Mardika umb ehk minu väike hullumaja. Holger Kaints
Читать онлайн книгу.
nädalal, kui mind tema kõrval ei ole, tuleb talle kõik uuesti meelde, ja ta satub jälle ahastusse.
Iiris vaatas mulle silma ja hakkas ka minu pead silitama. Teadsin, et me mõtleme ühele ja samale asjale.
Iirise toas oli üksainus tugitool, kaetud halli, kulunud, räpsulise mustriga riidega. Sellel olid heledast lakitud puust jupatsid käetoed, mis olid justkui loodud selleks, et Iiris võiks oma jalad üles, nende peale toetada. Mina sain oma koivad mõlemale poole tugitooli välja sirutada ja Iirise jäägitult oma sügavasse sülelusse võtta. Iiris oli surutud vastu seljatuge, ega saanud eest ära libiseda, küll aga oli muus suunas vaba. Me olime ükskord juhuslikult selle tugitooli peal katsetanud ja nüüd ei kujutanud me ettegi, et tugitool meie kahe vahelt puudunud oleks. Ta oli siin toas meie sõnatu kaaslane. Me ei puutunud teda, kui meil polnud ükskõik mis põhjusel võimalik lõpetada tema sügavuses, higised näod vastamisi. Muidugi pakkus Iiris ka oma külalistele istekohta pehmes tugitoolis, siis oli tool neutraalne, ilma lisatähenduseta. Aga kui me pärast olengut kahekesi jäime, tuli tema staatusega jälle kohe arvestama hakata.
Iiris rääkis mulle kunagi, et tema vanaprouast korteriperenaine, kes ise elas hoopis oma elukaaslase juures kusagil Mustamäe keskküttega korteris, oli hakanud ükskord mokaotsast rääkima vanadest diivanivedrudest ja vajadusest neid hoida. „Ta vist arvab, et tema diivanit kasutavad kõik paarikesed, kes mul aeg-ajalt külas käivad,” muigas Iiris, „lisaks veel mina ise iga päev uue kavaleriga.” Ta oli lubanud perenaisele diivanit kõigiti säästa; tõsiasi oli aga see, et diivanil polnud olnud pärast seda, kui me tugitooli avastasime, enam mingit ülemäärast koormust.
Õhtupoolikul sõitsime bussiga linna. Astusime Ruudu poole sisse. Ruut oli soetanud endale korteri ühte odavasse neljakorruselisse Väike-Ameerika tänava tellismajja, kus ümbrus meenutas mingit tänapäeval sürrealistlikuna mõjuvat Nõukogude filmi (aega ennast ma ise ei mäletanud, ummas ega ka mujal kodu lähedal polnud ma sellise lagastatusega kunagi kokku puutunud): kusehais trepikojas, katkilöödud vaheuste klaasid, võikalt määrdunud ja roppusi täiskraabitud trepikojaseinad. Üles minnes tuli hinge kinni hoida ja hoiduda seinte vastu puutumast.
„Kui inimene sellises kohas elab, siis pole ime, et ta hakkab raha jumalaks pidama. See jumal on ainuke, mis siit välja võib aidata,” ütles Iiris mulle, enne kui me kolmandale korrusele, Ruudu ukse taha jõudsime.
„Ruut oleks sama summa eest saanud hoopis viisakama trepikojaga majja korteri osta,” vastasin ma. „Aga Ruut ütles, et tema ei viitsi iga päev sõita. Siit viskab kesklinna ja igale poole mujale jala. Talle tundus see olulisem.”
Juhtumisi oli Ruut üksinda. Tundus, nagu oleks ta oma korteris õmblustöökoja avanud: kõikjal vedeles kangatükke, diivanil lösutas üks suurem valge riidekanga rull.
Niipea, kui me olime istet võtnud, tõi Ruut teisest toast meile näha veel ühe kanga ja kui ta selle lahti laotas, nägime, et sellele on musta värviga tõmmatud mingi joonise piirjooned.
„Karoll kauples siia ühe oma õe tuttava kunstikooli õpilase,” seletas Ruut. „See proovis terve tänase päeva riidele Koidulat kopeerida. Vaadake, minu meelest hakkab midagi juba looma.”
„Mis Koidula?” küsis Iiris juhmilt.
„Sajakroonisel oleva Koidula muidugi. Näe, siin on soeng, see on lõug, krae, aga siin, näe, on ööbiku nokk. Oled sa kunagi tähele pannud, et sajasel on lisaks Koidulale veel ööbik ka?”
Ruut sattus kohe hoogu. Iiris, uustulnuk, kes oli veel üsna vähe meie plaanidesse pühendatud, oli talle nagu taevast kukkunud kingitus. Aga ega minagi olnud lipukavandeid veel näinud.
„Me maalime endale lipud, need täidavad pühapiltide ja ikoonide aset, mida me protsessioonidel kandma hakkame. Maalime lipukangastele rahakupüüride kujutised. Siit tuleb sajakroonine, aga plaanis on veel kahekümnedollarilise ja arvatavasti kümneeurose kujutisega lipud. Liiga suuri rahatähti ei taha, teeme neid kõige kasutatavamaid, mille eest juba midagi osta saab. Eurodest võiks ju olla samuti kahekümnene, aga kahekümnene on sinine, nagu Koidulagi. Seepärast oleks mõttekam võtta kümnene. Siis on kroonilipud sinised, dollarilipud rohekashallid ja eurolipud punakaspruunid. Edaspidi võib ka teisi vääringuid lippudele maalida.”
„Läti latid, Vene rublad,” pakkus Iiris.
„Kui meie õpetus rahvusvaheliselt levib, siis miks mitte. Igal juhul! Kuigi minu arusaamise järgi kummardatakse Venemaal pigem dollarit. Aga see jäägu venelaste otsustada.”„Meil kummardatakse pigem eurot?”
„Kõik need kolm valuutat on omamoodi tähtsad, sellepärast alustame nendest.”
Ruut lükkas ühe nurgadiivani sopi paberitest ja muust sinna ladestunud tränist puhtaks ja istus Iirise kõrvale.
„Vambola püüdis uurida võimalust teha rahalippe siiditrükitehnikas, see oleks lihtsam ja kvaliteet oleks ka kindlustatud, aga tõenäoliselt jääb see plaan katki: meil pole seda luksust millegagi kinni maksta. Karolli tuttav kunstiõpilane oli nõus niisama, omast huvist katsetama. Aga rahakupüüridega lipud on ainult ühed meie konfessiooni tähtsad atribuudid.” Iiris vaatas Ruutu nagu räägiks see mingi ilmutuse nägemisest. Paistis, et paremat kuulajat ei saanud mu sõbral olla. „Need on asjad, mis hakkavad võib-olla kõige rohkem väliselt, võõrastele, silma jääma. Kõige tähtsam püha ese on müntidega täidetud karikas. Selles võiksid olla ju hõbedast mündid, aga esialgu on mul tunne, et meil tuleb läbi ajada tavaliste valkjast metallist rahadega. Mis teha. Pealegi, ega keegi ju näe, mis mündid seal karika sees kuhjas on. Igal juhul me kanname müntidega täidetud karikat protsessioonis kõige ees, samuti on palvusel, või mis iganes vormi meie teenistus ka võtab, karikas kõige nähtavamal ja tähtsamal kohal – nagu kristlikus kirikus krutsifiks. See on jumala otsene sümbolkuju. Ja siis me oleme veel mõelnud kuldvasika peale…”
Iiris hakkas itsitama:
„Lapsepõlves ma lugesin üht raamatut, mille pealkiri oli „Kuldvasikas”. Mingi vana raamat…”
„Seal oli keegi tegelane Ostap Bender või?” segasin mina vahele.
„Oli küll,” kinnitas Iiris.
„Ma olen ka seda lugenud,” ütles Ruut. „Aga kust Ilf ja Petrov selle kuldvasika võtsid? See on ju Piiblist! Piibel vist taunib kuldvasika kummardamist, nii palju ma tean. Kahjuks ma olen ise täielik pagan, ristimata ja puha, piiblitundides pole käinud, tean asjast ainult nii palju. Tore, kui oleks nõuandjaks mõni, kes rohkem Piiblit ja ka erinevaid usutalitusi tunneb, aga praegu on tulnud enda ja sõprade tarkusega läbi ajada… Kolmas võimalik sümbol, millele me praegu veel esemelist vastet ei ole leidnud, on mammona. See tuleneb samuti Piiblist. Peaks vist ükskord Piibli kätte võtma ja need kohad üles otsima…”
„Mina pole ka usuasjades kuigi teadlik, ehkki mina – muide – olen ristitud, meil on maal lihtsalt nii ilus kirik, et mu vanemad ei saanud seda tegemata jätta, nii nad ütlesid. Aga mulle tundub, et me ei peaks, meil poleks tark, neid Piibli sümboleid, kuldvasikat näiteks, kasutama hakata. Eriti kui see saab olla ainult vastupidises tähenduses Piibli omaga. Siis me rõhutaksime justkui mingit Piibli- ja ristiusuvastasust, kontra-ristiusku, mitte nii räigelt nagu satanistid, aga midagi sinnapoole. Ma olen Mati jutust aru saanud, et rahausk ei taha tingimata millelegi vastanduda, vaid midagi uut välja pakkuda. Seepärast poleks vist õige otsest vastuolu tekitada. Aga kui te Piibli kujundeid veel tahate, siis minu meelest sajab seal kusagil kullavihma. Võib-olla on see mingisugusel moel kasutatav sümbol?”
„Tubli, Iiris!” hõiskas Ruut. „Matt on alati rääkinud, et sa oled tark tüdruk. Ma panen kõik selle kõrva taha, mis sa ütlesid. Kullavihm – ma ei oska kohe öelda, kas seda on võimalik ära kasutada, kuidagiviisi võib-olla ikka. Ja vastandumine ristiusule. Ka selles oled sa õigel teel. Me ei taha vastanduda, väga õige. Miks me peaksime kedagi eemale tõukama? Ei, me tahame kõiki enda poole tõmmata. Olgugi kõik, võib-olla väga paljud, ei tule. Aga neile lisapõhjust anda ei ole ka mõtet. Ära ei peleta me kedagi.”
„Kas sa, Ruut, tõesti usud, et sul saab raha kummardamisel olla suur hulk järgijaid?” küsis Iiris tooni vahetades. Mulle tundus, et Ruudu kiidusõnad