Ühte seotud. Sylvia Day
Читать онлайн книгу.ma võin pealt vaadata?”
„Haa! Jõuan kohe sinna. See ei võta kaua aega, siis lähme lõunale.”
Edevus sundis mind veidi huuleläiget kasutama, enne kui koti üle õla viskasin ja väljusin. Mõte Gideoni kirjakesele tõi naeratuse mu näole ja see tervitas ka Magdalenet, kui ta ootealast leidsin. Ta tõusis, kui ma nähtavale ilmusin, ja nägi nii vapustav välja, et ma lihtsalt pidin teda imetlema.
Kui temaga esimest korda kohtusin, olid tema tumedad juuksed pikad ja siledad nagu Corinne Giroux’l. Nüüd olid need lõigatud klassikalises bob-stiilis, mis tõi esile tema näo eksootilise ilu. Ta kandis kreemikaid pükse ja musta varrukateta pluusi, millel oli puusa kohal suur lehv. Pärlid kõrvas ja kaela ümber täiendasid tema elegantset välimust.
„Magdalene.” Andsin talle käeviipega märku tagasi oma kohale istuda ja ise võtsin istet tugitoolis teisel pool väikest lauda. „Mis sind siia toob?”
„Palun vabandust, et sind niiviisi töö juurde segama tulen, Eva, kuid külastasin Gideoni ja mõtlesin, et astun siit samuti läbi. Tahaksin midagi küsida.”
„Ah nii?” Panin käekoti enda kõrvale ja viskasin jala üle teise ning kohendasin oma punase veini karva seelikut. Kadestasin, et ta sai mu kutiga avalikult aega veeta, kui minul polnud see võimalik. Polnud midagi parata.
„Üks reporter tuli täna mu kontorisse ja esitas isiklikke küsimusi Gideoni kohta.”
VAJUTASIN sõrmeotsad käetoe polstrisse. „Deanna Johnson? Sa ei vastanud tema küsimustele, on ju?”
„Muidugi mitte.” Magdalene kummardus ettepoole ja toetas küünarnukid põlvile. Tema tumedad silmad olid tõsised. „Ta on juba sinuga rääkinud.”
„Ta tegi proovi.”
„Ta on Gideoni tüüp,” märkis Magdalene mind uurides.
„Seda ma märkasin,” ütlesin.
„Tüüp, mille külge ta kauaks kinni ei jää.” Tema täidlased punased huuled väändusid nukralt. „Ta ütles Corinne’ile, et on parem, kui nad jäävad pikamaasõpradeks, mitte lähedasteks suhtlejateks. Aga ma arvan, et sa tead seda.”
Tundsin selle uudise üle rõõmusööstu. „Kust ma seda tean?”
„Oh, olen kindel, et teil on omad moodused.” Magdalene silmad särasid kavalast lõbususest.
Kummalisel kombel tundsin end tema seltsis hästi. Võib-olla sellepärast, et ta tundus endaga hästi läbi saavat, mis ei olnud niiviisi eelmine kord, kui meie teed ristusid. „Näib, et sul läheb hästi.”
„Peaaegu. Minu elus oli keegi, keda pidasin sõbraks, aga kes tegelikult oli pahatahtlik. Ilma temata suudan jälle mõelda.”
Magdalene lõi end sirgu. „Ma olen lihtsalt uue sõbra leidnud.”
„See tuleb sulle kasuks.” Selles osas soovisin talle ainult parimat. Gideoni vend Christopher oli teda kohutaval kombel ära kasutanud. Ta ei teadnud, et mina teadsin. „Ma loodan, et see toimib.”
„Mina samuti. Gage erineb Gideonist mitmel moel. Ta on selline vaikne kunstnikutüüp.”
„Sügav hing.”
“Jah. Väga sügav, ma arvan. Loodan, et ma saan seda kindlalt teada.” Ta tõusis.
„Igatahes ei pea ma sind rohkem kinni. Olin mures selle reporteri pärast ja tahtsin sellest sinuga rääkida.”
Parandasin teda, kui püsti tõusin. „Sa olid mures selle pärast, et äkki mina rääkisin reporterile midagi Gideonist.”
Ta ei eitanud seda. „Tšau, Eva.”
„Tšau.” Vaatasin, kuidas Magdalene klaasukse kaudu väljus.
„Ei olnudki midagi hullu,” ütles Megumi minu juurde astudes. „Ei kratsimist ega sisinat.”
„Vaatame, kui kaua see kestab.”
„Oled lõunaks valmis?”
„Ma olen nälga suremas. Lähme.”
KUI ma viis ja pool tundi hiljem koduuksest sisse astusin, tervitasid mind Cary, ema ja pimestav hõbedane Nina Ricci õhtukleit, mis oli diivanile laiali sätitud.
„Kas pole fantastiline?” pahvatas ema, kes ise nägi vapustav välja viiekümnendate stiilis liibuvas kleidis, millel olid väiksed varrukad ja pisikeste kirsside muster. Blondid juuksed raamisid tema ilusat nägu lopsakate läikivate lokkidena. Pidin talle au andma; ta suutis iga ajastu glamuurseks muuta.
Mulle oli kogu aeg öeldud, et nägin tema moodi välja, kuid mul olid tema rukkilillesiniste silmade asemel isa hallid ja mu rikkalikud kurvid pärinesid Reyesi suguvõsast. Mul oli tagumik, millest ei saanud lahti ka suure trenniga, ja rinnad, mis takistasid mul kanda riideid ilma tugeva toeta. Mind hämmastas ikka veel, et Gideon leidis mu keha olevat vastupandamatu, kuna eelnevalt tõmbasid teda vaid pikad sihvakad brünetid.
Kukutasin kinga- ja käekoti baaripukile ning küsisin: „Mis puhul?”
„Tuluõhtu varjupaiga jaoks, ülejärgmisel nädalal.”
Vaatasin Cary poole kinnituse saamiseks, et tema tuleb mulle saatjaks. Tema noogutus lubas mul õlgu kehitada ja öelda: „Okei.”
Ema lõi särama, peaaegu kiirgama. Minu jaoks toetas ta heategevusi, mis kogusid tulu väärkoheldud naistele ja lastele. Kui tuluõhtud olid ametlikud, ostis ta alati kohad ka Caryle ja mulle.
„Veini?” küsis Cary, kohe mu rahutu meeleolu ära tabades.
Heitsin talle tänuliku pilgu. „Jah, tänan.”
Kui ta kööki läks, liugles ema oma seksikates punaste taldadega rihmikutes minu juurde ja tõmbas mind kallistuseks enda vastu. „Kuidas su päev oli?”
„Veider.” Kallistasin teda vastu. „Tore, et see läbi sai.”
„Kas sul on nädalavahetuseks plaane?” Ema tõmbus eemale ja tema pilk libises ettevaatlikult üle mu näo.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.