Kerjustüdruk. Sari Ajavaim. Alice Munro
Читать онлайн книгу.
pärinud seda, mille üle too uhkust tundis – tema käteosavust, põhjalikkust ja kohusetundlikkust iga töö juures; õigupoolest oli Rose haruldaselt kohmakas, tegi asju ripa-rapa ja oli valmis ülejala laskma. Vaatepilt kättpidi nõudepesukausis lodistavast tüdrukust, kelle mõtted on tuhande miili kaugusel, tagumik juba suurem kui Flol, juuksed sassis ja tokerjad – vaatepilt temast kui suurest, laisast ja endassesulgunud paratamatusest –, paistis täitvat isa ärrituse, nukruse, peaaegu tülgastusega.
Kõik see oli Rose’ile teada. Niikaua kui isa läbi toa kõndis, püsis ta tardumuses, vaatas end läbi tema silmade. Ka ta ise võis vihata ruumi, mille ta enda alla võttis. Aga niipea kui isa läinud oli, muutus ta endiseks. Ta läks tagasi oma mõtetesse või peegli juurde, kus tal oli viimasel ajal palju tegemist, kuhjas kõik juuksed pealaele kokku, keeras end pisut, et näha rinnajoont, või venitas nahka, et näha, kuidas ta välja näeks, kui silmad oleksid õige pisut, väljakutsuvalt vidukil.
Samuti teadis Rose väga hästi seda, et isal oli tema vastu ka teistsuguseid tundeid. Ta teadis, et peale tolle peaaegu kontrollimatu ärrituse ja halva eelaimduse tundis ta tütre üle ka uhkust. Tõde aga, lõplik tõde oli see, et teistsugusena tal teda poleks ja ta tahtis teda sellisena, nagu ta oli. Osa temast tahtis. Loomulikult oli ta sunnitud seda jätkuvalt eitama. Oli sunnitud alandlikkusest ja pahelisusest. Pahelisest alandlikkusest. Ja ta pidi paistma piisavalt ühel meelel Floga.
Tegelikult Rose ei juurelnud selle üle sügavamalt, ega tahtnudki. Selle pärast, kuidas nende akordid kokku kõlasid, tundis ta samasugust ebamugavust nagu ta isa.
Kui Rose koolist koju tuli, ütles Flo talle: „Nii, väga hea, et sa koju jõudsid. Sa pead poodi valvama.”
Isa pidi minema Londonisse, veteranide haiglasse.
„Miks?”
„Ära minu käest küsi. Arst ütles.”
„Kas tal on halvem?”
„Ei mina tea. Mina ei tea midagi. See priileivasööjast arst nii ei arva. Tuli täna hommikul ja ütles, et tuleb minna. Meil veab, et meil on Billy Pope, kes ta ära viskab.”
Billy Pope oli Flo nõbu, kes töötas lihakarnis. Varem elas ta tapamajas, kahes tsementpõrandaga toas, mis haisesid muidugimõista rupskite ja sisikondade ja elusate sigade järele. Aga tal pidi olema kodu armastav loomus – paksudel betoonist aknalaudadel kasvatas ta vanades tubaka-karpides kurerehasid. Nüüd oli tal poe peal väike korter, ta oli raha kõrvale pannud ja ostnud auto, Oldsmobile’i. Ta tegi seda varsti pärast sõda, kui uued autod tekitasid suurt sensatsiooni. Kui ta külla tuli, astus ta ühtelugu akna juurde ja heitis pilgu autole, öeldes midagi tähelepanu äratamiseks, näiteks: „Heina ta palju ei söö, aga väetist ka ei anna.”
Flo oli tema ja ta auto üle uhke.
„Vaata, Billy Pope’i autol on suur tagaiste, juhul kui su isa peaks tahtma pikali heita.”
„Flo!”
Rose’i isa hõikas teda. Kui ta voodisse jäi, siis algul kutsus ta naist väga harva, ja siis ka vaikselt, koguni vabandavalt. Aga see aeg oli möödas ja nüüd hõikas ta alatihti, mõtles põhjuseid välja, ütles Flo, et teda ülakorrusele saada.
„Kuidas ta küll mõtleb seal ilma minuta hakkama saada?” arutles Flo. „Ta ei saa mind viieks minutiks ka rahule jätta.” Ta näis selle üle uhke, ehkki sageli jättis ta mehe ootama, mõnikord läks trepi juurde ja sundis teda hõikama täiendavaid üksikasju selle kohta, miks ta naist vajas. Poes rääkis ta inimestele, kuidas mees ei jäta teda isegi viieks minutiks rahule ja kuidas tal on vaja kaks korda päevas linu vahetada. Viimane oli õige. Mees higistas linad läbimärjaks. Hilisõhtul oli tema või Rose või olid nad mõlemad väljas puukuuris pesumasina juures. Rose märkas, et mõnikord oli isa aluspesu plekiline. Ta ei tahtnud vaadata, aga Flo tõstis selle üles, lehvitas peaaegu Rose’i nina all, hüüdis: „Näedsa nüüd jälle!” ja laksutas keelt, mis kõlas kui ülepakutud hukkamõist.
Rose vihkas teda neil kordadel, vihkas ka isa, tema haigust, vaesust või kokkuhoidlikkust, mis tegi nende jaoks mõeldamatuks pesu pesumajja saatmise, ja seda, kuidas ei olnud ühtegi asja, mille eest nad oma elus kaitstud oleksid. Seda korraldas Flo.
Rose jäi poodi. Sisse ei astunud kedagi. Oli krõbe, tuuline päev ajal, mil lumi oli tavaliselt juba maas olnud, aga lund ei olnud veel sadanud. Ta kuulis, kuidas Flo üleval ringi liikus, riidles ja julgustas, tõenäoliselt pani isa riidesse, pakkis tema kohvrit, otsis asju. Rose’il olid kooliraamatud leti peal ja et end majapidamishäältest välja lülitada, luges ta oma inglise keele raamatust üht novelli. See oli Katherine Mansfieldi „Aiapidu”. Seal oli juttu vaestest inimestest. Nad elasid aia sügavuses teeraja ääres. Neid vaadeldi kaastundega. Väga õige muidugi. Aga Rose’is tärkas viha, mida see lugu ei oleks pidanud esile kutsuma. Ta ei saanud päriselt aru, mille peale ta vihane oli, aga kuidagiviisi oli see seotud asjaoluga, et Katherine Mansfield ei olnud sunnitud vaatama plekilist aluspesu; tema sugulased võisid olla julmad ja kergemeelsed, aga nende keel oli korrektne; autori kaastunne hõljus hea õnne pilvedel ja ta taunis seda, Rose aga põlgas. Rose oli vaesuse suhtes peenutsevaks muutumas, ja see suhtumine püsis kaua aega.
Ta kuulis, kuidas Billy Pope kööki astus ja rõõmsalt hüüdis: „No eks te jo mõtlesite, et kus ma jäin?”
Katherine Mansfieldil ei olnud sugulasi, kes ütlesid „jo”.
Rose oli loo lõpuni lugenud. Ta võttis „Macbethi”. Tal olid sellest mõned monoloogid meelde jäänud. Talle jäid pähe Shakespeare’i tekstid, ja luuletused, lisaks neile, mis koolis kästi pähe õppida. Kui ta neid esitas, siis ei kujutlenud ta end näitlejana, mängimas laval Leedi Macbethi. Ta kujutles, et ongi tema, on Leedi Macbeth.
„Tulin jala,” hõikas Billy Pope trepist üles. „Pidin ta putitada viima.” Ta eeldas, et kõik saavad aru, et jutt käib autost. „Ma ei tea, milles asi on. Nii kui pöörded maha lasen, sureb ta mul välja. Ei tahtnud hakata temaga linna sõitma, kui tal miski jupsib. Rose ka kodus?”
Billy Pope oli Rose’ist vaimustuses juba sestsaadik, kui too väike tüdruk oli. Ta andis talle alati kümnesendise ja ütles: „Pane kõrvale ja osta omale mõni korsett.” See oli siis, kui Rose oli kõhn ja lame. Billy Pope’i nali.
Ta tuli poodi.
„Noh, Rose, kas oled hää laps old?”
Rose oli temaga napisõnaline.
„Uurid raamatusi? Tahad kooliõpetajaks saada?”
„Võib-olla.” Tal polnud vähimatki kavatsust õpetajaks saada. Aga oli üllatav, kui ruttu inimesed su rahule jätsid, kui sa sellise plaani olemasolu möönsid.
„Kurb päev teitel siis täna,” ütles Billy Pope vaiksema häälega.
Rose tõstis pilgu ja vaatas talle külmalt otsa.
„No ses mõttes, et su isa läheb täna haiglasse. Nad teevad ta seal muidugist korda. Neil sääl kogu varustus olemas. Neil on hääd arstid kah.”
„Ma kahtlen selles,” ütles Rose. Ta vihkas ka seda, kui inimesed asjadele vihjasid ja seejärel tagasi tõmbusid, see puiklemine. Surm ja seks olid teemad, millega seda kõige rohkem ette tuli.
„Nad teevad ta sääl korda ja lasevad kevadeks välja.”
„Mitte sel juhul, kui tal kopsuvähk on,” ütles Rose kindlalt. Ta polnud seda kunagi varem öelnud ja endastmõistetavalt polnud seda öelnud Flo.
Billy Pope paistis kurb ja häbelik, nagu oleks Rose öelnud midagi väga sündsusetut.
„Ei tohi niimoodi rääkida. Ära sa niimoodi räägi. Ta tuleb jo kohe alla ja ta oleks võind seda kuulda.”
Polnud mõtet eitada, et Rose’ile pakkus see olukord vahetevahel lõbu. Tõelist lõbu, kui ta polnud sellesse parasjagu väga segatud, linu pesemas või köhahoogu kuulamas. Ta dramatiseeris oma oma rolli selles, nägi end läbinägeliku ja külmaverelisena, aastate poolest noore, aga kibeda elukogemuse poolest vanana. Niisuguses meeleolus oli ta öelnud kopsuvähk.
Billy