Kodumaja. Erik Tohvri
Читать онлайн книгу.
pärast. Tal polnud anatoomiast ja veel vähem meditsiinist märkimisväärseid teadmisi, kuid ta uskus pimesi, et tavaliste haiguste vastu leitakse tänapäeval rohtu ja suudetakse need välja ravida. Iseasi, kui on tegemist selle kõige hullema, vähiga. Liivi puhul hoidus Leho küll niisugusele võimalusele mõtlemastki.
Noh, nüüd vähemalt uuritakse ta põhjalikult läbi, üritas mees ennast lohutada. Ja kui selgub, et tal on tõesti mingi parandamatu viga tekkinud, tuleb plaanitud järeltulijast lihtsalt loobuda. Õnn, et Kalle on meil olemas, kuigi selles majas oleks ruumi ka mitmele lapsele… Niiviisi mõeldes haaras meest südant pitsitav kahjutunne, kuid ta tõrjus selle sedamaid eemale. Midagi ei olnud veel selgunud.
Teisel Liivi haiglasoleku päeval võttis Leho lilled, ostis banaane ja viinamarju ning läks naist vaatama. Ta kutsus ka Kallet kaasa, aga poiss polnud ideest vaimustatud ja jäi koju arvuti taha istuma.
Liivi oli voodis selili ja luges raamatut.
„Tulidki… Lähme istume koridoris, seal saab rääkida!” Naine tõusis ja nad leidsid puhkeruumis omaette diivaninurga.
„Räägi siis, mis nad sinuga teinud on!”
„Ei esialgu suurt midagi, igasugu proovid ja… Ultraheliga uuriti, öeldi, et kõik on korras. Temperatuuri mõõdetakse, pole veel see õige aeg käes. Homme vist veel koju ei saa.”
„Ei saagi veel?” Leho oli pettunud. Ta oli harjunud, et Liivi on alati kodus, eelmine õhtu oli talle lausa piinavalt igav olnud. Tänane tõotas tulla samasugune, ja nüüd siis veel homnegi… „Kuramuse keeruline asi on see naiste värk, eks ole?”
„Peaasi et ikka üles leitakse, mis viga on. Minult juba küsiti, kas ka mees on ennast uurida lasknud!” rääkis Liivi.
„Mina? Mispärast?” kortsutas Leho kulme. „Minul pole häda midagi!”
„Seda minagi neile rääkisin. Aga nemad ajavad ikka oma, et kui mehel on olnud mingi põletik, võib juhtuda, et enam lapsi ei saa.”
„Minul ei ole olnud mingit põletikku!” ütles Leho kindlalt.
„Ega nad seda nii tõsiselt ei arvanudki! Öeldi, et kaheksakümnel protsendil juhtudest on viga ikkagi naises… Näed nüüd, missuguse äbariku oled sa endale naiseks võtnud!” Liivi tegi kurva näo ja Leho ei saanud teisiti, kui pani talle lohutavalt käe ümber.
„Sa minu rumaluke! Niiviisi ei tohi rääkida!”
„Ära tee, inimesed vaatavad!” tahtis Liivi end vabastada.
„Vaadaku! Kellel meiega asja on? Või meil nendega! Vaadaku ja tundku kadedust, et on vähemalt üks abielupaar, kes omavahel hästi läbi saavad. Me saame ju hästi läbi, eks?”
„Minu arust küll… Ainult – kui nüüd selgub, et mulle jääbki see viga külge, siis ma ei tea, mis saab,” kaebas naine.
„See on must stsenaarium, nii ära mõtle! Aga kui tõesti peaks nii olema, siis lepime lihtsalt sellega, mis või kes meil on, Kalle on ju igati tubli poiss. Ja tead, mis ta ütles – ta tahab suvisel koolivaheajal vabrikusse tööle tulla!”
„Kas sina kutsusid?”
„Ei, seda ütles ta täitsa ise! Mina poleks niisugust ettepanekut teinud, ta on ju veel liiga noor,” seletas Leho.
„Mina ei taha, et ta vabrikusse läheb. Teil on seal igasugu saagivad ja lõikavad masinad, laps võib endale viga teha!”
„Ega teda siis masinate ligi lasta. Ja ta on juba kaksteist täis, pea peaks juba jagama, et kuskile vahele ei jää. Aga see on ju hea, kui inimene maast-madalast tunneb huvi, kuidas tööd tehakse.”
Liivi kortsutas kulmu. Tema jäi eriarvamusele, temale oli Kalle ikkagi veel väike poiss, keda ta alles hiljuti oli pidanud käekõrval talutama. Jah, aastad lähevad kiiresti ja nüüd võiks tõesti kodus üks väike pesamuna olla, olgu siis Kaire või Kaur…
„Leho, vast nad ikka oskavad mind korda teha, et me veel ühe lapse saaksime,” ütles Liivi peaaegu sosistades. See kõlas nagu palve ja läks mehele südamesse.
„Kindlasti oskavad! Sina aga ole rahulik, sinul endal pole teha midagi,” lohutas Leho. Miks küll see, mida kõik teised paarid enamasti tõrjuvad, peab neile nii raskelt saavutatav olema? Meest valdas suur hellusetunne naise vastu, kes looduse mingi tobeda kapriisi pärast peab nüüd haiglas mitmeid katsumusi läbi elama, aga Liivi sosinal öeldud lause tekitas temas ka nimetu ängistuse. Niisugune tunne tekib siis, kui tunnetatakse oma jõuetust mingi lahendamatu probleemi ees seistes – sa tahad ja pead, aga samas tead, et see on võimatu. Nii, nagu viimasest rongist maha jäädes.
Paratamatusega on alati raske leppida. Seda Leho teadis ja sellepärast püüdis ta mitte edasi mõtelda – mismoodi nad hakkavad elama siis, kui selgub, et Liivi tõesti last ei saa. Teoreetiliselt tundus asi lihtne olevat, nad elavad samamoodi edasi kui seni. Samas aga Leho tunnetas, et oli unistuse teisest lapsest endale liiga lähedaseks mõelnud, et sellest niisama lihtsalt loobuda saaks. See oleks pettumus, mis suuremal või vähemal määral ikkagi hakkaks nende edaspidist elu varjutama.
Pisut sordiini all olles Leho lahkuski haiglast. Liivi tuli trepikotta meest saatma, seal trepimademel toimus ka nende lahkumiskallistus, aga Leho süda sellest kergemaks ei muutunud. Koju jõudes ta tundis, et ei suudaks praegu jääda lihtsalt televiisori ette istuma, aeg oli veel varane ja kevadine päikegi suures kõrges.
„Kalle!”
„Mis on, paps?”
„Pane jope selga, lähme sõitma!”
„Kuhu?” küsis poiss ja lülitas arvuti välja. Isaga autos kaasa sõita oli talle alati meeldinud.
„Niisama. Käime uue maja juures ja…” Leho ei osanud oma sõiduvajadust täpselt põhjendada. „Vanasti öeldi, et vaatame, kust maa lahti on.”
„Mis see tähendab – maa lahti?”
„Ega mina ka ei tea, niiviisi räägiti. Tee kähku!”
Juba viie minuti pärast istusid mehed autos ja Leho võttis kursi Pääsküla poole, kus rabaservale oli kerkimas nende uus kodumaja.
„Iss, kuule… Miks ema haiglasse läks?”
„Mis… Ah see – kas ta sulle siis ei rääkinud?” üllatus Leho. Jälle seisis ta probleemi ees, kas ja kuidas asja pojale selgitada.
„Ta ütles, et peab minema tervist kontrollima. Kas ta on haige?”
„Ei, ei ole haige,” raputas isa pead.
„Mis tast siis kontrollida?”
„Tead, Kalle – naised peavad ennast tihedamini kontrollima kui mehed. Nendel käivad igasugu haigused ja…”
„Kas see on sellepärast, mis sa rääkisid?” uuris Kalle edasi.
„Mis ma rääkisin, ma ei mäleta…”
„Noh, et tahate veel üht last saada! Kas ta laseb uurida, et ta veel liiga vana ei ole? Minu arust on!”
Jälle tundis Leho ennast oma poja ees väikese ja mannetuna. Kalle rääkis nendest asjadest ilma igasuguse valehäbita, kuigi oma arusaamade kohaselt. Mõelda vaid – liiga vana…
„Naised saavad lapsi veel neljakümneaastaselt ja vanemaltki. Sinu ema on alles kolmkümmend neli.” See polnud vastus küsimusele, aga pidi asja selgeks tegema. „Kas sul oleks hea meel, kui sulle õde või venda ei tuleks?”
„Ei, mis see minule loeb… Eks temaga tüli oleks küll, aga peaasi, et mind teda hoidma ei panda!”
„Ära sellepärast küll muretse! Ema on ju kodune, küll ta saab hakkama ka ilma sinu abita. Aga minu arvates oleks ikka tore, kui meil uues majas üks sihuke putukas oleks. Kui sa ükskord suureks saad ja sul endal lapsed on, siis saad aru.”
Kalle tegi näo, nagu tahaks veel midagi ütelda, aga jäi vait. Mõtles paar tänavavahet ja arvas siis:
„Te oleksite võinud selle asja kümme aastat tagasi