püüdnud juurelda – miks ta oli niisuguste suhete tekkimisele mõnikord eriti aldis olnud? Ei, tegemist ei olnud pelgalt lahendamist nõudva seksuaalse pingega, kuigi ka see ürgjõud nendes juhusuhetes oma osa mängis; see oli olnud midagi palju laiemat ja ahvatlevamat, mingi vastupandamatu igatsus, mis kogu tema olemuse oli endasse mähkinud ja mõtete juhtimise enda kätte võtnud. Armumine? Seda jah, seda kindlasti, aga miks niisugune asi temale kui abielumehele kergelt, nagu mängeldes peale tuli? Kas tõesti sellepärast, et tema abielu ei saanud eriti õnnestunuks pidada?
Sellele küsimusele keeldus Evald jaatavalt vastamast. Inimene pole võrreldav sõidukiga, mida valele teele sattumise järel saab sedamaid ümber pöörata, et mööda tuldud teed tagasi kihutada – selleks et ristteel uus ja õige suund otsida. Oma hingerahu huvides arvestab igaüks teatud väärtusi ja teeb nende põhjal kindlaid otsuseid, mis arvustamisele ei kuulu. Hiljem peab nendega lihtsalt leppima, kuna niisuguste otsuste õigsust on väga raske või koguni võimatu hinnata.
Ometi eksles Evaldi mõte mõnikord ikkagi kümmekond aastat tagasi, sellesse aega, mil nad Ailiga olid abiellunud. Mingil moel oli see tõesti sundabielu olnud, sest vaid paar kuud kestnud, veel teineteise tundmaõppimise staadiumis suhe sai ühtäkki hoopis teise tähenduse.
„Evald, ma olen vist… rase!” ütles tüdruk ühel kohtumisel ilma sissejuhatuseta, ja see oli šokk. Omamoodi hiiobisõnum, mis kogu senisele vahekorrale sootuks teise ilme andis.
„Mis siis nüüd…” Evald mäletas selgesti piinlikkust tekitanud esmamõtet, mis ta peast oli kõigepealt välguna läbi jooksnud: viga on ju tema küljes, eks ta ise teab, mis teha… Kohe tuli küll kainestav reaktsioon, mis pani noore mehe äsjast mõttevälgatust häbenema ja tuletas meelde, et ta on ise süüdi, polnud küllalt hoolikas olnud.
„Ma ei tea…” pihtis Aili ja Evald tundis, et peab juhtimise enda kätte võtma. Ning suuremeelsushoo ajel ütles ta ilma sügavamalt mõtlemata:
„Eks me peame siis abielluma!” Just nii ütleski – peame, sellega nagu tunnistades, et nad on sundseisu sattunud.
„Jah,” vastas tüdruk ja nii oligi kosimine lõppenud.
Ei saa öelda, et nad oleksid halvasti elanud – Evald sai enam-vähem korralikku palka, ettevõte eraldas noorele perele kahetoalise korteri, mis hiljem pere suurenedes õnnestus vahetada kolmetoalise vastu, ja sel ajal nad ei osanudki rohkem tahta. Läks mitu aastat, enne kui meheni hakkas jõudma hämar teadmine, et tegelikult oli ta abielu teistsugusena ette kujutanud – niisugusena, kus oleks rohkem teineteisemõistmist ja vähem järeleandmist nõudvaid olukordi. Pojad kasvasid ja isal oli nendest rõõmu; suhetes Ailiga aga jäi valitsema mingi spliin, hallus, milles kumbki ei tundnud inimesele loomupärast vajadust lähedasele rõõmu valmistada. Nad olid lihtsalt omaks võtnud teadmise, et elu peabki selline olema; küllap sellepärast oli Evaldil ka lihtsam töökohta vahetada ning liinitöölisena nädalate viisi kodunt ära olla. Kõige rohkem kahetses mees, et poisid niiviisi isast võõrduma kippusid; kui talle mõni vaba nädalavahetus tekkis, püüdis ta oma vähest kodusolemist korvata – läks poistega loomaaeda või lõbustusparki, sellega tihti küll rohkem ennast lohutades kui lastele mõeldes.
Nüüd aga ei saanud Evald rahu – ikka ja jälle kippusid mõtted üksikusse rannatallu, kus elas linalakaline noor naine. Õigemini oli neid seal isegi kaks – Saima ja Meeri, esimene teisest viis korda vanem. Jälle pidi mees endalt küsima – mis teda nende juures õigupoolest veetleb? Mõistusega oli sellele küsimusele raske vastust leida; tema senised eksisammud olid olnud sootuks teistsugustest tunnetest ajendatud. Oli see mingi ürgjõud, tsivilisatsioonist rikkumata õhkkond, mis Jaanikul nagu parajalt väetatud maapind õiget seemet ootab, et hoopiski uut ja väärtuslikumat vilja kasvatama hakata? Kas ta oli seal tundnud midagi niisugust nagu misjonär aborigeenide hulka minnes, lihtsalt altruistlikku soovi neid looduslapsi tsiviliseeritumaks muuta?
Evaldit hakkas järjest rohkem vaevama inimese loomupärane tahtmine panna teisi oma tõekspidamiste järgi elama ja mõtlema. Ta lihtsalt ei suutnud kujutleda, et Jaaniku talu primitiivsetes tingimustes saaks keegi oma eluga rahul olla. Ei, see oli võimatu! Asjaolu, et ta oli juhuslikult sinna sattunud, tähendas ilmselt, et talle on määratud neid kahte seal aidata. Kuidas seda teha, seda ei osanud mees esialgu sõnadesse panna ega proovinudki selle üle juurelda, nagu kartes, et siis hakkab ta enda sees jälle vastuhääli kuulma. Eneserahustuseks oli kõige lihtsam mõelda, et ta tõesti tahaks nendele midagi head ja ilusat pakkuda. Olla lihtsalt heategija, midagi vastu tahtmata, kuigi…
Sõna otseses mõttes altruiste, anonüümseid heategijaid, kes absoluutselt midagi vastu saamata on valmis oma raha, tööd ja aega ohverdama, on maailmas üsna vähe. Inimeste väärtushinnangud on erinevad ja sellepärast rahuldub mõni heategija näiliselt tühise tasuga, talle piisab vaid tänulikust naeratusest; aga vajadus oma heateo tunnustamise järele kuulub igaühe juurde, see on inimloomuse lahutamatu osa. Veel enam – sellest võib saada jõud, mis sunnib teda ka edaspidi samamoodi jätkama isegi siis, kui need heateod kõigile meeltmööda ei ole.
Evald Sepper püüdis endas tagajärjetult selgusele jõuda – mis on see nimetu kihk, mis teda just Jaaniku poole kisub? Ja siis, oma tookordset käiku meenutades, arvas ta üpriski lihtsa põhjuse leidvat.
„Õigus,