13 talvist hetke. Kristjan Sander
Читать онлайн книгу.
meie ja see maailm oleme nende jaoks niisama võõrad kui nemad meie jaoks. Alguses liikusid nad täiesti ilma meeleelunditeta ringi. Nüüd nad midagi tabavad, mis nende ümber sünnib, aga keegi ei tea, kui suures ulatuses… Me ei tea isegi seda, kas luiged on iseseisvad organismid või lihtsalt mingisuguste voolikute või kanalite otsad, mille automaatika varem kinni pani, kui neist kuulid hakkasid sisse lendama. Nüüd, nagu näeme, püüavad nad sisenevate objektide energiat absorbeerida ja tagasi kiirata…”
Lauri pani uue suitsu ette. Mihkel vajutas oma koni vastu purgikaant surnuks ja viskas purki.
„Õnneks kasutavad nad praegu veel nähtava valguse lainepikkust. See selleks. Igatahes on nad hakanud aru saama, et miski või keski neile vastu töötab ning püüavad modelleerida igasuguseid liikuvaid asju. Noh, rotte, vaguneid ja nii edasi. Et aru saada, misasi see lõpuks on, mis neile tüli tekitab. Ja samas katsetavad kõikvõimalikke uusi viise, millega sellest lahti saada. Mõned töötavad, mõndasid me arvatavasti ei tunnegi. Õnneks nad vist ei ole veel suutnud kindlaks teha, millised leiutised eesmärki täidavad ja millised mitte… Muide, nägid, mis selle maja ülakorrusega juhtunud on?”
Ta tegi väikese pausi ja vaatas mõtlikult oma käsi.
„Nägin,” vastas Mihkel.
„Me ei kuulnud midagi, ei näinud midagi, ühel hetkel oli lihtsalt auk läbi maja. Aga see selleks.” Kõrvaltoas hakkas midagi ragisema ning plekise tämbriga võõras mehehääl rääkis rutakalt midagi miinipildujatest. Siis keerati hääletugevus normaalseks, Lauri ajas ennast laua tagant püsti ja tõmbas tumedaks tõmbunud vineerist vaheukse kinni.
„Ühesõnaga, millalgi üsna varsti saavad nad hakkama. Saavad pihta, kes me sellised oleme ja mis meiega teha, kui me tüütuks muutume. Ja siis peame maa alla pugema, pärisperemeeste juurde. Aga ilmselt kõige lõpuks tullakse sinna ka järele.” Ta istus oma endisele kohale, nõjatus seljatoele ja vaatas komandöri pika pilguga.
„Ma ei tule enam siia.” Mihkel otsis pilguga teise silmi.
Lauri pigistas huuled korraks kokku, enne kui rääkima hakkas. „Sa ei tunneta olukorra tõsidust. Kui nad lõpuks maa alla peremeesteni jõuavad, tuhnivad nad välja, kuidas meid siia komandeeritakse. Ja õpivad seda moodust ise kasutama. Ja tulevad meile järele.”
Mõte tundus esialgu naeruväärsena. Siis enam mitte.
„Siin on rinne ja tagalaks on Maa. Siit ei saa niisama lihtsalt ära kaduda.”
„See on spekulatsioon,” vaidles Mihkel vastu. „Muide, mis juhtub, kui siin surma saada?”
Lauri kehitas õlgu. „Elad Maa peal edasi. Tead isegi.”
„Aga millisena? Ma nägin juhuslikult Maal onu Romat. Täielik allakäik, elas prügikastis.”
„Noh, näiteks minul seda riski pole,” kehitas Lauri õlgu ning vajutas koni surnuks. „Aga see pole oluline. Sõjas, seltsimees komandör, saadaksegi aeg-ajalt surma. Ja siin on sõda, kusjuures vaherahu või läbirääkimiste võimalus puudub. Ja nagu ma ütlesin, tagalaks on Maa, see pole mingisugune abstraktne värk… Aga sul on puhkust vaja. Ma korraldan selle.”
Mihkel kergitas kulmu. „Mis tähendab, korraldad?”
„Seda tähendabki,” märkis ülemjuhataja kuivalt. „Aga enne tahaksin sulle veel üht asja rääkida. Me plaanime suuremat operatsiooni. Kavatseme neile sellise litri anda, mis paneks neid kahtlema siinse maailma ekspluateerimise majanduslikus otstarbekuses. Ja selleks on meil iga meest vaja. Me läheme igal juhul, kuid mida rohkem meid on, seda rohkem on lootust… Aga enne käid sina puhkusel ära. Kõige ohtlikum asi, mida ma kahes maailmas tean, on poolikult pühendunud inimesed.”
Lauri tõusis püsti ja sirutas käe. „Head puhkust, komandör.”
Mihkel tõusis samuti ning võttis käe vastu. Esimest korda pani ta tähele, et see oli tätoveeritud.
„Tänan, ülemjuhataja.”
Järgmisel sekundil kuulis ta ukse kriiksumist. See avanes keldri vastasseinas.
28.06.199…
Ta ronis keldrist üles, habemesse kasvanud haisvad vanamehed istusid ikka veel vineerist kastide otsas ja mängisid kaarte. Muidugi, kuhu nad oleksidki pidanud kaduma… Nende jaoks ma käisin ju ainult korraks all ära. Mihkel heitis neile terava pilgu. Jah, Roma oli seal. Ja vahtis tuima järjekindlusega oma lehti.
Nende minutitega oli väljas siiski midagi muutunud. Võibolla tundsid kodutud kuidagi kuuenda meelega nagu loomad, et täna hommikul pole mõtet linna peale minna. Üle katusesakkide punnitas ennast tume pilverüngas ning heitlikud tuulehood pööritasid üles peenikest liiva.Vihm, mõtles Mihkel. Ammu pole vihma olnud. Mitu nädalat või kuud, kuidas võtta. Ehtsat, sooja vihma – mitte hammustavat tuisku.
Kui sadama hakkas, oli Mihkel umbes poolel teel. Valged veejoad vonklesid hämarusega täidetud pilvedest alla, pesid õhust tolmu ning panid iga lehekese lõhnama. Tuult polnud. Hetke mõtles ta, kas mitte minna varju alla, kuni sadu üle jääb, kuid siis lõi käega ja astus edasi. Padukas leotas ta mõne hetkega läbi, aga ilm polnud õel, pigemini tahtis kõige liikuvaga mängida nagu väike koerakutsikas. Nõiduslikult värske õhk hellitas ninasõõrmeid. Võibolla oli asi vaid selles, et põleva turba kirbe hais oli ühtäkki kadunud, hingata oli mõnusalt kerge.
Zoja toetus küünarvartega aknalauale ning vaatas välja. Mõnekümne sentimeetri kaugusel ta näost langesid taevased ämbritäied, millel lõppu ei paistnud. Tüdruku näkku lendas peenikest veepihu. Ta limpsas huultelt juhuslikke piisku, neil oli hea maitse. Mõnus niiske õhk oli kõigist avatud akendest korterisse valgunud.
Teed olid siin ilma kaldeta ehitatud ja kogu tänava laiuselt voolas ühtlaselt madal veekiht. Majaesise parkimisplatsi vasakus nurgas oli ärauhutud liiva kohal asfalt lahmakate viisi järele andnud ning üks paljasjalgne kodanik, kelle ihu katsid vaid üleskeeratud säärtega püksid, lükkas tekkinud august välja valget „Žigulid”. Zoja sirutas käe aknast välja – vesi oli soe. Pole tal seal häda midagi. Saabki puhtamaks…
Turul olid müüjad lettidele kiled peale vedanud ning kükitasid varjualuste all. Ostjad seisid putkaräästaste all kobarates ning ohkisid kooris.
Turuaia kõrval tuli maja poole Mihkel, vaid teksad ning T-särk seljas, tennised lompides plärtsumas. Päris hull.
Maja ees vaatas poiss Zoja akende poole, lehvitas ja naeratas. Zoja lehvitas vastu. Üles jõudmiseks kulus külalisel vähem kui kaks minutit, siis oli ta juba uksel ning tilkus. Tuli sisse, teretas ning lirtsutas mõnuga mööda linoleumi. Naeratus ei tahtnud ta näolt kaduda. Zoja ei saanud muudmoodi, kui pidi kaasa naerma. Hull mis hull.
Mihkel tõmbas teise jala varbaga tennised jalast, astus edasi ja küsis: „Kas sul mingit rätikut on anda?” Kuivatas ennast roosasse vannilinasse enam-vähem ära ning küsis:
„Kõndima tuled?”
Zoja tegi näo. „Praegu!? Sajab ju.”
„Kui järele jääb. Hakkabki juba jääma.”
Tüdruk vaatas akna poole. Tõepoolest, hakkaski jääma. „Kuhu me lähme?”
„Grüünesse näiteks? Vaarikaid sööma.”
„Vaarikaid? Vaarikad on veel toored.”
„Mõni on küps ka. Ise nägin.”
Võibolla ongi, mõtles Zoja, tänavu juhtuvad kõik asjad varem. „Kuskohta?”
„Raudtee taha.” Zoja polnud ammu raudtee taga käinud.
„Näe, peaaegu kuiv,” ütles Mihkel ja astus akna juurde. Altpoolt kerkis udu, asfalt auras ning kaugematel majadel veiklesid juba arglikud päikesekiired. Turulised piilusid ettevaatlikult katuseserva alt taeva poole, aga ei julgenud veel oma turvalisest peidikust loobuda.
Päike paistis jälle ning asfalt auras. Minna oli vaid mõnisada meetrit läbi hoovide ja väikese põiktänava. Seal sai linn korraga otsa, viimase maja aknad vaatasid mahajäetud raudteele ja igaveseks pooleli jäänud ülesõidule.