Veel on aega. Erik Tohvri
Читать онлайн книгу.
õige nõrgalt…” ütles naine vastuseks hädise pooltõe, aga doktor uuris juba mingit tabelit. Või oli see hoopis kalender?
„Nelja kuu pärast saaksin teid operatsioonile võtta, oktoobris. Kas panen kirja?”
Erna ei osanudki hetkega otsust teha, kuidas nii ootamatule küsimusele vastata. Mõtles pingeliselt, enne kui vastas: oktoober, muidugi see sobiks, siis on aiatöödega ühel pool, kartulid ja õunad korjatud, aga…
„Kas te arvate, et ikka peab…?”
„Pilt näitab, et peab! Teist võimalust teid korralikult kõndima panna ei ole. Te ei taha ju ratastooli jääda?”
„Muidugi mitte, aga… Kas tõesti arvate, et sellest jalast võiks veel asja saada?”
„Kindlasti, selles pole kahtlustki.”
„Olgu siis, teeme oktoobris,” ütles Erna toonil, nagu teeks ta sellega tohtrile suure teene, aga tegelikult oli see hoopiski raske südamega öeldud. On vist vähe inimesi, keda ähvardav sõna „operatsioon” rahutuks ei tee.
Siiski oskas Erna end kiiresti maha rahustada. Esiteks oli oktoober veel kaugel, terve suvi enne ära elada, teiseks aga püüdis naises äratatud lootus toita kujutlust, et juba aastaid muret tegev jalg tõesti korda saab: siis saaks ta jälle metsa seenele minna, läinud sügisel oli haige põlv pehmel metsaalusel kõndimise peaaegu võimatuks teinud. Saaks jalg terveks, võiks jälle valutult jalgratta või talvel ka soome kelguga poes käia, mis see kolm kilomeetrit vändata või lükata… Ja oleks jälle võimalik aias redelilt õunapuude vesivõsusid lõigata või nendelt alati probleemiks olnud rohket sügissaaki korjata – just see tundus millegipärast kõige olulisem. Õuna-, pirni- ja ploomipuid oli Oapõllul Erna arvates isegi liiga palju, pealegi olid need kõrgeks kasvanud ja suur osa viljadest tuli sügisel lihtsalt alla raputada, et paremad neist moosiks või kompotiks keeta. Igasugust vaaritamist sügiseti Ernal jätkus. Mitte enda jaoks, palju üksikul vanainimesel vaja, nagu ta ise ütles, aga poeg Einaril oli neljaliikmeline pere ja sügiseti rändas Erna toodang enamasti Tallinna, nende ruumikasse keldrisse.
Niisiis oktoobris oli operatsioon kokku lepitud… Suvine aeg lendab eriti kiiresti, vahel jääb mulje, nagu püüaks keegi niiviisi nende ilusate päevade ja tundide hinda tõsta. Septembris tuli Einar paariks päevaks appi aiamaalt kartuleid üles kraapima ja tassis need korvhaaval maja alla keldrisalve. Ronis redeliga mööda õunapuid, korjas taliõunu, aitas neid kastidesse pakkida ja läks jälle. Porgandid, peedid ja kaalikad jäid vaid Erna hooleks, neid polnud palju ja nende keldrisse viimist haige jalg eriti ei seganudki. Kapsapeade jaoks oli Artur kartulisalve kohale seinale riiuli teinud, neid sai sel aastal vähe, liblikaröövikud olid enamiku päid auklikuks järanud. Kolm kõrvitsat tahtis Erna köögikapi otsa upitada, aga kui oli selleks tagajärjetult püüdnud taburetile ronida, siis loobus. Jalg lihtsalt ei võimaldanud niisugust akrobaatikat.
„See veel puuduks, et ma maha prantsatan ja mõne kondi ära murran! Kui Einar jälle tuleb, eks tema paneb, see on tal tühiasi…” lohutas Erna ennast, ja see ütlemine tekitas naise näole veidi pilkliku muige. Samamoodi oli ta ennast vist küll kümneid kordi rahustanud, oli siis tegemist hingedelt vajunud ukse, laes läbipõlenud lambipirni või riidekapi nihutamisega Erna arvates sobivamasse kohta – majapidamises on alati vaja midagi teha, parandada või muuta. Paraku olid pojal linnas oma tegemised ja toimetamised ning Hiiumaa-sõit võeti ette üsna harva. Peale aja nõudis niisugune reis mere taha veel ka raha: bensiini jaoks, laevapiletiteks, sellekski, et mitte tühja käega tulla. Ning kui Einar lõpuks jõudiski Oapõllule, jäi nii mõnigi kavandatud ülesanne talle edasi andmata – kas keelas kõikevõitev emaarmastus või otsustas Erna, et poeg ei saa sellega hakkama. Arturi kõrval elades oli ta mehe tegemisi jälginud ja et nii mõnegi oskuse poolest oli ta pojast üle. Aga kui vajalikud tööd tehtud, märkas Erna Einarit peagi rahutult ringi tammumas – polnud raske arvata, et poeg kibeleb linna tagasi sõitma.
„Sa ööseks ei jäägi? Võtnud siis poisid kaasa, hulgakesi oleks seltsim.”
„Ah, neil omad tegemised, igasugu spordiringid ja tont teab mis… Ma mõtlen, et lähen täna koju tagasi! Mul on homme üks asi ajada.”
„Homme, pühapäeval?” imestas ema.
„Just! Äriinimestel ei ole pühapäevi, poeuksed on iga päev lahti.”
„Vabad päevad sul ju on… Eks tänagi, et tulla said,” arvas ema juba talitsetult. Poeg oleks nagu teisel pool nähtamatut vaheseina elanud, öeldud sõnad justkui temani ei jõuakski. Või kui jõuavad, siis vaevukuuldavalt ja moonutatult ega suuda temas empaatiat äratada.
Niisugustest jutuajamistest jäi Ernale alati hinge süütunne, nagu oleks ta oma ammugi täisealiseks saanud pojale ikka veel tahtnud ette kirjutada kuidas olla ja elada. Jäi ka tilluke kibedus, et tema soojad tunded poja vastu järeltulijas samasugust vastukaja ei äratanud, vähemalt tema käitumisest polnud seda märgata. Ning kui Einari auto stopptuled punaste täppidena õhtuhämaruses järjest väiksemaks jäid ja lõpuks metsateele kadusid, tundis naine algul kurbust, aga seejärel ka kummalist kergendust. Vaatas õuel seistes lahkujale järele, kuni autost enam midagi näha ega kuulda ei olnud, ja nentis sarkastiliselt:
„No näed – tuli, nuuskas nina ja läks jälle! Pole tal minuga enam asja…”
Vananemisega käib kaasas nii mõndagi niisugust, mis vahel ajas Erna muretsemise asemel lausa muigama. Ühel talvisel hommikul aknast välja vaadates avastas naine üllatusega, et raagus õunapuude otsas karglevad imepisikesed linnukesed. Ikka üles-alla, vasakule-paremale nagu suvised kärbsed päikesest kuumaks köetud majaseinal.
„Mis see…?” Erna keskendus nähtust uurima, kuni lõpuks taipas, et samasugused täpikesed karglevad silme ees ka siis, kui ta näo toa poole pöörab. Ei mingeid linnukesi ega talviseid kärbseid, vaid isemoodi nägemishallutsinatsioon. Ning esmahetkel ajas meenutus, kuidas ta oli tundmatuid linde läbi akna hoolega uurida püüdnud ja üritanud neid isegi nimeliselt määrata, naise südamest naerma. Täpid silme eest küll pikkamisi kadusid, kuid ilmusid mõne päeva pärast uuesti ning hakkasid seejärel Ernat juba tihedamini külastama.
„Eks peab vist ikka silmaarsti juurde minema,” tegi ta otsuse. Telefon aitas teada saada, millal mandrilt saabuv silmatohter Kärdlas vastu võtab, tal õnnestus end vastuvõtule registreerida ning…
„Tõenäoliselt on teil glaukoom! Silmade rõhk on kaugelt üle normi,” kuulis Erna otsust, mille tõsidust ta ei osanudki hinnata. Alles siis, kui arst talle selgitas, et glaukoom on kardetud rohekae, mis inimest ähvardab pimedaks jäämisega, muutus naine murelikuks. Manas hetkega endale sünge tulevikupildi, kuidas ta Oapõllul elades pimedana ja üksinda peaks elama hakkama. Jama küll, kui janu on ja isegi kaevu üles ei leia, tuli olukorra tõsidusest hoolimata kuskilt vallatu mõtteuperpall.
„Kõigepealt püüame silmarõhu alla saada, siis tulete Tallinna uuringutele. Ja seda rohtu peate tilgutama silma kaks korda päevas! Võib arvata, et seda peate elu lõpuni tegema, kui tahate nägemist säilitada,” ütles tohter ja võttis sellega pool muret ära: kui ta nii räägib, pole ehk päriselt pimedaks jäämist karta.
Lisaks igahommikusele vererõhutabletile õppis Erna sellest peale ka silma rohtu tilgutama. Püüdis teha seda peegli ees, kuni avastas, et peeglist pole niisuguse toimingu jaoks mingit abi. Palju lihtsam oli pea kuklasse ajada, otse üles vaadata ja tilgutada – üks tilk kummassegi silma, sellest pidavat tohtri sõnul küllalt olema. Ning kui ta kuu möödudes jälle bussipeatusesse lonkas ja Kärdlas silmaarsti juurde jõudis, selgus, et silmarõhk oli tõesti alanema hakanud.
Kaaruse küla oleks võinud ka pensionäride külaks, või kui veelgi täpsem olla – naispensionäride külaks nimetada. Talvel tõusis vaid kaheksa tare korstnast suitsu, nendes elati. Palgatööl käidi ainult kahest talust – Vapsiku Ärni oli kuskil puutöökojas ametis, Suurekivi Ants aga töötas teedevalitsuses ja sellest oli kogu Kaaruse külale kasu, sest talvel ajas ta lummetuisanud teid sahaga lahti, mis siis tema koduõuel seisiski. Antsu naine oli Suurküla poes müüja, kes nii mõnigi kord oli Erna palvel talle leiva ja muudki koduväravasse toonud. Ülejäänud, nende hulgas ka Erna,