Mardika umb ehk minu väike hullumaja. Holger Kaints
Читать онлайн книгу.
tõdemuste peale olin ma alati kostnud, et luulemuusa on mu ajutiseks hüljanud, või midagi ligilähedast, aga nii nagu korduma jäävad märkused näitasid, ei jõudnud minu jutt tema teadvuseni, ja seetõttu ei teinud ma nüüd enam suudki lahti, et tema arvamust ümber lükata. Vahel tundus mulle, et ta kujutleb, et nii mina kui ka isa ja ema, me kõik oleme jäänud samasugusteks ja tegeleme samade asjadega, nagu enne seda, kui tema „selle mehega” tutvus, sest siis oli ta eluga, mis teda ümbritses, päris hästi kursis.
Pritta läks toast välja, rasked rinnad vappusid T-särgi all: rinnahoidjat ei viitsinud ta kodus selga panna.
Ma ei olnud jõudnud veel ühtegi sõna juurde tippida, kui elutuppa tormas sisse ema. Ta rääkis telefoniga. Mobiiltelefon oli tema lahutamatu kaaslane nagu mõnel teismelisel.
„…Kuule, kuule, kuule… Tead, mina olen alati kõigile kuttidele öelnud… kõigile, kellega mul kunagi on tegemist olnud, et võtke arvesse, et koos minuga te jääte alati vahele… Et kui ei taha vahele jääda… kardate vahele jääda, siis hoidke jumalapärast minust eemale… Sest ma olen juba, ma ei tea… Kui ma oma esimese peikaga kohtingule läksin, midagi kolmteist-neliteist, või mis ma siis olin… muidugi jäin kohe vahele, jube plass, terve klassi tüdrukud rääkisid, issand jumal… see, mis mina teen, on alati kõigile teada, ainult teised teevad niisuguseid asju, mis kunagi välja ei tule… nii et võtke kõik arvesse… täiesti košmaar, ausalt, ma ütlen ka… Ja tõesti, kogu aeg, noorusest peale… aga ega ma siis sellepärast midagi tegemata pole jätnud, mine nüüd… Praegu on mul küll juba täiesti kama, tead… Aga, kui ma alguses ikka proovisin, teised ei jäänud ju vahele, noh… Ma olen juba harjunud, ma tean juba… keegi teine ei pööra sellele isegi enam tähelepanu, mu mees irvitab… ei, ta on tegelikult ammu kõigile mu seiklustele käega löönud, jumal küll, kellega ma kõik selle aja jooksul vahele olen jäänud… võimatu naine ju, mis sa sellisest tahad…”
Ema oli üles leidnud oma päikeseprillid, mis ta väljast tulles oli riiuliäärele poetanud, ja kadus tagasi koridori.
Vaatasin kella ja püüdsin mõtteid koguda. Ma pidin kirjutama valmis ühe jutluse või äratuskõne, et mu sõber ja kunagine klassikaaslane Ruut selle meie esimesel rahakummardajate kokkusaamisel ette võiks kanda.
Me olime hiljuti koos Ruudu, Vambola ja Karolliga otsustanud asutada rahakummardajate ususekti. Tegemist oli väga tõsise ettevõtmisega, mille põhiline eestvedaja oli muidugi Ruut. Temast pidi saama ka esijutlustaja. Häda oli ainult selles, et suulise sõnaseadmise talent oli tal küll esmajärguline, aga suurem asi kirjamees ta polnud. Jutluse tekst pidi aga kirjalikult samuti olemas olema, ja sellepärast ma tolle kallal nüüd pusisingi.
Ruut oli olnud mu klassivend esimesest klassist alates kuni gümnaasiumini välja. Meil on erinevad iseloomud, aga me oleme alati hästi kokku sobinud. Ruut oli rabeleja tüüp: tal oli alati peas palju mõtteid, ta tegutses mitmel alal korraga. Aga samas ei saanud sugugi öelda, et ta alustatu alati pooleli jätab. Mõni asi kohe sobis talle, ja siis see jäi, kui mitte just kogu eluks, siis õige pikaks ajaks. Samal ajal jõudis ta alustada ja lõpetada mitmeid asju, millest ta kiiremini tüdines. Eriskummalised ideed ja nendele teostamisvõimaluste otsimine oli ammusest ajast olnud tema nõrkus. Ta võis tõsisel ilmel rääkida päris pööraseid asju ja panna kõrvalseisjaid uskuma, et ta ise neisse uskus – ning tihtipeale tegelikult uskuski, vähemalt sel hetkel. Kord kavatses ta ellu äratada tehiskeele volapüki, hakata seda õpetama (ehkki seni teadis ta ainult keele nime) ja kujundada see valitud seltskonna salakeeleks, mille abil ennast muust maailmast eraldada. Ükskord, kui ta oli leidnud üles oma poisikesepõlves kasutusel olnud ragulkad, mille väljavoolimise ja täiustamisega ta oli omal ajal tugevasti vaeva näinud, ja nüüd neid uuesti proovinud, tuli Ruut mõttele hakata korraldama ragulkaga laskmise võistlusi, koostas võistlusmäärustiku – kes kuipalju tinahaavleid korvpallirõnga-suurusest avast läbi lasta suudab – ning õhutas meid kõiki ragulkast laskmist harjutama. Sealjuures ei unistanud ta ei vähemast ega rohkemast kui sellest, et ragulkaga laskmine ükskord olümpiamängude kavas oleks. Vahel Ruut ka lihtsalt veiderdas: rääkis kõigile, kes kuulata viitsisid, kuidas ta kavatseb vanalinna lugematute topless-baaride kõrvale asutada bottomless-baari, ning fantaseeris, mida kõike selle nime alla mahutada annab. Aga samas olid tal ka mõned igatpidi teostamist väärivad mõtted, mis jäid soiku pigem sellepärast, et mu sõbral polnud vajalikke sidemeid, mille abil oma plaane õigetele inimestele tutvustada. Näiteks oleks minu meelest võinud asja saada tema vaimukatest ideedest paari uue reality-show formaadi väljatöötamiseks.
Viimasena oli Ruutu juba tükk aega köitnud, ja mitmed teised lühikiindumused üle elanud, idee sellest, et inimesed peaksid ükskord ometi endale tõtt tunnistama, et nende kõrgeim paleus on raha, ning raha jumalaks või jumala kehastuseks kuulutama ja pühenduma rahakummardamisele mitte ainult oma igapäevases, vaid ka vaimses elus.
Viimne kui üks, kes seda juttu esmakordselt kuulis, arvas kohe, et tegemist on mingi paroodiaga, tänapäeval valdava elustiili naeruvääristamisega. Ka mina mõtlesin alguses nii – julgen kinnitada, et päris kaua aega. Seetõttu ei võtnud ma Ruudu juttu eriti tõsiselt, õigupoolest ei kuulanudki teda lõpuni. Aga pikapeale õnnestus tal mulle ja teistele lähedastele kaaslastele oma mõttekäigu tuum selgeks teha: ainult raha kummardamine lõpetaks inimeste meeltes kahestumise, likvideeriks sügavale juurdunud ja inimolemusele peaaegu loomupäraseks saanud kaksikmoraali, mis ühiskonda mürgitab. Sest vaadake enda ümber: kes neist inimestest (välja arvatud mõni üksik, keda kohe hakatakse pidama erakordseks küünikuks) tunnistab, et raha on talle ülim eesmärk, et kogu tema elu ja igapäevased mõtted keerlevad ainult selle ümber, kuidas rohkem raha kokku ajada. Ja kui tal see ei õnnestu, siis valdab teda kadedus, viha ja võib-olla lausa saatanlik kättemaksusoov nende vastu, kes on jõudnud paremale elujärjele, kui tema kõigile oma pingutustele vaatamata on suutnud. Kas paljud suured ajaloo kataklüsmid polegi mitte sündinud ülespiitsutatud kadedusest ja sellest tulenenud kättemaksusoovist? Revolutsioonide juhid – võtame kas või üheksakümne aasta taguse Vene revolutsiooni, mis meie maastki üle käis – polnud ükski alamklassist, keda nad enda jutu järgi esindasid. Küll aga pimestas nende meeli vihaks arenenud vimm kõigi endast paremal järjel olevate vastu, arvamine, et just nemad ise peaksid väljavalitud olema, ning nad oskasid oma kadedust ja saamahimu väheosastes rahvakihtides menukalt levitada. Oludes, kus kõik teesklevad, et raha pole neile tähtis, aga kus selle valevagaduse varjus tegelikult õitseb ahnus ja täitmatus, on vaenu lõkkelepuhumine väga lihtne.
Ruudu seesuguseid mõtteavaldusi võis muidugi kritiseerida. Kahtlemata ei põhjustanud revolutsioone ainult ahnus ja kadedus. Alamate rahvakihtide väljapääsmatu vaesus oli samuti tõsiasi. Aga harimatud alamkihid poleks suutnud seesuguses mastaabis ja sääraste tulemustega revolutsioone läbi viia. Nad võisid tänavarahutusi korraldada ja mõisaid põletada, nagu juhtus 1905. aastal. Võimu ülevõtmiseks pidid neil olema haritumad juhid. Just need olidki selliste kihtide hulgast, kes poleks tohtinud oma elu üle nuriseda, aga kellel siiski oli piisavalt põhjust endast veel paremal järjel olevate peale silmitut vaenu kanda. Nii Lenin kui Lev Trotski ja teised olid pärit keskmiselt jõukatest perekondadest.
Terane paneb tähele, et tegelikult kaovad jutud ebavõrdsusest kohe, kui ise satutakse olukorda, kus ollakse teistest „ebavõrdsemad”. On küllalt nähtud neid, kes manavad ülekohut ja kutsuvad üles suurtele palkadele piiri panema. Aga niipea, kui nad ise teistest parema teenistuse peale satuvad, on endised jutud lõppenud, ja nüüd on ebaõiglased need, kes neile liiga head elu ette heidavad.
Kui inimesed kuulutaksid ausalt, et nad jumaldavad raha ja ainult raha, seletas Ruut, ei saaks keegi teeselda. Ahnus ja kadedus ei kaoks muidugi kuhugi, aga kaksikmoraalil, mis igasugusele demagoogiale soodsa pinnase loob, oleks kitsas käes. Paljudel šarlatanidel, kes seni on ebavõrdsuse kukil ratsutanud, võtaks see ära nende argumendid. Silmakirjalikkust jääks vähemaks ja Ruut pidas seda inimkonna vaimu tervendamise mõttes väga tähtsaks asjaoluks. Lisaks võiks rahakummardamine sisendada paljudele neile, kel praegu raha ei ole, lootust ja enesekindlust, et ka nende asjad võiksid edaspidi paremini minna. Jumala poole pöördutakse ju ikka sooviga soosingut pälvida.
Tegelikult me olime alles päris alguses. Rahakummardajate ususekti idee elas üksnes Ruudu, ja tema poolt