Äravalitu. Teine raamat. Erik Tohvri
Читать онлайн книгу.
ka nüüd, sõjaajal ära ei öelda. Kui ei sobi, jäid veel Nõlvaku ja Edumardi… Aga Kristiinel oli peale selle veel midagi kavas.
„Vaike kirjutas, kutsub mind Heinoga sügise poole sinna. Ta pole juba varsti terve aasta poissi näinud,” rääkis ta Aleksandrile, aga too raputas arusaamatuses pead.
„Ise rääkisid, et neil pole endalgi, kus elada – kuhu ta teid paneb?”
„Paul oli lehma jaoks lauda ehitanud ja pidi hakkama seal lakas heinte peal magama. Siis on toas ruumi! Suveaeg, palju meil vaja. Ja ega me kaua ole, nädal või paar.”
Aleksander ei ütelnud enam midagi. Ta oli harjunud, et tema alati käbe ja tegutsemisvalmis naine teeb kodusse puutuvad eluplaanid ja siiamaani oli ta nende eest suutnud vastutada. Küllap oli ka see sõit mehele üsnagi võõrale Tartumaale niisuguste plaanide hulgast, mis vaidlustamisele ei kuulunud.
Juulikuu ja augusti algusnädalad veetiski Roopalude pere Kaasikul ja erandina eelmisest suvest olid nad talus ainsad võõrad. Ning kui nad olid rukkilõikuse kaasa teinud ja põllul korrapärane hakkide rivi peksuaega ootama jäi, arvas Kristiine:
„Nüüd on meil vist paras aeg Rakverre sõita. Sealt võtan komandantuurist sõiduloa ja käime Heinoga Tartumaal ära.”
Sõjaaja rongiliiklus oli küllaltki kaootiline. Reisijate veoks mõeldud ronge oli vähe, kuna kõik ennesõjaaegsed vedurid ja vagunid olid Venemaale viidud. Need poleks Eesti raudteele enam sobinudki, sest pärast sakslaste saabumist muudeti rööpmelaius kiiresti Euroopa standardile vastavaks ja raudteel liikuvad rongid olid pärit Saksamaalt. Enamasti haagiti kolme-nelja sajandialgusest pärit reisivaguni sappa vähemalt samapalju kaubavaguneid, millega ka vajalik kaup linnast teise toimetati. Nende rongide jaoks oli kehtestatud küll mingi sõiduplaan, kuid seda ei avalikustatud ja sellest kinni ei peetud. Eelisõigus oli sõjaväeeðelonidel, mille läbilaskmiseks kohalikud rongid pidid pikki peatusi tegema, ja see sõiduplaani sassi ajaski.
Tartusse sõit osutus ettearvatust keerukamaks ning sõjaaegselt kottpimedasse linna jõudsid Kristiine ja Heino varasel öötunnil. Jaamaplatvormi varikatuse all põles küll sinist värvi hämarat valgust andev lamp, kuid selle valgussõõrist välja jõudes haaras teekäijaid pilkane pimedus. Kristiine arvas end linna mõnevõrra tundvat, oli ta ju seoses Vaike „Pallasesse” astumisega siin mitu korda käinud, aga pimedusse mattuvatel tänavatel ei olnud sellest abi. Vähesed rongilt tulijad pudenesid sedamaid laiali, teed küsida ei olnud enam kelleltki ning tuli jätkata omal käel, meenutades ainult Vaikelt kirjas saadud teejuhatust. Silmad küll mõnevõrra harjusid pimedusega, kuid ilm oli lauspilves ja kõrvus lõõtsus peatset sügise saabumist ennustav tuul. Kui erinev oli nüüd kõik rahuaegsetest linnadest, mil põles tänavavalgustus ning majadel olid siin-seal sõbralikud aknasilmad säramas… Ja siis, komistanud teel vedelevale telliskivile, taipas Kristiine, et selles linnaosas pole tegemist ainult rangelt täidetavate pimendamisnõuetega, vaid ümberringi enam maju ei olegi. Tänavat, millest andis tunnistust vaid jalge alla jääv munakivisillutis, ümbritses varemeteväli.
Kristiine peatus ja püüdis ümbrust silmitseda. Heino hoidis kramplikult tema varrukast kinni, ta oli arvanud, et tema kõikjal hakkama saav vanaema ka siinses pimeduses eksimatult tee leiab; nüüd, mil vanem kõhklevalt peatuma jäi, haaras ka poissi hirm.
„Ema, lähme tagasi jaama! Ootame hommikuni, kui valgeks läheb, siis oskame minna!”
„Ei, Heino… Küll me leiame, kus see õige tee on,” ütles Kristiine, aga ta ei suutnud oma häälde kindlust manada. Seda, et Tartu linnas kaks nädalat kestnud lahingud olid osa kvartaleid maatasa teinud, oli ta Aleksandrilt kuulnud, aga nüüd pidi ta seda lausa käegakatsutavalt tunnetama. Vanaema ja tütrepoeg liikusid pikkamisi edasi, siis ilmus pimedusest varemete keskele mingi torni siluett ning see näis naisele millegipärast tuttavana.
„See… see on Maarja kirik! Aga ka maha põlenud…”
„Ma ütlesin, et lähme tagasi!” jonnis poiss, ta polnud enam nutust kaugel.
„Ei-ei, nüüd ma tean, kus me oleme,” julgustas vanaema ja nad lisasid sammu. Nad pidid silla leidma, ainsa, mis pärast teiste õhkulaskmist kahel pool jõge laiuvat linna ühendas. Siis edasi, natuke paremale hoida… Nii oli Vaike kirjutanud, ja lõpuks jõudsid nad tõesti sillani ning märkasid pimeduses seisvat mehekogu.
Valvur, kindlasti sakslane… Kristiine püüdis kramplikult oma vähest saksa keele sõnavara ritta seada, aga seletamiseks, et ta maale tütre juurde läheb, veel vähem õige tee küsimiseks, ei oleks sellest piisanud. Aga lähemale jõudes märkas naine läbi pimeduse mehe valget käesidet. Omakaitse!
„Tere õhtust!” ütles Kristiine esimesena.
„Õhtust? Minu arvates hakkab öö juba hommikusse jõudma,” torises mees ja kohendas seljas olevat püssi, ilmselt oli ta valvamisest tüdinud.
„Tulime rongi pealt, tahame minna…” Küla nimi, kus Vaike nüüd elas, tuli vaevaga meelde. „Saariku külla… Kas te saate meile teed juhatada?”
„Sinna annab teil astuda, oma kaksteist kilomeetrit! Aga ega see keeruline pole…” Mees sulas ja seletas põhjalikult, kuidas edasi minna, ning nii Kristiine kui Heino tundsid end korraga hoopis kindlamini. Teisel pool jõge olid tänavaäärsed majad alles ja ümbrus seetõttu palju sõbralikum. Ning kui linn lõpuks selja taha jäi, ohkas Kristiine kergendatult.
„Mis meil nüüd viga! Ainult otse edasi, varsti oleme mamma juures. Näe, ongi vist juudi surnuaed, see pidi tee äärde jääma.”
Heino kõõritas umbusklikult pimedusest eralduvat valget kivimüüri. Surnuaiad talle eriti ei meeldinud, eriti mitte pimedas; Rakveres jäi tema koolitee äärde ka üks selline, ning pimendatud linnas hilisõhtul koolist tulles hoidus ta alati kramplikult üle müüri sinnapoole vaatamast, kus lahkunud oma igavest und puhkasid. Tal oli ebausklik hirm, et äkki näeb midagi niisugust, mis… Poiss oli palju raamatuid lugenud, ning mõneski neist oli tonte ja kodukäijaid kirjeldatud. Kuigi vanaisa kindlalt väitis, et selliseid ei ole olemas, ei või ju iial teada…
Nüüdki ei tahtnud Heino surnuaia poole vaadata, aga ometi sai uudishimu temast võitu ja ta viskas kiire pilgu heledalt kumava müüri taha. Näha ei olnud midagi, aga selle asemel kuulis ta sealtpoolt kummalist lõginat, mis vastavalt tuulehoogudele vaheldus, ja see tekitas kartlikku ebalust. Mis see on? Kas tõesti tantsivate luukerede tekitatud heli?
„Ema… mis hääl see on, seal müüri taga?” küsis ta kartlikult.
„See või… Ei tea…” Poiss tundis, kuidas vanaema sammu kiirendab, ja see suurendas tema hirmu veelgi. Kristiine aga kogus end kiiresti ja jätkas: „Küllap need juudid seal omavahel juudi keeles räägivad.”
Nali seekord Heinoni ei jõudnud. Vanaema oli aga asja läbi mõelnud, ning kui surnuaed juba kaugele jäi, seletas:
„Eks mõni plekist pärg haua peal tuule käes sedamoodi kidises…”
8
Kui Vaike Paulile esimest korda rääkis, et tahab ema ja Heino Lillepõllule kutsuda, oli mees vastumeelselt pahura näo teinud.
„Neid veel siia vaja…”
„Paul, ma ei ole Heinot ammu näinud, juba terve aasta!” ütles Vaike etteheitvalt. Naine tundis ennast vanemate kasvatada jäetud poja ees süüdlasena ning seda süvendas veelgi teadmine, et siinsete igapäevatoimetuste kõrval polnud ta nädalate viisi oma vanemale pojale mõelnudki; samas tuli kohe õigustus, et Heino elas vanematekodus ja seal hoolitseti tema eest kindlasti paremini, kui seda oleks Katterite peres tehtud.
„Sul on siin Maimu ja Ahto, kas neist küllalt ei ole!” mühatas Paul, aga tema toonist adus Vaike, et mees hakkab mõttega leppima.
„Kaks nädalat võiksid nad ju siin olla…” nurus ta. „Küll me kuidagi ära mahuksime, paneme õlekotid põrandale.”
„Minupärast pange või lakke, mul ükskõik! Mina magan nagunii lauda lakas.” Pärast seda, kui Arved Pent oli jõeäärselt heinamaalt esimesed koormad värsket heina toonud ja need äsja üleslöödud