Ühte seotud. Sylvia Day
Читать онлайн книгу.
tõmbas.
„Sa tahad selle mulle jälle sisse pista.”
„Noh, sa ise ütlesid mulle: ära lõpeta. Korduvalt.”
Turtsatasin, panin kohvi öökapile ja libistasin end hommikumantlist välja. Alasti jäänud, kõndisin üle toa, põigeldes Gideonist eemale, kui ta tahtis minust kinni haarata. Avasin ühe sahtli, et valida üks armas Carine Gilsoni rinnahoidja ja aluspükste komplekt, mis Gideonil minu jaoks varus oli, kui ta mu selja taha tuli, käed mulle ümber libistas ja mu mõlemad rinnad pihku võttis.
„Ma võin sulle meelde tuletada,” ütles ta nurrudes.
„Kas sul pole vaja tööle minna? Sest minul on.”
Gideon surus end vastu mu selga. „Tule minu juurde tööle.”
„Ja valan sulle kohvi, oodates, millal sa mind keppima hakkad?”
„Ma mõtlen tõsiselt.”
„Mina ka.” Pöörasin end nii kiiresti Gideoni poole, et lükkasin käekoti põrandale. „Mul on töö ja mulle meeldib see väga. Sa tead seda.”
„Ja sa teed seda hästi.” Ta haaras mu õlgadest kinni. „Tee seda hästi minu jaoks.”
„Ma ei saa, samal põhjusel, miks ma ei võtnud kasuisa abi vastu. Ma tahan kõike ise teha!”
„Ma tean seda. Ma austan seda sinu juures.” Gideoni sõrmed hellitasid mu käsivarsi. „Mina ronisin samuti ise ülespoole, kuigi Crossi nimi püüdis mind alla lohistada. Ma ei pea kunagi sinu jõupingutusi tühiseks. Sa ei saaks midagi, mida välja ei teeniks.”
Ma surusin maha kaastundehoo, mida tundsin Gideoni vastu kannatuste pärast, mida tema isa põhjustas. Ponzi skeemi pettur, kes võttis oma elu, kuna ei tahtnud vanglas istuda. „Kas sa tõesti arvad, et keegi usub, et sain töö muul põhjusel kui see, et olen tibi, kellega sa praegu kepid?”
„Ole vait.” Gideon raputas mind. „Sa oled vihane ja see on okei, kuid ära räägi meist niimoodi.”
Ma tõukasin teda. „Kõik teised räägivad.”
Urinal laskis Gideon minust lahti. „Sa registreerisid end Cross-Traineri liikmeks, kuigi käid Equinoxis ja Krav Maga’s. Selgita, miks.”
Ma pöördusin, et alukad jalga tõmmata, et ei peaks ihualasti vaidlema. „See on hoopis midagi muud.”
„Ei ole ju.”
Seisin uuesti näoga Gideoni poole, tammudes asjadel, mis mu käekotist välja olid kukkunud, ja see ajas mind veel vihasemaks. „Waters Field and Leaman ei konkureeri Cross Industriesiga! Sa kasutad ise samuti agentuuri teenuseid.”
„Kas sa arvad, et ei hakka kunagi tööle ühegi kampaania kallal ühegi mu konkurendi heaks?“
Seistes seal kinninööpimata vesti ja laitmatu lipsuga, tegi Gideon mulle raskeks korralikult mõelda. Ta oli ilus ja kirglik ja kõik, mida kunagi olin tahtnud, mis tegi peaaegu võimatuks talle midagi ära öelda.
„Selles pole asi. Ma ei oleks õnnelik, Gideon,” sõnasin vaikse aususega.
„Tule siia.” Gideon hoidis käed mu jaoks avali ja kallistas mind, kui nende vahele astusin. Ta rääkis, suu vastu mu oimukohta. „Ühel päeval ei viita Crossi nimi Cross Industriesis ainult mulle.”
Mu viha ja masendus podisesid edasi. „Kas me peame sellest praegu rääkima?”
„Veel üks asi: sa võid kandideerida töökoha jaoks nagu iga teine, kui sa just nii pead tegema. Ma ei sekku. Kui sa saad töökoha, hakkad tööle Crossfire’i erineval korrusel ja ronid karjääriredelil ise edasi. Kas sind edutatakse, ei sõltu minust.”
„See on sulle oluline.” See ei olnud küsimus.
„Muidugi on. Me näeme kõvasti vaeva, et üheskoos tulevikku ehitada. See on loomulik samm selles suunas.”
Ma noogutasin vastumeelselt. „Ma pean olema sõltumatu.”
Gideon pani käe mulle kuklale ja hoidis mind enda lähedal. „Ära unusta kõige tähtsamat. Kui sa kõvasti tööd teed, oskusi ja talenti näitad, siis selle põhjal hakkavad inimesed oma järeldusi tegema.”
„Ma pean end tööle minekuks valmis seadma.”
Gideon uuris mu nägu, seejärel suudles mind õrnalt.
Ta laskis mu lahti ja ma kummardusin, et käekott üles võtta. Siis märkasin, et olin astunud peegliga puudritoosi peale ja selle katki teinud. Ma ei olnud selle pärast mures, sest võisin alati teel koju Sephorast uue osta. Mis mul vere tarretama pani, oli elektrijuhe, mis pragunenud plastikust välja paistis.
Gideon kükitas, et mind aidata. Ma vaatasin tema poole. „Mis see on?”
Ta võttis minult puudritoosi ja kiskus veel tükikesi ära, nii et nähtavale ilmus mikrokiip väikese antenniga. „Võib-olla lutikas. Või jälgimisseade.”
Ma vaatasin teda õudusega. Mu huuled sosistasid vaikselt: politsei?
„Mul on korteris segajad,” vastas Gideon mind veel rohkem šokeerides. „Ja ei. Pole võimalik, et iga kohtunik annaks loa sind pealt kuulata. Ei ole midagi, mis seda õigustaks.”
„Jeesus.” Kukkusin tagumikule ja tundsin iiveldust.
„Lasen oma poistel seda vaadata.” Gideon laskus põlvedele ja pühkis juuksed mu näolt eemale. „Kas see võib su ema olla?”
Ma vahtisin teda abitult.
„Eva…”
„Mu jumal, Gideon.” Lükkasin ta ülestõstetud käega eemale ja haarasin teisega telefoni. Valisin Clancy, kasuisa ihukaitsja numbri, ja kohe, kui ta vastas, küsisin: „Kas lutikas mu puudritoosis on üks sinu omadest?”
Paus venis ja seejärel: „Jälgimisseade, mitte lutikas. Jah.”
„Kurat võtaks, Clancy!”
„See on mu töö.”
„Su töö sakib täiega!“ pahvatasin ma, kujutledes teda oma mõtteis ette. Clancy koosnes tugevatest lihastest. Tema tumeblondid juuksed olid sõjaväe kombe kohaselt siilisoengus ja ta kiirgas jõudu, mis oli surmavalt ohtlik. Aga ma ei kartnud teda. „See on jama ja sa tead seda.”
„Sinu ohutuse tagamine muutus suuremaks probleemiks, kui Nathan Barker jälle välja ilmus. Ta oli kahtlane, nii et pidin teid mõlemaid valvama. Kohe, kui tema surm sai kinnitatud, lülitasin vastuvõtja välja.
Pigistasin silmad kinni. „Asi pole selles kuradi jälitajas! Mul ei ole selle vastu midagi. See on salatsemine minu eest, mis on vale nii mitmel tasandil. Ma tunnen, et minuga on valesti käitutud, Clancy.”
„Ma ei pane seda sulle pahaks, aga proua Stanton ei tahtnud, et sa muretseksid.”
„Ma olen täiskasvanud inimene! Mina otsustan, kas ma muretsen või mitte.“ Heitsin pilgu Gideonile, kui seda ütlesin, kuna see puudutas ka teda.
Tema kelmikas pilk ütles mulle, et ta sai sõnumist aru.
„Ma ei hakka sulle vastu vaidlema,” Clancy ütles pahuralt.
„Sa oled mulle võlgu,” ütlesin talle, teades täpselt, kuidas selle temalt sisse nõuan. „Suurelt.”
„Sa tead, kust mind leida.”
Lõpetasin kõne ja seejärel saatsin emale sõnumi: Me peame rääkima.
Lasksin õlad pettumusest ja masendusest longu.
„Mu inglike.”
Heitsin Gideonile pilgu, mis hoiatas, et ei tasu mind ärritada. „Ära hakka vabandusi otsima – ei endale ega emale.”
Gideoni silmad olid pehmed ja tundelised, kuid lõuajoon resoluutne. „Ma olin kohal, kui sulle öeldi, et Nathan on New Yorgis. Ma nägin su nägu. Pole kedagi, kes sind armastab, kes ei teeks mida iganes, et kaitsta sind selle eest.”
Ja sellega oli mul tõesti raske