Puhastus. Sofi Oksanen
Читать онлайн книгу.
naeravad kaasa. Ega see muidugi polnudki mingi nali. Võib-olla oli tüdruk nii noor, et ei mäletanud, milline oli Marati trikoo enne uusi masinaid. Või oli Aliidel õigus, kui ta arvas, et tüdruk polnudki Eestist pärit.
„Peseme ja parandame su kleidi hiljem ära.”
„Ei!”
„Miks? Kallis kleit.”
Tüdruk haaras Aliide käest püksid, kooris sukkpüksid jalast, tõmbas Marati dressipüksid jalga, kiskus kleidi üle pea, tõmbas kitli kiiresti selga ja enne kui Aliide takistada jõudis, heitis kleidi ja sukkpüksid pliidi alla. Kaart kukkus askelduses vaibale. Tüdruk napsas selle kätte ja viskas riiete järel tulle.
„Zara, kõik on korras.”
Tüdruk seisis pliidi ette, justkui kaitstes oma riiete põlemist. Kitlinööbid olid valesti kinni.
„Mida sa vannist arvad? Ma hakkan nüüd vanni jaoks vett soojendama,” ütles Aliide. „Kõik on korras.”
Aliide lähenes aeglaselt pliidile. Tüdruk ei liikunud. Raevunud silmad pilkusid. Aliide valas katlasse vett, haaras tüdrukul käest ja tõukas istuma, lükkas kuuma teeklaasi tüdruku ette lauale ja läks pliidi juurde tagasi. Tüdruk pööras, et vaadata tema tegemisi.
„Las põlevad,” ütles Aliide.
Tüdruku kulmud ei tõmmelnud enam, ta hakkas küüntelt lakki kraapima, keskendudes ühele küünele korraga. Kas ta rahunes maha? Aliide tõi sahvrist kausi tomatitega ja asetas selle lauale, heitis pilgu kõrvitsavirna kõrval üles seatud hiirelõksule ja uuris retseptivihikuid ning eile tehtud segasalatipurke, mis olid jäetud nõudekapi peale jahtuma.
„Tomatid peab varsti sisse tegema. Ja eilsed vaarikad. Vaata, mis raadiost tuleb.”
Tüdruk haaras lehe ja krabistas seda häälekalt vakstul. Teeklaas läks ümber, tüdruk ehmus, hüppas lauast eemale, jõllitas vaheldumisi klaasi ja Aliidet ning hakkas ülevoolavalt vabandust paluma, sõnad läksid segamini, tüdruk oli ähmi täis ja püüdis koristada, otsis lappi, pühkis lauda, klaasi ja lauajalgu ning püüdis porist vaipa kuivaks nühkida.
„Kõik on korras.”
Tüdruku erutus ei vaibunud ja Aliide pidi jälle hakkama rahustama, kõik on korras, rahu, rahu, see oli ju ainult teeklaas, lase olla, parem toogu tagakambrist vann, varsti on piisavalt sooja vett. Tüdruk täitis kärmesti ülesande, ikka veel andekspaluvate liigutustega, tõi tsingitud vanni kolinal kööki ning jooksis pliidi ja vanni vahet, kandes vanni kuuma vett ja siis selle peale külma. Ta hoidis pilku maas, põsed punetasid, liigutused olid meeldida tahtmisest libedad. Aliide jälgis tüdruku toimetamist. Haruldaselt hästi koolitatud tüdruk. Sellise koolituse jaoks on vaja tubli annus hirmu. Aliidel hakkas temast kahju, ja ulatades tüdrukule Lihula mustriga kaunistatud linase rätiku, võttis ta hetkeks tüdruku käe oma pihku. Tüdruk võpatas jälle, sõrmed tõmbusid konksu, ta tõmbas oma kätt, kuid Aliide ei lasknud lahti. Ta oleks tahtnud paitada tüdruku juukseid, kuid jäi mulje, et tüdruk ei talu puudutust, nii et Aliide üksnes kordas, et häda pole midagi. Tüdruk läheb nüüd rahulikult vanni, paneb seejärel kuivad riided selga ja joob midagi. Võib-olla klaasikese külma ja kanget suhkruvett. Või valmistab Aliide talle kohe ühe klaasi?
Tüdruku sõrmed tõmbusid sirgeks. Ehmatus hakkas taanduma, keha rahunema. Aliide laskis tüdruku käest ettevaatlikult lahti ja segas ühe rahustava suhkruvee. Tüdruk jõi, klaas värises, suhkrukristallid tormlesid. Aliide õhutas teda vanni minema, kuid tüdruk ei liigutanud enne, kui Aliide ütles, et ootab eeskambris. Ta jättis ukse irvakile ja kuulas, kuidas vesi loksus ja seda saatis kerge lapsehäälne ohe.
Tüdruk ei osanud eesti keeles lugeda. Rääkis, aga ei lugenud. Sellepärast ta närviliselt lehte lappaski ja ajas teeklaasi ümber, võib-olla meelega, et pääseda lugemisoskamatuse ülestunnistamisest.
Aliide piilus uksepraost. Tüdruku muljutud keha lebas vannis. Juuksetuust otsaesisel tolknes nagu ülemäärane ja valvas kõrv.
Zara imetleb läikivaid sukki ja maitseb džinni
1991, Vladivostok
Ühel päeval sõitis Oksanka musta Volgaga Zarale külla. Kui auto maja ees peatus, seisis Zara trepil, Volga uks avanes ja läikivasse sukka kängitsetud jalg puudutas maapinda. Kõigepealt tundis Zara hirmu – miks keeras nende maja ette must Volga? –, kuid ehmatus ununes, kui päike Oksanka sääri tabas. Baabuškad majaseinaäärsel pingil olid vait jäänud ja jõllitasid särava kapotiga autot ja siresäärset jalga. Zara polnud kunagi midagi sellist näinud, sukk oli ihuvärvi ning ei näinud üldse suka moodi välja, võib-olla polnudki tegu sukaga. Kuid valgus helkis säärel sedasi, et seal pidi midagi olema, paljas see säär igatahes polnud. Paistis, justkui oleks säärel olnud nimbus, samasugune nagu Neitsi Maarja Jumalaemal, sääre jooni kuldas valgus. Säär lõppes pahkluuga ja kontsakingaga, ja veel millise kingaga! Konts oli keskelt kitsam, justkui peenike liivakell. Vanades kunstiajaloo raamatutes oli ta näinud samasuguseid madame de Pompadouri jalas, kuid autost ilmunu oli kõrgem ja sihvakam, selle ots oli päris terav. Kui king tolmust teed puudutas ja konts vastu kivi sattus, kuuldus kraabe trepini. Seejärel väljus autost ülejäänud naine, Oksanka.
Auto esiustest väljusid kaks mustadesse nahktagidesse riietunud meest, kelle kaelas helkisid jämedad kuldketid. Nad ei öelnud sõnagi, jäid lihtsalt auto kõrvale seisma ja põrnitsesid Oksankat. Ja muidugi oli, mida põrnitseda. Ta oli ilus. Zara polnud kaua aega oma sõbrannat näinud, mitte pärast seda, kui too oli Moskvasse õppima läinud. Sealt oli Oksanka saatnud mõne postkaardi ja siis kirja, kus ta teatas, et läheb Saksamaale tööle. Pärast seda polnud temast kuulda ei kippu ega kõppu, mitte enne seda hetke. Muutus oli hämmastav. Oksanka huuled läikisid nagu lääne ajakirja paber ja tal oli kaela ümber helepruuni värvi rebaseboa, värv meenutas piimakohvi, mitte rebast, või elasid ehk kusagil sellist värvi rebased.
Oksanka hakkas liginema välisuksele ja Zarat nähes ta peatus, et lehvitada. Või õieti paistis ta kraapivat oma punaste küüntega õhku. Oksanka sõrmed olid pisut kõveras, justkui kraapimiseks loodud. Baabuškad põrnitsesid Zarat. Üks tõmbas räti tugevamini ümber pea. Teine tõmbas jalutuskepi jalgade vahele. Kolmas haaras kahe käega oma kepist.
Mustast Volgast töristati signaali.
Oksanka ligines Zarale. Ta astus naeratades mööda treppi, päike mängles puhastel valgetel hammastel ja ta sirutas kallistuseks oma pikkade küüntega käed. Rebaseboa puudutas Zara põske. Selle klaassilmad vaatasid talle otse silma ja ta vaatas vastu. Pilk tundus tuttav. Ta mõtles hetke, enne kui mõistis, et vanaema silmad olid mõnikord samasugused.
„Ma igatsesin hirmsasti su järele,” sosistas Oksanka. Huultel kilgendas kleepuv läige ja huulte avamine tundus raske, justkui peaks ta igakord suud avades neid liimist lahti rebima.
Tuul lennutas Oksanka kihara huulte külge kinni, ta rapsas selle eemale, kihar pühkis üle põse ja sellele jäi punane viirg. Kaela peal oli näha samasuguseid. Need meenutasid piitsalöökide jälgi. Või kraapimise. Pigistades Oksanka kätt, tundis Zara Oksanka küünte väikseid torkeid oma nahal.
„Sa peaksid juuksurisse minema, kallike,” naeris Oksanka, sasides Zara juukseid. „Uus värv ja korralik soeng!”
Zara ei öelnud midagi.
„Ah, ma mäletan, millised juuksurid siin on. Võib-olla ongi parem, kui sa ei lase neil enda juukseid puudutada,” naeris Oksanka uuesti. „Lähme joome teed.”
Zara juhatas Oksanka sisse. Kui nad möödusid ühiskorteri köögist, jäi seal vaikseks. Põrand naksus – naised tulid ukse peale vaatama. Liiv ja päevalilleseemnete koored krigisesid Zara viltutallatud tuhvlite all, ta selga torkisid naiste pilgud.
Zara laskis Oksanka oma tuppa sisse ja sulges enda järel ukse. Oksanka säras hämaras toas nagu komeet. Kõrvarõngad välkusid kui kassi silmad. Zara sikutas oma koduse jaki käiseid, varjamaks oma punetavaid sõrmenukke.
Vanaema pea ei liikunud. Ta istus oma tavalisel kohal ja vahtis aknast välja. Vastu väljast tulevat valgust paistis ta pea mustana. Vanaema tõusis oma tugitoolist