Mardika umb ehk minu väike hullumaja. Holger Kaints
Читать онлайн книгу.
ehk minu väike hullumaja
Meie peres on kõik hullud: minu isa, minu ema, õde, ja kõige tipuks muidugi mina ise ka.
Ent mitte ainult meie peres. Ka meie majas on kõik hullud. Meie korrusel elavad naabrid mõlemalt poolt, nii paremalt kui vasakult. All esimesel korruselgi elavad ainult hullud. Ja samuti on hullud ülemise korruse inimesed.
Ometi pole seegi veel kõik. Ka need, kes naabermajades elavad, on hullud. Samuti asukad sellel tänaval, millest meie umbtänavajupike sisse pöörab ja mis viib laiale puiesteele, kus liiguvad autobussid, millega me linna sõidame. Ning tolle puiestee äärsetes majadeski pesitsevad üksnes hullud, kuni kesklinnani, autobussi lõpp-peatuseni välja.
Paraku ei piirdu jutuks olev hälve vaid lähemate tänavatega. Kogu siinse eeslinna elanikkond koosneb ainult hulludest. Või mis rääkida üksnes eeslinnast. Terve meie linna rahvas on ladvaga metsa poole, nagu armastatakse öelda. Kõik selle linna elanikud, kujutage ette!
Vähe veel – ka meie riik, meie väike riik, see on lausa hullude riik, mitte ühtegi normaalset kodanikku. Meie maailmajaos, pange tähele, sealgi on raske, kui mitte võimatu, leida kedagi peale hullude. Ja meie planeet…
Siiski, mis puutub viimasesse, siis nii suuri üldistusi ma ei riskiks teha. Ma ei tunne ju kõiki paiku maa peal. Võibolla leidub kusagil äraunustatud kolkas mõni külake, kus elab paar inimest, kes polegi päriselt hullud.
Õigupoolest ei tunne ma ka kõiki oma kaaslinlasi, ei tunne nägupidi isegi mitte kõiki oma kandi elanikke, kui nad mulle kusagil mujal, mitte kodu lähedal, vastu juhtuvad. Üsna pinnapealselt olen kokku puutunud isegi mitme meie maja asukaga. Aga kõigi nende kohta julgen ma siiski oma veendumust väljendada, sest ma liigun nende seas iga päev ringi. Ma pole veel kordagi sattunud isikule, kelle puhul võiks kahelda, et ta ei ole hull. Ka meie pisikeses riigis olen ma paljudes paikades käinud ja võin oma kaasmaalaste kohta üsna kindlalt arvamust avaldada. Olen kohtunud välismaalastega. Enamasti on nad olnud pärit Euroopast, ehk meie maailmajaost. Nendegi suhtes pole mul kordagi kahtlust tekkinud. Sama võiksin, teatavate väga väikeste reservatsioonidega, väita Põhja-Ameerika inimeste kohta. Või mine sa võta kinni. Mõnes indiaani reservaadis, mõnes slummistunud eeslinnas… Veel kahtlevamaks muutun, kui mõtlen Ladina-Ameerika, Aasia, Aafrika ja Okeaania inimestele. Kas võin esitada kindlaid väiteid eranditult kõigi El Salvadori, Uruguai, Filipiinide, Põhja-Korea, Elevandiluuranniku, Togo, Zimbabwe või Marshalli saarte asukate kohta? Ma pole nii kaugel kunagi käinud, ma ei kujuta sealseid inimesi kuigi hästi ette. Aga selleks, et nende kohta midagi öelda, peaks olema neile – vähemalt mõnelegi nende esindajatest – silma vaadanud.
Õnneks pole mul plaanis kirjutada kogu maailma hõlmavat antropoloogilist-psühhiaatrilist ülevaadet. Ma räägin oma kõige igapäevasematest tähelepanekutest, mis on tehtud meie korteris, meie majas, meie tänavas, meie linnas, ja kus on esindatud ka mõned meie maailmajaost ning kaudselt üksikud Põhja-Ameerikast pärit isikud. Ning nende puhul, kellest mu jutt on, pole küll mingit kahtlust: mind, hullu, ümbritsevad ainult teised hullud. Minu väike hullumaja.
1. Mardika umb
Tõstsin silmad ekraanilt. Mu õde kõhutas parajasti elutoa aknal ja tõmbas suitsu. Et mitte tubakavingu tuppa lasta, oli ta ennast kaugele aknast välja upitanud. Kortsus seeliku serv oli üles tõusnud ja paljastanud poolenisti ta vägevad kannikad. Stringid, mida ta kandis, ei varjanud peaaegu midagi.
Justkui tundnud, et ma teda vaatan, hakkas ta nõksatustega oma tagumiku- ja reielihaseid pingutama ja lõdvestama. Ka kintsud olid tal massiivsed, sääred lihaselised ja kummis. Kooliajal narriti teda selle pärast korduvalt, kummatigi ei pannud Pritta pahaks, pigem võttis tunnustusena, kui keegi talle „kobe kints” ütles. Pritta oli sel ajal kõva sportlane, tagus võrkpalli ja loopis oda, arenenud lihased olid temale auasi.
Sport jäi tagaplaanile pärast seda, kui Pritta ellu tuli „see mees”. Nüüd, kus lugu on ammu läbi, ei meenutanud meie peres keegi toda avalikkusele küllaltki tuntud tegelast muud moodi, kui väljendiga „see mees”. Sest Pritta, ja kahtlemata ka meie teiste elu muutis „see mees” üpris oluliselt.
Abituriendina oli Pritta kõigile ootamatult sukeldunud poliitikasse. Tema puhul oli see eriti suur ime, hoopis rohkem oleks olnud eeldusi poliitikaga tegelemiseks näiteks minul, kes ma juba poisikesest peast olin ümberringi toimuva vastu keskmisest koolipoisist enam huvi ilmutanud. Aga Pritta oli kogu aeg olnud teistsugune. Teda huvitasid peale ta oma treeningutulemuste enamasti ainult kerge sisuga filmid ja mingil lühikesel ajajärgul ka fantasy-kirjandus. Raadiost kuulas ta ainult muusikat, maailmaasjadest ei hoolinud ta mitte natukestki, kuni tuli ükskord koju ning kukkus seisukohti avaldama, otsekui mõne erakonna ametlik pressiesindaja. Silutud, lollikindlalt põhjendatud väited, mille puhul vastu vaidlemiseks ei olnud justkui kusagilt kinni hakata, voolasid Pritta suust nagu heliplaadilt. Tuli välja, et Pritta oli astunud ühe partei noorteorganisatsiooni liikmeks. Ta osales aktsioonidel, mida eakamad ja nimekamad parteiliikmed ei pidanud endale sobivaks, kuid samas hõõrusid noorte tegevuse peale käsi ja õhutasid, kui mitte lausa ei suunanud, neid kulisside varjust tagant. Isa nimetas Prittat selle tõttu paaril korral põlastavalt hungveipingiks. Seesugused olevat tegutsenud Hiinas kommunistliku kultuurirevolutsiooni ajal. Mida isa päris täpselt mõtles, jäigi mulle arusaamatuks, sest Hiina uuemat ajalugu käsitleti koolitundides kaunis põgusalt, ja tookord polnud mul mahti asja põhjalikumalt uurida.
Partei suvepäevadel, esimestel ja viimastel, millest Pritta osa võttis, ja kus ta tubli sporditüdrukuna kõigil aladel silma paistis, tutvuski ta „selle mehega”.
„See mees” oli üks omapärane kuju. Mina puutusin temaga vähe kokku, sest kuna ma olen Prittast kolm ja pool aastat noorem ja „see mees” oli temast üheksa aastat vanem, ei olnud mina tollele tegelasele loomulikult mingi vestluskaaslane. Küll aga kuulsin ma üht-teist isa ja ema käest. Näis, et „see mees” jäi alati kõikjale hiljaks. Nõukogude aja lõpul olevat ta teinud kiiret karjääri komsomolis, aga veel enne, kui ta mingile olulisele positsioonile sai jõuda, haihtus komsomol olematuks nagu kevadine lumi äkitsese soojalaine ajal. Seejärel üritas „see mees” mitmes vast tekkinud miniparteis mõnele juhtivale kohale tõusta. Ta esines, kirjutas artikleid, vahetas seisukohti, aga iga kord, kui ta hakkas juba midagi saavutama, partei kas kaotas valimistel, liitus mõne teisega või lagunes hoopis. Kõige paremal juhul langes „see mees” uues kokkuklopsitud erakonnas varasema kolmanda-neljanda positsiooni asemel esimese tosina lõppu, halvemal juhul tuli tal oma karjääri täiesti otsast alata. Nüüd proovis ta õnne selles parteis, mille noorteorganisatsiooniga Pritta pimesi liitunud oli. Seekord paistis kõik õnnestuvat: partei oli tugev, sel oli teatud rahvakihtide hulgas päris arvestatav toetus, koalitsiooni ühe osapoolena oli ta äsja võimule saanud.
Ent, nagu õige tihti juhtub, tuli ka nüüd pill pika ilu peale. Partei langes koalitsioonist välja, kaotas uutel valimistel, ja mõne valimisjärgse kuuga jooksis liikmeskond võistlevatesse erakondadesse laiali. Just väheke enne seda oli Pritta rasedaks jäänud. „See mees” tõmbas hõlmad vöö vahele ja kadus nii Pritta elust kui ka partei aktiivsete liikmete hulgast. Minu õde ei tahtnud ta enam mitte mingilgi moel tunda, nende üle aasta kestnud tutvust kuidagi tunnistada.
Mõni aeg hiljem tõusis „see mees” taas teisejärguliste avalike nägude hulka, saavutamata kunagi sellist positsiooni, nagu tal oli Prittaga tutvumise aegu. Pritta ei olnud siis enam see tüdruk, kes ta oli olnud enne. Tema rasedusest enam ei räägitud. Muidugi toibus ta aja jooksul, ronis nii-öelda kraavist välja, aga ta oli muutunud iseenda vastu täiesti hoolimatuks. Ta ei pööranud tähelepanu oma välimusele, teda ei huvitanud, mida teised temast mõtlesid, ei tundnud millegi üle vaimustust. Ta kaotas kriitikameele selle üle, kui palju ta võib endale alkoholi lubada ning kellega vahekorda astuda. Ta ei hakanud küll otsesõnu öeldes jooma, ent midagi näitab ka see, et ma kuulsin teda päris paljudel kordadel pärast seda, kui ta oli hilja öösel koju jõudnud, tualettruumis oksendamas. Mõnikord nägin ma teda koos lausa jubedate tüüpidega, üks neist hoidis pargipingil istudes, kõigi nähes tal kätt jalgade vahel. Mitu korda sattus ta duši alt tulles ihualasti mu silme alla, ja erinevalt varasemast ajast, ei häirinud olukord teda üldse.
Ka seda, mis praegu sündis – poolpaljaste kannikate näitamist –, poleks mu endine õde kunagi juhtuda lasknud.
Pritta kustutas sigareti vastu aknaplekki ja ajas end sirgu. Nüüdki ei kohendanud ta oma seelikut.
„Sa