Äravalitu. Teine raamat. Erik Tohvri
Читать онлайн книгу.
Siia, Ostlandi loodenurka, oli organiseeritud terve hulk puhkekodusid rindemeeste jaoks, et need pärast paarinädalast kosumist rindele naastes jälle kõigiti võitlusvõimelised oleksid. Seda lühikest puhkust tuli nautida täiel rinnal, ning kui Oberleutenant Herman Altmeier mootorpaadiga mööda Emajõge Peipsi poole tuiskas, tundis ta jälle elust rõõmu. Kümme kuud rindeelu, siin-seal peetud lahingud ja rännakud mööda Venemaa steppe ning troostituid külasid olid teda mitte niivõrd füüsiliselt, vaid rohkem moraalselt väsitanud. Herman oli pärit Lõuna-Saksamaalt Wiesbadeni lähedalt, Reini jõeorgu palistavate viinamarjaväljade maalt, ning ääretu Venemaa lagedus ja külade närusus masendasid teda. Sealne ümbrus oli niivõrd erinev sellest, millega ta harjunud oli – meeldivalt künklik, metsasaludega kirjatud maastik, hoolitsetud ja lilledesse uppuvad külad, mäetippudel vanad kindlused ja lossid ning muidugi viinamarjad, mis kogu sealsele elustiilile ilme ning sissetuleku andsid. Aga kõigepealt ikkagi jõgi – Rein oli seal kõik, nii transporti võimaldav elusoon kui ka ajaviitekoht, sest Altmeieritel oli oma mootorpaat. Paat oligi nende külas tähtsam kui auto, sellega käidi nii Wiesbadenis kui teisteski linnades või sõideti külanoortega lihtsalt lusti pärast mööda jõge.
Sellepärast tundiski Herman end Emajõel sõites peaaegu koduselt. Paadi oli ta Tartust üürinud, õigemini küll tänu komandantuurist juhuslikult leitud omakandimehele niisama laenanud, see oli korralik ja võimsa mootoriga. Isegi bensiini anti lahedalt, küllap tundsid kohalikud tagalasellid end rindemeeste ees veidi võlglastena. Tõsi, see Estlandi Emajögi oli koduse Reini kõrval vaid väike nireke, aga selliseks paadisõiduks täiesti kõlblik. Ja Estland ise tundus pärast Venemaalt tulekut peaaegu Euroopana, kuigi ta Saksamaale ligilähedalegi ei saanud. Viinamarjavälju siin ei olnud, kliima oli teistsugune, põhjamaine. Aga jõe kallastel paistsid nii mõnedki kenad talumajad, seal hariti põlde, tehti heina ja oli näha lehmakarju. Herman Altmeier tundis korraga isu külma piima järele, see oleks talle ammust kodutunnet ja rahuaega veelgi rohkem meenutanud. Ohvitser vähendas kiirust ja vaatas otsivalt kaldale – eespool, jõest veidi eemal paistiski kaldanõlval järjekordne küla. Herman Altmeier pani mootori seisma, juhtis paadi kalda äärde ja sidus jõe kohale kummarduva remmelga tüve külge kinni.
Alles mööda kraaviäärsesse rohtu tallatud teerada majade ligi jõudes taipas tulija, et talu, millele ta lähenes, oli tegelikult maha põlenud. Jõelt vaadates olid selle säilinud müürid taamale jäävate hoonetega kokku sulanud; nüüd viis teerada jõe poolt läheneja otse ahervaremete vahele. Aga ei – need polnudki ainult ahervaremed, siin oli siiski elu, siin jalutasid õuel kanad ja liivahunnikus vedelesid mõned värvilised mänguasjad. Siin elati, müüride vahele oli ehitatud ajutine katus ning nagu kutsutult ilmus ukseavasse ka perenaine.
„Guten Tag,” ütles sakslane ja tundis end seejuures veidi kohtlasena. Ta oli kindel, et parimal juhul saab ta vastuseks mõne täiesti mõistmatu sõna, mis kohalikus keeles peaks samuti tervitust tähendama. Aga õuele tulnud naine – nüüd sai Herman teda juba põhjalikumalt silmitseda – naeratas ja vastas samuti.
„Guten Tag!”
„Te räägite saksa keelt?” imestas ohvitser ja võttis preisilikult drillituna sirge hoiaku. Kuigi see varemetest ilmunud naine kandis luitunud kodukitlit ja sitsist pearätikut, oli ta üllatavalt meeldiv, sugugi mitte mõne lihtsa maanaise moodi.
„Jah, ma olen seda koolis õppinud. Mitte küll põhjalikult, aga veidike oskan. Millega ma saan teile abiks olla?”
„Liebe Frau, kas teil on piima? Ma ostaksin teilt liitri, mulle tuli peale suur piimaisu!” seletas mees perenaist silmitsedes, nii et Vaike kohmetus ja tundis end ootamatu tähelepanu keskmesse sattununa ebamugavalt. See mees oli temast küll kindlasti viis-kuus aastat noorem, aga selle eest galantne ja kena välimusega ning tuletas mingil moel meelde… jah, tõesti – Vernerit! Naise süda tegi sellest äratundmisest kummalise jõnksu, ohvitseri ilmumine oli nagu tervitus kaugest minevikust. Tema esimene ja tollal äravõitmatuna tundunud armastus oli just selline olnud – mundris, ðikk, naeratav ja julge silmavaatega… Kas tõesti on sellest juba üle kümne aasta möödas?
„Piima? Jah, muidugi!” Naine hakkas kiirustades talitama, ta sai aru, et tema mõttepaus on liiga pikaks veninud. „Istuge siia pingile, ma kohe toon!” viitas ta Pauli tehtud seinaäärsele istmele, millel istudes tavatses Lillepõllu peremees oma lahutamatut õhtust sigaretti tossutada. Vaike ruttas tuppa, käskis Maimul pliidil keeva supi järele vaadata ja võttis riiulist puhta piimakannu. Vaatas kähku ka Ahto üle – selle poisiga oli vähe muret, tema istus oma mängunurgas ja sättis laudaehituselt leitud puuklotse teineteise otsa torniks, mis lõpuks alati ümber kukkus. Siis ruttas Vaike kaevule, tõmbas piimanõu nööripidi üles ja valas kannu täis, tundes ohvitseri pilku end pidevalt seiramas.
„Siin on, bitte!” lähenes ta istujale.
„Danke schön!” Herman Altmeier kummutas kannu suule ja jõi mehise janu. „See oli hea! Kodus ma jõin alati külma piima, aga nüüd pole ammu saanud. Venemaal ei lubatud külast piima osta, kardeti, et see võib mürgitatud olla.”
„Te tulete Venemaalt? Sõjast?”
„Jah, mul on puhkus. Veel kümme päeva… Proua, kas te ei tahaks tulla jõele paadiga sõitma? Mul on mootorpaat!” tegi ohvitser talle endalegi ootamatu ettepaneku.
„Mina…” Vaike hakkas naerma. „Mul on toas kaks last, ma ei saa neid ometi üksi jätta!”
„Kaks last? Aga mees – kas teie mees on sõjas?”
„Ei, mees sõitis Tartusse. Tal on seal asjaajamist.”
„Autoga?”
„Ei, kus meil see auto… Jalgrattaga.”
„Liebe Frau, istuge siia minu kõrvale ja rääkige mulle Eestimaast! Ma olen siin esimest korda, saage aru… Kuidas on teie talu nimi?”
„Lillepõllu…” Vaike toetaski end pingiotsale.
„Lillepellu… Mis see tähendab?” „See? See on saksa keeles Blumenfeld.”
„Ilus nimi! Nagu ka teie ise!”
„Mis te…” Vaike nägu värvus tumepunaseks. Kui palju üldse oligi talle elu jooksul öeldud, et ta on ilus naine? Paul igatahes polnud seda mitte kordagi teinud. Verner esimesel aastal võibolla küll, aga sellest on nii palju aega möödas…
„Aber, liebe Frau… Ma ei ole ennast veel esitlenudki!” Ohvitser tõusis ja lõi kannad kokku. „Oberleutenant Herman Altmeier.”
„Mina olen Vaike.” Naine ulatas käe. „Vaike…” kordas mees. „Das klingt schön!”
Lillepõllu perenaine tundis end jälle punastavat, istus vaikides ja püüdis teda vallanud ärevust maha suruda. Imelik, et see juhuslikult siia sattunud noor mees talle niiviisi mõjus, puudutas ta hinges mingit õrna kohta, mille olemasolust naine enam isegi teadlik ei olnud. Kolmekümne kolme aastasena oli Vaike unustanud, et on kõigepealt igapäevast hellust ja armastust vajav naine, mitte ainult voodikaaslane, laste ema ja kodutööde tegija.
„Proua Vaike, te jäite nii mõttesse…” ütles ohvitser kaastundlikult ja istus tagasi pingile. Seekord palju lähemale kui enne, Vaikele lausa külje vastu ja naine tundis läbi õhukese kitli mehe keha soojust. See oli esmapilgul erutav, aga samas kohe ka kainestav tunne, mis andis kindla ohusignaali: see mees näeb sinus ainult kerget saaki. Naist, kelle võib mõne meelitava sõnaga ära osta… See tõdemus tekitas Vaikes korraga kirjeldamatu kahjutunde, teda tabanud hingepuudutus oli osutunud vaid valesignaaliks ja naine tõusis.
„Te vabandage mind, aga ma pean nüüd hakkama lastele süüa tegema. Ja ka mehele, ta tuleb varsti Tartust koju.”
„Kahju… Tõesti väga kahju!” tõusis ka ohvitser. „Aga proua – kas te lubate, et ma tulen mõnikord veel siia? Millal?”
Midagi oli selles noores mehes siiski usaldusväärset. Noori ja kergesti anduvaid naisi oleks ta ka Tartust leidnud, selleks poleks olnud vaja nii kaugele sõita…
„Miks te tahate