Vanaisa tuletorn. Tarmo Teder
Читать онлайн книгу.
võtta, sest mine sa tea, kas seda nii kangesti üldse tarvis lähebki. Iseasi oli veel see, kuidas nüüd rahad vastu löövad.
Eerik sülitas hõõguva koni surnuks, rutjus klibusse ja vaatas raiutud hunnikut. Puudest oli tagantjärele natuke kahju, kaks suve ja ühe talve olid need vihma, tuule ja päikese käes pleekinud. Jändrikud roikad ja kidurad tüved lamasid risti-rästi üksteisest läbi põimituna tema omandis. Ahju ei raatsinud, õigemini nagu ei viitsinud ta neid veel ajada, sest mine sa tea, milleks neid veel tarvis võib minna.
Kodus riputas ta võrgud rehe alla kuivama, jättis kalaämbrid lameda kivi peale jahedasse, kirjutas saagi kaardile, jõi vett, veendus, et ka koertel on aedikus vesi ees ja keeras magama.
Aga seda und ei tulnud talle kuigi kauaks, kesklõunal olid Soontevahe Eerikul jälle jalad all. Saak ei andnud talle täit hingerahu, Taimil puhastamist küll, aga see tuleb alles hilja õhtul vabrikuliini äärest väsinuna ja vaevalt, et need pangetäied teda väga rõõmustavad. Aastakümnete jooksul oli neid kalu ta näppude alt läbi käinud mustmiljon, lisaks veel konservitehase toosidesse topitud, nii et Eerik ei imestanud, et need punnsilmad ja sabad Taimil vahel kopsu üle maksa ajasid. Peo- või näpunaha alla torkavad ahvena seljauime ogakiired jätsid pärast kipitavaid mädatäppe, nii et terve kämmal hõõgus palavikus.
Aga Eerikule meeldisid just ahvenad. Õppinud mees sai hea terava noaga neist hõlpsasti jagu: tera pärakust sisse, kõht kurguni lahti, lõpustest noatera ja pöidlaga kinni ja soolikad ühes tükis välja. Tõmmanud küünega veel üle seljarootsu verekleepe lahti, viskas ta roogitud ahvena eraldi kaussi. Pea tuli ilusti otsa jätta, sest Eerikul oli plaan järgmisel päeval suitsutusahjule tuli alla teha. Pool pange oli just see paras mõõt, mis rappija näpujooksu soojaks ajas ja tülpimust ei tekitanud. Kassid tulid paokil ukse vahelt rehe alla ja hakkasid, saba püsti, näugudes end Eeriku sääre vastu hõõruma. Muidugi said nad nosimiseks oma jao: tursa maksa, uimed ja saba ka. Kena valge kala filee paigutas Eerik eraldi taldrikule, ripsutas kerget soola ja valget pipart peale.
Lestad, kellest muist veel elas ja sabaga padistas, otsustas Eerik jätta Taimi hooleks, sest muidu oleks see siin majas suhteliselt erandlik kalapuhastamine jätnud kuidagi nagu pugejaliku mulje: et mees nüüd ilma õige tööta ja teeb katuse all justkui miskist süütundest köögitöid. Uuema aja mehed, jah, püüdsid ise, puhastasid ise, vahel ka praadisid ise ja viimaks ka sõid ise, sest noored naised kalast lugu pidada ei osanud. Taimi oli vana kooli tüdruk ja pealekauba veel Saaremaalt, seega käisid Soontevahe soomused ja soolikad ikka tema näppude alt läbi.
Eerik soolas ahvenad kergelt sisse, ripsutas keskmise teralisusega Merisoula vaid seljarootsu peale ja ladus kalad tihkelt pea-saba-pea mustris üksteise kõrvale, punased kõhuuimed püsti. Kuus suuremat jättis ta eraldi, panni jaoks, üle kolme korraga särisema ei mahtunud.
Siis kuulas ta päevauudiseid ja erilise tähelepanuga ilmateadet, mis ei pakkunud erilist lootust. Ta keeras raadiomöla maha ja jäi köögilaua äärde istuma, edasist päeva kavandama. Esiteks tulid muidugi võrgud korda teha, peale seda võis vändata õlle järele ja poe ümber maad kuulata, kas annab kedagi õhtuks aerude peale kaubelda. Ta peast käis läbi ka mõte sõita linna, osta midagi Taimile ja omale head viina, end koondamise puhul üksi täis juua, et siis naisele lepituseks midagi kinkida. Aga see jäi paljaks mõtteks, millele kere ei viitsinud enam järele tulla. Võis ka lihtsalt koerad kaasa vilistada ja, seenekorv näpus, kadastikus ringi uidata, jõe äärde lonkida, veeseisu uurida, sügisese salarüsa plaani haududa.
Aga kõigi nende tegemiste asemel istus ta sel pealelõunal köögilaua ääres, põsed pihkude vahele toetatud ja vahtis aknast välja: ait, kiviaed ja pihlakas, vana vaher nende kohal ja kiviaia ääres kompostihunnik, mille peale lendles harakas mädanenud apelsini seemneid kugistama. Üleval kummus vihmahall taevas, kuhu küünitasid tuultest sasitud saarte võrad. Seda pilti oli ta tuhandeid kordi näinud ja see oli taust igasuguste mõtete tekkimisele, kõiksugu mälestuste ja seikade meelde kerkimisele, mis tulid ei tea kuidas ja läksid ei tea kuhu. Ahel oli ettearvamatu, sügise tulek paratamatu ja Eerikut haaras seletamatu nukrus, mis oli teda viimasel aastakümnel haaranud juba kordi varemgi. See oli mingi seletamatu äng, möödaniku paratamatu tagasitulematuse tunnetus, kurbus jäädavalt kadunud ajast, mis oli tulvil elavaid mälestusi, rõõmu ja elujõust kantud päevi. Kaua mulle veel elupäevi jätkub? Mis saab aidast, mis saab paadist, püünistest ja kogu sellest majapidamisest, Soontevahest?
Tavaliselt ei lasknud ta sellel tundmusel enda üle võimust võtta, aga sel pärastlõunal tundis ta kõige kadumist just enda kadumise kaudu. Et ühes tema lahkumisega kaobki kõik ja miski endine ei tule enam kunagi tagasi. Inimene oli väikse sõõmu igavikku hinganud, mis maiselt ajutises kehas meelekibedusena laiali veritses, sest igavik ei käinud inimese verega kokku. Ja otsekui selle kinnituseks hakkas Nobe aedikus ulguma ja tema järel ka Ledi. Penid justkui tundsid Eeriku ängi ja andsid teineteise võidu tooni paisutades oma pasundavat paariskontserti nii, et nuta või naera.
Eerik puhkeski omaette kökutades naerma ja läks päästis jeekimid aedikust välja. Hoogsalt saba liputades ning teineteist tõrjudes ja omavahel jageldes karglesid nad peremehe najale, kes tundis neist koonudest ehedat rõõmu. Koerte truudus oli üks vähene asi siin ilmas, millele sai alati kindel olla. Aga kauaks neidki jätkub, pole sugugi selge, kellel siit esimesena minek.
Eerik jättis koerad õue peale nuuskima, vihastas oma vesise hinge peale ja läks rookis rehe all ka lestad puhtaks. Võib-olla säristan ühe jao õhtuks pannilegi, las Antu krõbistab värsket ja eit imestagu, kuidas mees majas toimetanud. Riputanud võrgud aida poomile konksude külge tuulduma, istus ta sadulasse ja väntas poodi õlle järele.
6
Passis, mis ta seal passis, aga ühtegi head tuttavat Eerik kaupluse ees ei näinud. Tuli mõni nägupidi kusagilt nagu tuttav tüüp ja hõredalt läbisõitjaid, tõstsid oma ostud autosse ja vurasid edasi. Vanast külast, kus kõik nime-, nägu- ja tegupidi kõiki tundsid, polnud enam palju järele jäänud. Uut elanikkonda oli paljugi peale tulnud ja see vahetus nii, et keegi selget arvet enam pidada ei suutnud. Maarahvas käis linna tööle ja linnakraed sõitsid nädalavahetuseks maale, kes kusagile sisse oli kirjutatud, polnud enam ühegi koera asi, piiritsoon oli juba kakskümmend aastat tagasi ära kaotatud. Igasuguste suvilate klopsimisele, talude vuntsimisele ja uhkete maamajade üleslöömisele oli nüüd viimaks nagu põõn ette tulnud, sest rahad hakkasid kokku kuivama. Maad ja õhku veel jätkus, aga ind oli silmanähtavalt raugenud, mitmed majad olid vesise savi peale lagedale nõnda äpuks jäänud, et mitte keegi ei tahtnud neid papist, kipsist, vatist ja plastikust moodsaid kuure ka poole hinnaga osta. Mis siis, et meri ja jõgi ja mets ja metsaalune ja kõik see väärisvärk puha kiviviske kaugusel seisis. Uus aeg oli kiire ja vaheldusrikas, selles ei tohtinud uisa-päisa rapsida.
Poole tunniga oli Eerik poe ees kaks suitsu ära tõmmanud ja õllele põhja peale teinud ning astus siis, jalgratas käekõrval, edasi õlletuppa. Ka see oli päris tühi, ainult vana Tammehabe konutas vesiseil silmil kannu põrnitsedes, teise seina äärest hõikas teda Nanni Lembit.
„Kae, kae, keda siin päise päeva ajal ka nähakse. Soontevahe Eerik ise kohal. Ei no tere-tere. Hea ikka töömehe kätt tunda, istu aga platsi.”
Eerik lasi baariemandal pudelisisu kannu ümber valada, maksis kakskümmend viis ja istus lauda. Tammehabe, vana moosekant, ei teinud neid kuulma ega nägema, tema istus tundide kaupa kui sfinks oma toobinatukesega laulatatult. Aga Nanni Lembit oli hoopis teist masti mees, kunagi punase aja lõpu poole ajalehes, hiljem ka vallavalitsuses töötanud, aga seal mingite sahkerdustega ülemustele hammaste vahele jäänud, siis mitmeid ärisid proovinud ja mingeid arendusi konsulteerinud, aga nüüd nagu pooleldi ripakile jäänud mees, kes ikka igasuguseid uudiseid teadis rääkida. Nad rüüpasid tubli sõõmu ja panid kannud kolksatusega lauale.
„Kas sa Eerik seda tead, et Pangaääre tammikut tahetakse maha võtta?”
„Kust sa seda võtad?”
„Loe viimast vallalehte! Seal on selge sõnaga mustvalgel kirjas, et volikogu otsustas oma hiljutisel istungil müüa tammiku mingile firmale, oli vist osaühing Vacantum, või midagi sellist, täpselt ei mäleta. Aga no sitta sellega, igatahes vald